Varajased ärkajad võivad oma hommikuste harjumuste eest tänada neandertallaste DNA-d, viitab värske uuring.
Analüüsis leiti, et neandertallaste ja denisovalaste, tänapäeva inimeste kahe iidse eellase edasi antud geenid võivad aidata mõned meist nn hommikuinimeseks muuta, vahendab Business Insider.
„See oli meie jaoks tõesti põnev ja seda ei osatud oodata,” ütles San Franciscos osuva California ülikooli teadlane Tony Capra väljaandele New Scientist.
„Neandertallased ja denisovanlased andsid edasi DNA-d, mis suurendas meie varajase ärkamise võimet, ja see on säilinud tänapäevastes inimestes,” lisas ta.
Uuringu kohaselt on võimalik, et neandertallased ja denisovalased arendasid need mutatsioonid välja, elades külmemas ja pimedas keskkonnas kauem kui meie otsesed esivanemad.
Iga tänapäeval elav inimene võlgneb valdava enamuse oma DNA-st Homo sapiensile, kes elas Aafrikas kuni suhteliselt hiljutise ajani. Teadlased arvavad, et mõned meie esivanemad korjasid geneetilist materjali väljasurnud inimkonna harudest, sealhulgas neandertallastelt ja denisovalastelt.
Suur osa neist variatsioonidest on aja jooksul välja roogitud. Kuid teadlased arvavad, et Euroopa ja Aasia päritolu inimesed võlgnevad endiselt umbes 2 protsenti oma genoomist neandertallastele ja Paapua Uus-Guinea inimesed võivad New Scientisti andmetel pärineda umbes 5 protsendi ulatuses oma DNA-st denisovalastest.
Neandertallased ja denisovanlased liikusid Aafrikast välja sadu tuhandeid aastaid tagasi, palju varem kui meie otsesed esivanemad. Seega oli neil palju rohkem aega, et kohandada oma geene Lääne- ja Põhja-Euraasia külmema ja pimedama keskkonnaga.
Meie esivanemad hakkasid seda tüüpi ilmaga harjuma alles umbes 50 000–60 000 aastat tagasi, mil toimus suur rändelaine Euroopasse. Seega oleks loogiline, et need neandertallaste ja denisovalaste geneetilised mutatsioonid annavad mõnele meist Euraasia külmadel talvekuudel eelise.
Tony Capra ja tema kolleegid California ülikoolist San Franciscos asusid uurima, kas mõned neist DNA variatsioonidest võisid muuta meid varajasteks ärkajateks, aidates meil seega lühikestest Euraasia talvepäevadest maksimumi võtta.
Tema teooria hindamiseks võrdlesid Capra ja tema kolleegid kolme neandertallase ja ühe denisovalase genoome sadade tuhandete tänapäeva inimeste genoomidega, mis pärinesid hoidlast nimega UK Biobank.
Nad leidsid rohkem kui tuhat mutatsiooni, mida jagavad tänapäeva inimesed ja neandertallased või denisovalased, kirjutab New York Times. Mitmed geenid olid varem märgistatud, et nad osalevad inimese kehakella reguleerimises.
Uurides biopangas olevate inimeste küsimustiku tulemusi, leidsid teadlased, et nende mutatsioonide kandjad kirjeldasid end tõenäolisemalt kui varajasi ärkajaid, kirjutab Times.
„See oli tõesti uuringu kõige põnevam hetk, kui me seda nägime,” ütles Capra väljaandele Times.
Kuigi uuring on paljulubav, tuleb seda võtta reservatsiooniga, ütlesid teised teadlased.
Biopanga uuringud viitavad ainult seosele geenide ja sümptomite või käitumise vahel. Teadlased nõuavad tavaliselt rohkem eksperimentaalset tööd, et veenduda, et geenide ja tunnuste vahel on üks-ühele seos.
Samuti oleme alles alguses, et mõista, kuidas meie keha meie ainevahetust reguleerib, seega pole selge, kas konkreetse mutatsiooni kandmine tähendab, et sinust saab varajane ärkaja, sest tavaliselt on mängus palju muid tegureid, väidavad uuringus Capra ja tema kolleegid.
„See on huvitav ja hästi tehtud uuring, kuid seos meie DNA ja tunnuste vahel võib olla keeruline,” ütles Princetoni ülikooli teadlane Joshua Akey. „Ma arvan, et autorid on esitanud nii kaaluka väite, et seda tuleks üksikasjalikumalt uurida.”
Üks võimalus selle uurimiseks võib olla neandertallaste ja denisovalaste kehakella mutatsioonidega inimrakkude konstrueerimine laboris, et näha, kuidas see nende käitumist mõjutab, ütles Tartu Ülikooli evolutsioonigeneetik Michael Dannemann väljaandele Times.
Tema sõnul kujutab uuring endast „sammu edasi”, mis mitte ainult ei heida valgust elava inimese DNA-le, vaid võib aidata meil paremini mõista neandertallaste bioloogiat.
Uuring avaldati neljapäeval eelretsenseerituna ajakirjas Genome Biology and Evolution.
