Enne sõda Venemaa ÜRO esinduses töötanud kogenud diplomaat Boriss Bondarev lahkus oma ametikohalt protestiks Venemaa agressioonisõja vastu varsti pärast selle algust ja põgenes läände.
Oma kahekümneaastase diplomaadikarjääri jooksul olen näinud erinevaid välispoliitika keerdkäike, kuid mul pole kunagi olnud nii häbi kui praegu, kirjutas Bondarev üle-eelmise, 2022. aasta mais.
Bondarev oli esimene Venemaa ametnik, kes sõjale avalikult vastu astus. Hiljem sai ta varjupaiga Šveitsis, kus ta elab võimude kaitse all.
Ligi kaks aastat hiljem kirjutab Bondarev väljaandes Moscow Times avaldatud artiklis, kuidas Venemaa presidenti Vladimir Putinit on täielikult valesti mõistetud ning Lääs pole ikka veel oma vigadest õppinud.
Bondarevi sõnul olid Lääne esimesed vead Vene relvajõudude potentsiaali ülehindamine ja Ukraina vastupanu alahindamine.
Lääne kehtestatud sanktsioonide eesmärk oli nõrgestada Venemaa sõjalist potentsiaali ning tekitada rahulolematust Venemaa ühiskonnas ja selle eliidi hulgas.
Bondarevi sõnul sai Läänes peagi selgeks, et Venemaa ühiskond osutus majanduslikele sanktsioonidele vastupidavaks ning kodanikud on valmis leppima elatustaseme langusega. Samal ajal hindab Lääs üle avaliku arvamuse tähtsust Venemaa administratsiooni toimimisel.
Lääne sanktsioonipoliitika põhineb endiselt samadel eeldustel, kuigi nende ebaefektiivsus on olnud selge juba ammu.
Teine Lääne viga on olnud asjatu hirm Venemaa presidendi Putini lüüasaamise ees.
Ukraina edukad vasturünnakud õhutasid hirmu, et Putin võtab kasutusele tuumarelvad. Samal ajal olid lääneriikide valitsused mures, et Venemaa laguneb mitmeks tuumarelva omavaks väikeriigiks ning ebastabiilsus kasvab kogu piirkonnas.
Kolmas ja samas ka keskseim viga oli ühtse Venemaa-strateegia puudumine.
Lääs teatas, et toetab Ukrainat „nii kaua, kui vaja”. Teadaanne ei sisaldanud aga mingit konkreetset plaani sõjast väljumiseks ega ideed, milline võiks olla optimaalne tulemus.
Bondarev kirjutab, et Lääne signaalid olid vastuolulised. Ühelt poolt andis Rahvusvaheline Kriminaalkohus välja Venemaa presidendi Putini vahistamismääruse. Euroopa Nõukogu võttis vastu resolutsiooni, et Putin on diktaator ja tema uut presidentuuri ei tohiks tunnustada.
Samal ajal teatasid Lääne liidrid nagu Prantsusmaa president Emmanuel Macron ja Saksamaa kantsler Olaf Scholz, et on valmis Putiniga läbi rääkima.
Bondarevi sõnul pole Läänel selgelt ettekujutust, milline peaks välja nägema Euroopa uus julgeolekusüsteem või kuidas seda turvalisust tagada.
Putinil seevastu on see olemas.
Bondarev kirjutab, et Putini sõda Ukraina vastu ei seisne territoriaalsetes nõudmistes Ukrainale. Putini nõue Läänele on hoopis tema positsiooni tunnustamine kogu läänelikus maailmapildis.
Ta soovib tugevdada oma isiklikku suveräänsust kogu endise Nõukogude Liidu territooriumil. Tema maailmavaade põhineb nn Euroopa kontserdil, mis viitab Napoleoni sõdade järgsele maailmakorrale.
Ka Viini süsteemina tuntud perioodil 1815–1914 välditi suuri sõdu, kuna suurriikide võimusuhted olid tasakaalus. Sõda peeti aga poliitika loomulikuks osaks ja suurriikide huvid olid küüniliselt kõigest muust kõrgemal. Venemaa roll Euroopa julgeolekuarhitektuuris oli sel ajal keskne.
Bondarevi sõnul on Euroopa naiivsed lootused ja hirmud tingitud Venemaa-alaste teadmiste nõrgenemisest.
Külma sõja lõppedes, võidu eufoorias otsustati, et nüüd, mil põhivaenlane on võidetud, pole endise Nõukogude Liidu eksperte enam vaja.
Kaasaegse lääne Venemaa-teadmiste teel on kaks takistust: piiratud juurdepääs teabele ja stereotüübid.
Venemaa poliitilise otsustamise suletud iseloom ja olematu ajakirjandusvabadus raskendavad usaldusväärse teabe hankimist. Lisaks julgustab see kasutama kahtlaseid teabeallikaid, näiteks anonüümseid Telegrami kanaleid.
Bondarevi sõnul elavad Venemaa eksperdid Läänes oma mullis ja usuvad siiralt enda hinnangute õigsusesse, mille puhul pole enesekriitika või täiendava välisekspertiisi hankimine vajalik. Näha on vaid selliseid hinnanguid ja ettepanekuid, mis juba sobivad lääneliku Venemaa narratiiviga.
