Käesolev, 2024. aasta on alanud murettekitavalt. Peaaegu kaks täisaastat pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse ja Lähis-Ida katastroofi äärel pärast Hamasi 7. oktoobri rünnakuid Iisraeli vastu on silmapiiril laiema sõja oht.

Peaministrid, kaitseministrid ja sõjaväejuhid on väitnud, et suure konflikti oht on praegu suurem kui kunagi varem pärast Kuuba raketikriisi, vahendab Daily Mail.

Euroopa valitsused on üksteise järel andnud oma kodanikele tõsiseid hoiatusi, et nad hakkaksid kohe sõjaks valmistuma.

Ja nüüd valmistuvad NATO riigid üheks oma kõigi aegade suurimaks õppuseks, kus 90 000 sõdurit mandri kõigist nurkadest ja Ameerika Ühendriikidest kavatsevad alustada Heraklese sõjamänge – viimane jõupingutus näidata oma sõjalist jõudu Vladimir Putini ja kõigi muude potentsiaalsete ohtude ees.

Kõik see tuleb ajal, kui NATO sõjalise komitee esimees admiral Rob Bauer kutsus valitsusi ja tsiviilisikuid üles valmistuma oma elus „suureks muutuseks”, ennustades järgmise 20 aasta jooksul ulatuslikku relvakonflikti.

Brigaadikindral Kevin Ryan ütles Daily Mailile: „2024. aastal kasvavad Venemaa kaitsekulutused 140 miljardi dollarini – kolmandikuni riigieelarvest.”

„Neil muudatustel pole mõtet, kui need on suunatud ainult praegusele vastasele – Ukrainale – riigile, mille rahvaarv on kolmandik Venemaa omast ja mis vaevu elus püsib. Muudatustel on mõtet ainult siis, kui Venemaa valmistub sõjaks suure vaenlase nagu NATO vastu,” sõnas ta.

Nüüd uuris Daily Mail endiste sõjaväeülemate ja julgeolekuekspertide meeskonna abiga, kuidas võiks Venemaa rünnak Euroopale areneda enne 2044. aastat.

Esimene faas: kübersõda ja raketilöögid

Pahatahtlike osapoolte tehnoloogilised võimalused kogu maailmas kasvavad plahvatuslikult.

Küberrünnakud on praegu peaaegu igapäevased, valitsused, luureteenistused ja isegi eraettevõtted või relvarühmitused võitlevad oma paremuse nimel.

Kuigi see uus norm on peaaegu aktsepteeritud konkurentsi ja spionaaži vormina, hoiatavad eksperdid, et järgmine suur rahvusvaheline konflikt saab tõenäoliselt alguse massilisest küberrünnakust.

„Küberrünnakutel on tõelised rakendused lahinguväljal – venelased kasutasid neid Ukraina sissetungi eelmängus muu hulgas Viasati sidevõrgu mahavõtmiseks,” ütles RUSI kaastöötaja ja kaitseanalüütik Sam Cranny-Evans.

Kuid tehnoloogiline areng lähiaastatel tähendab, et Venemaa suutlikkus kasutada kübersõda NATO ridades kaose tekitamiseks võib olla rünnakute aegu suurusjärgu võrra suurem.

Kindral Ben Hodges ütles: „Ma kujutan ette, et venelased, kui nad on juba teinud kohutava otsuse sisse tungimiseks, astuvad samme, et tekitada meie infrastruktuuris tohutuid küberhäireid. Nad võivad võimendada küberrünnakuid, et tekitada meresadamates personaliprobleeme või häirida logistikat ja tarneahelaid.”

Cranny-Evans lisas: „Kosmoses on isegi mingi konflikti võimalus, kus satelliite kasutatakse üksteise ründamiseks või satelliite segatakse – mida on Ukrainas madalamal tasemel juba tehtud.”

Vallanduvad ka desinformatsioonikampaaniad, propagandaaktsioonid ja muud vägivallatud surveavaldused, et õhutada rahutusi riikides, mida Venemaa soovib oma mõjusfääri viia.

Kuid kuigi kübersõda võib kahtlemata destabiliseerida NATO sõjalist tõhusust, õõnestada selle tööstuslikku võimekust ja õhutada rahulolematust, ei asenda miski seda, mida Cranny-Evans kirjeldas kui „tavalisi kineetilisi operatsioone maa peal, õhus ja merel”.

Tõenäoliselt toimub see jõhkra raketirünnaku vormis, mille eesmärk on kahjustada Ida-Euroopa ja kaugemal asuvaid olulisi sõjalisi vahendeid ja infrastruktuuri sihtmärke, mis loob aluse vägede paigutamiseks.

