Soome mees Aki oli laevatehase üks kogenumaid insenere, lugupeetud professionaal. Siis läks ta ootamatult pensionile. Kui Aki pool aastat hiljem Facebookis foto avaldas, said tema endised kolleegid aru, et midagi on valesti. Hakkas lahti hargnema erakordne spionaažilõng.

Pilt ilmus Facebookis 2018. aasta juulis. Puidust kirjutuslaud, kaks mobiiltelefoni, isikutunnistus ja arvutiekraan. Iseenesest polnud midagi üllatavat, vahendab Helsingin Sanomat.

Pilti tähelepanelikult vaadates võis aga arvutiekraanil jooniseid eristada. Üks kandis nime d.400.1111.

See oleks olnud paljudele nagu heebrea keel, kuid Meyeri Turu laevatehase töötajad tundsid numbrite jada kohe ära. See oli maailma suurima luksusreisilaeva Icon of the Seas korruseplaan ja ehitusjuhised, nn üldplaan. See on võib-olla Soome laevaehituse kõige rangemalt kaitstud saladus. Keegi oli selle Hiinasse viinud.

Kui laeva projekteerimine algab, joonistatakse esmalt üldplaan. See võtab kokku tohutu hulga tehnilist teavet: mis suurusega laev on, mitu kajutit on, kuidas need on paigutatud.

Üldplaan on nagu laeva detailne korruseplaan. Konkurendi käes võib üldplaan olla hindamatu väärtusega. Sellega saaks põhimõtteliselt laeva kopeerida. Ainult väga väike osa laevatehase töötajaid näeb seda tervikut. Tihti jagatakse sellest korraga vaid teatud osi, kui töö seda nõuab.

Kui üldplaan oleks paberjoonis, hoitaks seda kõige turvalisemas seifis, mida turul leida võib. Kuid tänapäeva maailmas on seegi muidugi digitaalne. Üks hiireklõps ja selle mõõtmatult väärtusliku dokumendi sai Meyeri laevatehase sisemisest Kronodoci infosüsteemist tema enda arvutisse alla laadida.

Nii oli Facebooki postitatud foto järgi teinud Turu laevainsener Aki Puromaa. Ta oli endine Meyeri Turu laevatehase projektiinsener. Ta oli enam kui pool aastat varem ootamatult pensionile läinud.

Laevatehases oli vaid paar sama kogenud inseneri.

Puromaa oli lõpetanud 1979. aastal Turu tehnikumi laevainsenerina. Kohe pärast lõpetamist asus ta tööle Turu laevatehasesse. Sel ajal kuulus see veel Wärtsiläle.

Algul oli ta projekteerinud teraskonstruktsioone vedelgaasi vedavatele tankeritele, hiljem kruiisilaevadele, mis on tuntud paljudest uudistest: Freedom of the Seas, Voyager of the Seas ja Oasis of the Seas.

Ta oli näinud laevatehase keerulisi aegu ja omanikuvahetusi. 1989. aastal oli Wärtsilä Meriteollisuus pankrotti triivinud. Uueks omanikuks oli saanud Masa-Yards, paar aastat hiljem Norra firma Kværner. 2008. aastal läks omandiõigus taas uutesse kätesse, nüüd Lõuna-Korea STX-ile. See oli 2014. aastal müünud ​​laevatehase Saksa firmale Meyer Werft ja Soome riigile. Täna kuulub Turu laevatehas täielikult Meyerile.

Puromaa professionaalsust hinnati. Nii palju, et ta vastutas ka nooremate inseneride koolitamise eest laevatehases.

Iseloomult oli ta aga kiireloomuline. Ja mitte alati eriti taktitundeline, kirjeldas endine juhendaja. Meyeris oli Puromaale kehtestatud reisimise keeld. Põhjuseks oli tema alkoholi tarvitamine.

Aastaid varem oli teda sageli pohmellis tööl nähtud. Kord oli ta otsustanud Saksamaa-reisil juua ja sõitis järgmisel hommikul purjuspäi laevatehasesse. Pärast seda määrati talle eluaegne sisenemiskeeld Saksa laevatehasesse.

Aasta 2018 kuumal juulikuul oli Mariehamni Läänesadam purjekaid ja mootorpaate täis.

Meyeri Turu laevatehase müügiosakonna juhataja, Puromaa endine ülemus oli sadamas oma paadiga. Eelmisel aastal nimetati ta kruiisilaevade sarja Icon projektijuhiks.

E-kiri katkestas puhkuse. Kas olete näinud Puromaa Facebooki postitust? kirjutas kolleeg.

Müügijuht otsis selle välja. Ta saatis kohe sõnumi Meyeri müügidirektorile Saksamaal ja ettevõtte peajuristile.

Müügijuht selgitas asja. Puromaa oli laevatehase endine projektiinsener. Nüüd oli ta Facebookis pildi avaldanud. See on tehtud Hiinas. Pildil oli arvuti, mille laud oli täis saladokumente, kruiisilaevade sarja Icon projekti üldplaan ja nii edasi. Ja see oli kriminaalne.

Meyeri laevatehasel olid selleks täpsed juhised: kui läksite Hiinasse ärireisile, ei tohtinud teie arvutis olla ühtegi salajaseks liigitatud materjali. Alati oli võimalus, et need varastatakse. Meyer oli Hiina spionaažist hästi teadlik.

Pildil oli rohkemgi. Puust laual oli näha isikutunnistust. Puromaa oli selle selgelt püsti tõstnud, et oleks korralikult näha. Isikutunnistus kuulus Hiina laevatehasele.

Nii töötas Puromaa nüüd Meyeri konkurendi heaks. Ja samal ajal olid tema valduses Meyeri suurimad ärisaladused.

Meyer alustas karmi uurimist. Mis süsteemidesse oli Puromaa sisenenud? Millist teavet ta võttis?

Esimese asjana tuli aga takistada Puromaa ligipääs konfidentsiaalsele infole. Nii tegi Meyer kolm päeva pärast foto Facebookis ilmumist.

Spionaažikahtlus jõudis peagi ka Puromaa kõrvu. Ta saatis müügijuhile meili.

„[X], mõned inimesed kahtlustasid, et olen andnud sellele [Hiina] laevatehasele materjali. Seda ma ei ole teinud ega tee. Võid helistada ja rääkida,” kirjutas ta.

Müügijuht vastas:

„Mulle on antud korraldus teiega mitte rääkida. Seega ei helista kohe ega hiljem.”

Ettevõtte IT-osakond uuris logiandmeid. Kolm Meyeri inseneri hakkasid logiandmetes sisalduvat failide liikumist tuvastama.

See oli aeganõudev töö. Pikk failinimede loend koostati Exceli tabelisse. Insenerid käisid need süstemaatiliselt läbi. Nad pidid hindama, kuidas oli Puromaa salajast teavet kopeerinud. Hiljem, kohtuprotsessi ajal meenutas üks neist, et kolmel inseneril kulus töö lõpetamiseks rohkem kui kuu.

Selgus, et Puromaa oli ettevõtte M võrgujaamast, kuhu koondati olulisemad dokumendid, asjatundlikult ära kopeerinud kõik olulise. Meyer klassifitseeris suurema osa materjalist konfidentsiaalseks või väga konfidentsiaalseks.

Näiteks vana-aastaõhtul, pensionile jäämise päeval, oli Puromaa kopeerinud M-kettalt mitusada faili. IT-osakonna teatel oli ta püüdnud ligi pääseda ka materjalidele, millele tal juurdepääsuõigusi ei olnud.

Plaan oli Puromaal ilmselt juba pikemat aega peas mõlkunud. Logiandmetest selgus, et ta oli hakanud salastatud faile kopeerima juba pool aastat enne pensionile jäämist.

Kui Puromaa 2017. aasta lõpus pensionile jäämisest teatas, oli ta projekteerinud maailma suurimale laevafirmale Carnival kruiisilaeva Costa Smeralda.

Novembris 2017 sai ehitus valmis. Töö oli kriitilises staadiumis. Kogenud inseneri lahkumine oli laevatehasele suur hoop.