„Praeguse Ukraina sõja peamine õppetund on see, et küber- ja elektroonilise sõja kasv ei ole vähendanud sõja jõhkrust. Igasugust sõda Venemaa ja NATO vahel iseloomustavad tohutud hävingud ja surm, kuna kumbki pool püüab eskaleeruvate rünnakutega teise tahet murda,” ütles brigaadikindral Ryan.

„Venemaa ei hakka kokku hoidma sadade kaugmaa täppisrakettide kasutamisega tsiviilsihtmärkide vastu kõikjal Euroopas,” hoiatas kindral Hodges.

„Nad on teinud seda Ukraina vastu ja ilmselgelt ei tunne nad muret iga päev toimuvate sõjakuritegude tagajärgede pärast. Seega, kui nad on otsustanud rünnata NATO-t, lasevad nad rakette ja kaugmaa droone kõigis peamistes meresadamates ja lennujaamades ja transpordisõlmedes, aga ka suuremates sõjaväe peakorterites, lennuväljadel ja niisugustes kohtades,” märkis ta.

„Seetõttu rõhutan ma nii sageli piisava õhu- ja raketikaitse olulisust kogu Euroopas – meil seda praegu pole,” lisas ta.

Cranny-Evans nõustus, et NATO riigid peavad suurendama õhutõrjevõimet, sealhulgas varajase hoiatamise süsteeme, ja koordineerima naabritega, et tagada võrgustiku ühtne toimimine.

Teine faas: sissetung – maa, mere ja õhu kaudu

Kui Venemaa teeb järgmise 20 aasta jooksul NATO-t rünnates „vea”, ennustab kindral Hodges, et Kreml alustab rünnakuid nii maa, mere kui ka õhu kaudu, et sõjaline liit „lõhkuda”.

Kindral Hodges ütles, et Venemaa on õppinud Ukrainas tehtud vigadest ning suutnud täiendada oma sõjalist arsenali ning teha Iraani ja Hiina abiga olulisi tehnoloogilisi edusamme.

Ühes stsenaariumis ütles kindral Hodges, et Moskva võib seda uuendatud sõjalist jõudu kasutada, et rünnata esmalt Suwalki lõhe nime all tuntud kitsast maariba, mis jääb Poola, Leedu ja Venemaa Kaliningradi eksklaavi vahele.

Isegi väike rünnak sellele nõrgale kohale – ainsale maismaapiirile Mandri-Euroopa ja Balti riikide vahel – võib tekitada NATO-le suuri probleeme.

Kindral Hodges ütles, et kui Putin või tema järglane õnnestub Suwalki lõhe blokeerimisel, kasutavad nad seda maariba ja Valgevenet oma pealetungi teise etapi stardiplatvormina.

See teine ​​faas hõlmaks tuhandete Vene sõdurite, tehisintellekti poolt juhitavate tankide ja eriüksuslaste saatmist, et rünnata üht NATO idatiival asuvat Balti riiki – tõenäoliselt kas Leedut, Poolat või Eestit.

Kuigi praegu on Balti riikidesse paigutatud tuhandeid NATO sõdureid, sealhulgas Ühendkuningriigi sõdureid, on nad mõeldud vaid nn komistustraadiks (tripwire). Nende roll on peatada pealetungivad jõud seni, kuni NATO peamine armee saabub.

Ja kindral Hodges ütleb, et pärast seda, kui Putin on rünnanud mõnda NATO idatiival asuvat riiki, ootab Venemaa, kuidas sõjaline allianss reageerib.

„Kui me kõhkleme, siis artiklist 5 tulenevate kohustuste täitmata jätmine liikmesriikide kaitsmisel… lõhub alliansi. See oleks NATO-le vapustav löök, kui me ei vasta sellele, mida me ütlesime, et kavatseme teha,” ütles kindral Hodges.

Ja kui NATO kõhkleb, siis Putin ei peatu, ennustab kindral Hodges.

Mõne päeva jooksul pärast maapealset sissetungi ja õhurünnakut NATO idatiivale lähetab Putin oma Vene mereväe elutähtsa missiooni jaoks: Põhja-Arktika marsruudi kontrolli alla võtmiseks. „Kui nad meid sellest ära lõikavad, on see laastav,” sõnab kindral Hodges.

„See ei tähenda, et Venemaa üritab kogu NATO-t üle võtta. See pole nende eesmärk 20 aasta jooksul. See tähendaks NATO kui liidu purustamist, tungides idatiivale ja saavutades kriitilised kohad – nagu Arktika –, mis on neile kasulik,” märgib ta.