Puromaa tegi ettepaneku oma osakonna juhatajale. Ta sai jätkata tööd Meyeri konsultandina oma kodust. Palgaks pakkus ta välja tunnitasu, mida oleks kogunenud 32 500 eurot kuus.

See oli päris suur soov. Muidugi oli Puromaa müügiosakonnas üks paremini tasustatud projektiinsenere, aga nii palju ei teeninud keegi. Tema palk Meyeris oli 5000 eurot kuus. Lepingut ei sõlmitud.

Puromaal oli aga teine ​​plaan. Seda oli ta juba mitmeid kuid varem salaja ette valmistama hakanud.

Royal Caribbean Cruises (RCC) on maailma suuruselt teine ​​kruiisifirma. See oli tellinud Turust Meyeri laevatehasest kolm hiiglaslikku luksuskruiisilaeva. Icon of the Seas oli neist esimene. Ülejäänud kaks Icon-klassi kruiisilaeva valmivad 2025. ja 2026. aastal.

Puromaa võttis RCC-ga ühendust. 2018. aasta veebruaris asus ta tööle RCC konsultandina.

Kuna RCC oli Meyeri klientettevõte, anti Puromaale juurdepääs Meyeri konfidentsiaalsele teabele. Seda uus töökoht nõudis.

Selline ettevõtte saladuseks liigitatud teave salvestati Meyeri sisevõrgu M-kettale ja failihaldusprogrammi nimega Kronodoc. Puromaa sai mõlema kasutusõiguse. Nii pääses ta ligi ka maailma suurima kruiisilaeva Icon of the Seas üldplaanile.

Pole saladus, et soomlased ehitavad kruiisilaevu, mis huvitavad hiinlasi. Kaheksa aastat tagasi tegi Hiina riigile kuuluv laevatehas China Merchants Heavy Industry koostööettepaneku Meyerile. Hiinlased oleks tahtnud Meyeriga koos kruiisilaeva ehitada.

Luksuskruiisilaeva projekteerimine ja ehitamine pole lihtne. Lisaks Turus asuvale Meyeri laevatehasele toodab selliseid vaid kolm laevatehast kogu maailmas.

Tavaliselt alustab algaja laevatehas lihtsamatest kaubalaevadest. Ehituskogemuse kogunedes saab laevatehas üle minna lihtsatele autopraamidele ja väikestele kruiisilaevadele.

Suure kruiisilaeva ehitamine on keeruline. Probleem on seotud sellega, et laeva projekteerimine ja ehitamine kulgeb üheaegselt. Kattuvad protsessid muudavad töö keeruliseks.

Seda märkas näiteks Jaapani Mitsubishi Heavy Industriesi laevatehas, kust Carnivali laevafirma Saksamaa tütarfirma Aida Cruises tellis 2011. aastal kaks suurt kruiisilaeva.

Esimese kruiisilaeva Aidaprima valmimine viibis aasta võrra ja selle ehituskulud neljakordistusid võrreldes kavandatuga. Lõpuks arvutas laevatehas välja, et kahe kruiisilaeva ehitamisega oli ta kaotanud üle kahe miljardi euro. Ettevõte teatas, et keskendub edaspidi vaid väikeste ja keskmise suurusega kruiisilaevade ehitamisele.

Meyer Hiina laevatehasega koostööd ei teinud. Ettevõte kartis spionaaži. Tõenäoliselt oleks China Merchants Heavy Industry pärast ühist laevaehitust sarnaseid laevu iseseisvalt ehitama hakanud.

Kui Meyer keeldus koostööst, püüdsid hiinlased järgmisena osta Meyeri laevatehase.

Hiina Kommunistlik Partei avaldas 2015. aastal riikliku kava „Made in China 2025”. Üks selle eesmärke oli kasvatada riigi laevaehitust, eriti luksuskruiisilaevade osas.

Hiina valitsus on heldelt toetanud laevatehaseid. Pärast 2015. aastat on Hiina laevaehitus tohutult kasvanud.

Hiina laevatehased on astunud suuri arengusamme ka Lääne laevatehaste ja meretööstusettevõtete ostmisega. 2014. aastal ostsid hiinlased muu hulgas kuulsa Turus asuva laevade projekterimisfirma Deltamarin.