Kliimamuutuste tõttu sulava polaarjääkattega muutuvad uued laevateed aina paremini ligipääsetavaks.

„Venemaa tahab sellel põhjamarsruudil domineerida, see võimaldab neil palju kiiremini üle maailma tippude seilata ja toob Moskvale majanduslikult kasu,” ütles kindral Hodges.

„Oma pikamaarelvadega suudavad nad domineerida selle üle, mis Arktikast Põhja-Atlandile sisse ja välja läheb,” lisas ta.

Venemaa juba pretendeerib omandiõigusele ja kontrollile suurema osa Põhjamere marsruudi (NSR) üle, mis on kõige ligipääsetavam Arktika laevatee, millest võib saada uus rahvusvahelise kaubanduse läbipääs.

Marsruut kulgeb piki Venemaa Arktika rannikut ja jääb seetõttu Venemaa majandusvööndisse (EEZ), mis võimaldab riigil saada kontrolli laevandustegevuse, navigatsiooni ja ressursside kasutamise üle vastavalt ÜRO mereõiguse konventsiooni (UNCLOS) artiklile 234.

Keset ägedaid suhteid Läänega pakub NSR Putinile võimalust saata oma loodusvarasid ja muud eksporti Hiinasse, Indiasse ja teistele idapoolsetele ostjatele ilma USA või Euroopa sekkumiseta.

Ning kõrgelt polaarjoonelt võib Venemaa põhjalaevastik alustada rünnakuid Skandinaavia sadamate vastu või läbida Arktika veed, et Põhjamere kaudu Ühendkuningriigi juurde pääseda.

Moskva võib kasutada allveelaevu elutähtsate kiudoptiliste merealuste kaablite läbilõikamiseks, tekitades tulevase konflikti eskaleerumise ajal enneolematuid kahjusid ja häireid Lääne infrastruktuurile, logistikale ja sidele.

Venemaa liitlased võivad ühineda

Nagu kindral Hodges nii selgelt kuulutas: „See sõda ei toimu vaakumis.”

Kuna lõhe ida ja lääne vahel kasvab üha sügavamaks, on ebatõenäoline, et Venemaa rünnak NATO vastu areneb ilma teiste suurriikide sekkumiseta.

Venemaa on viimastel aastatel tihendanud sidemeid teiste võimudega, kellel kõigil on oma sügavalt juurdunud kaebused seoses USA ja tema lääneliitlaste juhitud hegemoonilise maailmakorraga.

Näiteks Iraan kujutab endast tõsist ohtu Lähis-Idas oma hirmuäratava sõjaväe ja tuumarelvade arendamiseks mõeldud ressurssidega – kindral Hodgesi sõnul juhtub see tõenäoliselt lähiaastatel.

Islamivabariik toetab ka mõningaid teisi tugevalt relvastatud rühmitusi kogu piirkonnas, sealhulgas Hamasi, Hezbollah’d ja Jeemeni huthi mässulisi, aga ka Iraagi ja Süüria vägesid, kes on viimastel nädalatel korraldanud droonirünnakuid USA baaside vastu selles piirkonnas.

Need jõud moodustavad niinimetatud vastupanutelje, mis esindab geopoliitilist ja sõjalist liitu, et astuda vastu läänest ja piirkondlikest rivaalidest lähtuvatele ohtudele.

Teheran on jõudmas laiaulatusliku strateegilise partnerluslepingu sõlmimiseni Vladimir Putiniga – kellele ta juba toodab Ukraina linnade pommitamiseks droone –, mis tooks kaasa sõjalise, majandusliku ja diplomaatilise seotuse enneolematu taseme.

Nii nagu Venemaa, on ka Iraan pikka aega silmitsi seisnud lääneriikide majandussanktsioonidega ning on tugevalt vastu Lääne mõjule ja sekkumisele Lähis-Idas.

Samuti arendab Iraan erinevate rahvusvaheliste foorumite kaudu palju tihedamaid sidemeid teiste globaalse Ida ja Lõuna riikidega, kuna selle eesmärk on minimeerida lääneriikide mõju.

Venemaa rünnaku korral NATO-le on väga tõenäoline, et Iraan võib Kremli poolel sõtta astuda.

Hiina kujutab endast teist ohtu – ehkki mitte otse Euroopale.

Kuigi Hiina impordib Venemaalt odavat energiat ja toetab oma laiemat eesmärki destabiliseerida Lääne juhitud rahvusvahelist korda, sõltub Hiina suuresti ka kaubavahetusest Läänega, eriti USA-ga.