Möödunud sügisel teatas USA meedia, et Hiina laevatehaste ehitusvõimsus on juba 232 korda suurem kui USA laevatehaste oma. Hiinal on juba rohkem sõjalaevu kui USA-l.

Esimene Hiinas ehitatud luksuskruiisilaev valmis eelmise, 2023. aasta novembris. Kruiisilaev Adora Magic City on 300-meetrine hiiglane. Oma esimesele reisile asus see jaanuaris. Ka see on Hiina sihikindla strateegia tulemus.

Mõni kuu pärast pensionile jäämist, 2018. aasta aprillis, sai Puromaa SMS-i. „Hea härra Aki. Saabun Helsingisse kell 16:45 lennuga LH8.”

Sõnumi saatjaks oli neljakümnendates aastates hiinlane, kes õppis majandust ja töötas China Merchants Industry Holdingsi asepresidendina. Varem oli ta karjääri teinud kontserni laevade projekteerijana.

China Merchants Industry Holdings on China Merchants Heavy Industry laevatehase emaettevõte. Seesama laevatehas, mis kaheksa aastat varem oli püüdnud esmalt Meyeriga koostööd teha ja seejärel kogu laevatehase ära osta.

Puromaa vastas: „Otsin vaikset kohta, kus saaks rääkida.”

Hiinlane lendas kolmapäeval, 4. aprillil Lufthansa lennuga Frankfurdist Soome. Kohtumiseks olid nad varunud vaid paar tundi, sest hiinlane lendas juba samal õhtul Hamburgi.

Kohtumispaiga kohta täpsed andmed puuduvad. Väljas oli jahe, nullilähedane, nii et võib-olla läksid nad sisse restorani või hotelli.

Kohtumisel arutati, millistel tingimustel saab Puromaast Hiina laevatehase konsultant. Puromaa seisukohalt läksid läbirääkimised suurepäraselt.

Hiina firma lubas talle konsultandi töö eest päevaraha 1700 eurot. Kokkulepitud tööaegadega kogunenuks kuus 34 000 eurot.

Ta sai äriklassi lennupiletid ning hotelli- ja transpordisoodustused. Tema pereliikmetele maksti aastas kahe Hiina reisi eest, samuti äriklassis.

Hiinas sai Puromaa oma kontori, möbleeritud korteri ning Ameerikas toodetud auto ja juhi. Lepingu sõlmimise boonusena tasus Hiina ettevõte Puromaa kontole kolme pangaülekandega üle saja tuhande euro.

Puromaa nõustamisülesanne hõlmas ettevõtte abistamist kruiisilaevade tegevuse arendamisel. Lisaks lubas ta pakkuda ettevõttele värskeid uuendusi ja tehnoloogiat.

Kohtuprotsess Puromaa vastu algas Edela-Soome kohtus 2023. aasta kevadel. Ligi viis aastat pärast spionaažikahtlustuse algust.

Kohtuprotsess oli mitmes mõttes erakordne. Soomes süüdistatakse väga harva kedagi tööstusspionaažis. Meyeri info kohaselt oli Puromaa võtnud laevatehasest salajase teabe, mis oli väga konfidentsiaalne, ettevõtte põhikompetents.

Erakordne oli ka oletatava kahju suurus. Kohtuistungil püüdis Meyer varjata varastatud toimikute arvu, kuid see selgub ühest arestimisdokumendist. Kokku oli neid 800 000. Meyeri eksperdid hindavad nende väärtuseks vähemalt 500 miljonit eurot.

Sellises mastaabis tööstusspionaaži pole Soomes varem olnud.

Millel hinnang põhines?

Meyeri laevateooria rühma juhendaja kirjeldas kohtuprotsessil laevatehases pika aja jooksul kogunenud oskusteavet, mida koolis ei õpita. Teadmised, mis olid sügaval Puromaa kopeeritud konfidentsiaalsetes dokumentides.