Nende sõjaline koostöö ei sarnane veel Moskva ja Teherani omaga ning Peking, kes kavatseb kindlustada oma staatust tõelise maailma suurriigina, suhtub ettevaatlikult Venemaa katsetesse kasvatada mõju kogu Euraasias ja globaalses Lõunas.

Seda silmas pidades on vähem tõenäoline, et Peking astuks Euroopa sõtta, et toetada Venemaad konfliktis NATO vägedega.

Kuid stsenaarium, mille kohaselt Hiina kommunistlik partei kasutab võimalust, et alustada sissetungi Taiwani, püüdes suveräänset, isevalitsevat saart uuesti kontrolli alla saada – NATO keskendub aga Moskvast lähtuvale ohule – on kindlasti usutav.

Ja arvestades Pekingi soovi kindlustada juurdepääs Arktika tohututele ressurssidele ja viia laevateed Lääne kontrolli alt välja, on võimalik, et Hiina võiks toetada Kremlit Euroopaga sõda pidades.

„Ma arvan, et Hiinas pole Venemaa vastu armastust. Hiina ei ole väga huvitatud Venemaa pinnal hoidmisest,” ütles kindral Hodges.

„Aga nad ei taha, et nende odav gaas katkeks ja nad tahavad kasutada seda Põhjamere teed, mida Venemaa selle konfliktistsenaariumi korral kontrolliks,” märkis ta.

Põhja-Korea peaaegu täielik isoleeritus maailmaareenil tähendab, et selle tõmbamise tõenäosus suurde konflikti on väiksem ning sõjaoht on vahend, mida Kim Jong-uni vanaisa Kim Il Sung on kasutanud alates riigi loomisest, et haarata võim ja säilitada dünastia.

Kuid režiim on juba nõustunud täiendama Moskvat sõjamoonaga Ukrainas käimasoleva sõja jaoks ajal, mil Lääne suhted ajalooliste liitlaste – Hiina ja Venemaaga – on uues madalseisus.

RUSI analüüs Põhja-Korea Venemaale laskemoona tarnimise kohta hoiatas: „Mõju on tunda palju kaugemal kui Ukraina lahinguväli. Sellises koguses laskemoona müük täidab Pyongyangi rahapuuduses valitseva režiimi kassat.”

RAND Corporationi rahvusvahelise kaitse asjatundja Bruce Bennett ütles: „Põhja-Korea võib taotleda Venemaalt vastutasuks muud abi, sealhulgas rakettide ja muude kõrgetasemeliste sõjaliste tehnoloogiate pakkumist.”

Kuna see sõjaline liit Moskva ja Pyongyangi vahel areneb edasi, on tõenäoline, et Põhja-Korea „võib sunniviisiliselt kasutada tuumarelvi”, et avaldada suuremat survet lääneriikide liitudele Aasia partneritega nagu Jaapan ja Lõuna-Korea, või „ähvardada USA-d otse tuumarelva kasutamisega”.

Kuidas suurt sõda ära hoida?

Putin on pikka aega uskunud, et Nõukogude Liidu kokkuvarisemine 1990. aastate alguses oli katastroof, ja kuigi pole selge, millised on Venemaa rünnaku eesmärgid NATO vastu, ootavad analüütikud tema esimesteks sihtmärkideks endisi Nõukogude vabariike.

Kremli retoorika Balti riikide ja teiste Ida-Euroopa rahvaste suhtes – paikade suhtes, mis kunagi kummardusid Kremli ees, kuid mis nüüd valdavalt järgivad Lääne väärtusi ja institutsioone – on pärast 2022. aasta veebruari sissetungi naabrile muutunud järjest vaenulikumaks.

Kuna Moskva väed seisavad Ukrainas juba silmitsi ägeda vastupanuga, ei usu kaitseanalüütikud, et Kremlil jätkub tulevase konflikti korral jõudu koondada Venemaa Föderatsiooni suur hulk Euroopa riike.

Kuid Venemaa on selgelt ja järjekindlalt hukka mõistnud selle, mida ta peab NATO laienemiseks ja alliansi sooviks ohustada Kremli mõjusfääri.

Seetõttu ei pruugi kaua minna, kui idablokk on taas vaateväljas – kui mitte vallutada, siis vähemalt lõhkuda ja destabiliseerida eesmärgiga õõnestada NATO allianssi.

Moskva võiduga võidakse kukutada läänemeelsed valitsused, kes on vabatahtlikult ja demokraatlikult ühinenud Euroopa Liidu ja NATO-ga, asendades need Venemaa marionettide või parteidega, kes kalduvad rohkem Kremliga joonduma, lõhkudes seeläbi allianssi.

Niisiis, kuidas saab Lääs seda takistada?

Ekspertide sõnul on võti heidutus.