Suure laeva projekteerimisel mõtlevad insenerid kõige rohkem sellele, kuidas laev võimalikult sujuvalt ja väikse takistusega läbi vee liiguks. Miks? Sest see peegeldub lõpuks otseselt laeva tellinud laevafirma tegevuses: mida väiksem on takistus, seda vähem kütust kulub.

Turus oli laevateooria töörühma juhendaja sõnul laeva „hüdrodünaamikat” ja müraennetust välja töötatud aastakümneid. Need olid laevatehase jaoks suured konkurentsieelised.

Teine kohtus tunnistusi andnud laevatehase töötaja võrdles neid sügavaid teadmisi tarkvaraarenduse lähtekoodiga. Sellist asja ei anta kunagi kõrvalistele isikutele.

„Kui midagi sellist, mida kunagi ühegi hinna eest ei müüdaks lekib, on see halvim võimalik olukord,” sõnas ta.

Kolmas tunnistaja ütles, et Soome laevatehas ei suuda konkureerida millegi muuga kui oskusteabe, innovatsiooni, kvaliteedi ja graafikutega. Kui see teave jõuab Hiina konkurendini, on kogu laevatehase olemasolu ohus.

Kas Puromaa lekitas hiinlastele salastatud dokumente? Kohtu hinnangul oli selge, et ta kopeeris faile ilma loata. Kuid pole kindlust, kuhu teave lõpuks jõudis.

„Uurimine Hiinasse ei laienenud, sest Hiinas juhtuda võinud asjad ei kuulu Soome jurisdiktsiooni alla,” ütles uurimise juht Kaarle Lönnroth.

Puromaa kinnitas politsei ülekuulamistel, et ei andnud hiinlastele infot üle, vaid kasutas seda vaid enda töö toetamiseks.

Tema arvutist leiti aga kaust nimega CMHI. See oli lühend Hiina riiklikust laevatehasest China Merchants Heavy Industry. Ühele kausta alamkaustale oli antud nimi „GIVEN” (antud) ja teisele „TO BE GIVEN” (andmiseks).

Kohtu hinnangul oli seega üsna kindel, et vähemalt osa Puromaa kopeeritud materjalist oli sattunud Meyeri konkurentide kätte.

Soome suurima tööstusspionaaži juhtumiga seotud hiinlane – mees, kes Puromaa Hiina laevatehasesse palkas – ei vastanud väljaande Helsingin Sanomat intervjuupalvele.

Praegu töötab ta Deltamarini juhatuse esimehena. See on sama Turus asuv laevade projekteerimisfirma, mille hiinlased ostsid 2014. aastal.

Miks Puromaa pildi üldse Facebooki pani? See oli hooletus. Ilma selleta poleks kogu spioonilugu võib-olla isegi avalikuks tulnud.

Endine kolleeg oletas, et tegemist võis olla uhkustamisega.

Kord pärast Meyerist pensionile jäämist oli Puromaa lennujaamas kohanud oma endist ülemust. Nad olid naasnud Hamburgi messilt. Puromaa oli olnud purjus ja kõva häälega rääkinud lennujaamas ja hiljem lennukis. Ülemuse jaoks oli see piinlik.

Puromaa oli öelnud, et töötab nüüd Hiinas. Seal saab head palka, tulge ka Hiinasse, oli Puromaa öelnud.

Meyeri teenistuse ajal oli Puromaa alkoholi liigtarbimise tõttu välislähetustest keeldutud. See asi jäi teda vaevama. Talle olid alati meeldinud reisid messidele ja rahvusvahelistele konverentsidele.

Puromaalt sündmuste kohta enam küsida ei saa. Ta suri kohtuprotsessi ajal.

Pole teada, et tal oleks rahamuresid olnud. Ta oli olnud oma osakonnas kõrgelt tasustatud projektiinsener. Võib-olla oli raha ikkagi ahvatlus.

Hiina jaoks oli Puromaa igal juhul üks tükk suurest puslest.

Esiteks tegi Hiina laevatehase Meyerile koostööettepaneku. Kui see ebaõnnestus, üritas ta laevatehase ära osta. Lõpuks sai Hiina ettevõte selle, mida tahtis Soome insenerilt, kes nägi võimalust rikkaks saada.