See nõuab NATO-lt ja selle liikmesriikidel sõjaväge, mis pole mitte ainult valmis tõrjuma sissetungivaid Venemaa vägesid, vaid oleks piisavalt tugev, et ületada Moskva armeed niivõrd, et Kreml ei soovi rünnakut alustada.

„Heidutamine tähendab nii sõjalise võime omamist kui ka vaenlasele märku andmist teie valmisolekust seda võimet kasutada – ja teie otsust see lõpuni viia,” ütleb Sam Cranny-Evans.

„See, mida me Euroopas näeme selle laiaulatusliku 90 000 isikkoosseisu õppusel mais ja operatsiooniga Steadfast Defender, on osa sellest sõnumi saatmisest. See on demonstratsioon Venemaale, et Euroopal ja NATO-l on see võime mobiliseerida see suur jõud ja panna see välja ning testida võimet pidada suurt sõda,” märgib ta.

„See on koostöö, et ära hoida sõda või takistada vaenlast arvamast, et nende sõjaeesmärgid on kergesti saavutatavad,” lisab ta.

Brigaadikindral Ryan ütles: „Valmistumisest võib piisata laiema sõja ärahoidmiseks. Kui ei ole valmis, võib see sõja esile kutsuda.”.

Ja kindral Hodges lisas: „Venelased peaksid uskuma, et [NATO-l] on võime ja nad on valmis seda võimet kasutama, et neid võita või muuta see neile nii valusaks, et nad otsustavad mitte tegutseda.”

Ta rõhutas, et täielik sõda saab toimuma ainult siis, kui Venemaa tunneb, et NATO pole valmis ega ühtne.

Ta ütles: „Venelased austavad ainult jõudu. Kui nad tunnevad nõrkust, jätkavad nad edasiliikumist.”

„Kui nad seda teevad, on põhjuseks see, et nad andsid hinnangu, et me pole alliansis valmis ega ühtsed või meil pole piisavalt laskemoona ega võimet piisavalt kiiresti liikuda,” rääkis ta.

Ta lisas: „Kui tsiviiljuhtkond leiab, et ohtu pole, ei suuda nad piisavalt kiiresti liikuda. Meie juhid peaksid meiega rääkima nagu täiskasvanutega.”

„See ei tähenda, et olete hirmu õhutaja, see tähendab, et võtate kasutusele ettevaatusabinõusid, mida me peaksime tegema,” märkis ta.

Heidutus hõlmab mõnede analüütikute hinnangul ka tuumakonflikti ohtu.

Ülemaailmse riskianalüüsifirma Sibylline’i juhtiv Euroopa-Euraasia analüütik Alexander Lord ütles: „Tuumaheidutus on jätkuvalt strateegiate alustalaks, et vältida täiemahulist Venemaa-NATO sõda.”

Samas rõhutas ta, et „hübriidsõja levik, halli tsooni destabiliseerimine ja intensiivse sõja naasmine Euroopa mandrile tähendab, et konventsionaalsel heidutamisel peab olema suurem roll Venemaa ja NATO vahelise sõja ärahoidmisel”.

„See tähendab, et Euroopa ja laiem Lääs peavad investeerima tulevikku ning laiaulatuslikud sõjalised õppused nagu näiteks Steadfast Defender, mis on suurimad NATO õppused pärast külma sõda, on kavandatud illustreerima seda tavapärast võimekust ja valmisolekut liitlasi kaitsta ja sellega ära hoida Venemaa edasist agressiooni,” lisas ta.

Kui NATO suudab kujutada hirmuäratavat, tõhusat ja sidusat sõjalist ohtu, võib see heidutada Putinit või tema järglast edasisest vägivallast ja takistada täieliku sõja tonti Euroopale laskumast.

Kuid heidutamine ei ole igavene lahendus ja sellele peavad järgnema ühised jõupingutused pideva suhtluse ja positiivsete diplomaatiliste suhete taastamiseks Moskvaga.

USA endist presidenti Theodore Roosevelti mäletatakse muuhulgas tema „Big Stick Diplomacy” populariseerimisega – ideega, et tugeva sõjalise jõu kasvatamine ja valmisolek seda näidata on oluline rahvuslike huvide kaitsmiseks ja potentsiaalsete vaenlaste heidutamiseks pahatahtlikest kavatsustest.

Kuid ütlusel on ka teine ​​element, mis inspireeris tema kontseptsiooni välja mõtlema. Kui on vaja kanda suurt keppi, tuleks ka „pehmelt rääkida”.

Suur kepp võib muuta kellegi käitumist, kuid see ei suuda tekitada arusaamist.