Ajal, kui maailma tähelepanu koondub Lähis-Idale, soovitatakse Ukrainal eeskuju võtta Soomest, mis kaotas küll sõjas Staliniga osa oma territooriumist, aga sõlmis kokkuleppe ja säilitas nõnda oma au ja õitsengu.

Kui avalikkuse toetus Ukrainale aja jooksul kahaneb ja Washingtoni poliitikaeliit suunab oma tähelepanu rohkem Gaza konfliktile, on Ukraina jaoks hädasti vaja lõppmängu. USA ja Euroopa ametnikud on väidetavalt arutanud võimalike rahuläbirääkimiste küsimust oma Ukraina kolleegidega. Siit tekib küsimus: milline võiks välja näha rahuleping Kiievi ja Moskva vahel? Üks ajalooline näide paistab paljude hulgast silma kui võimalik mudel, kuidas Vene-Ukraina sõda võiks lõppeda, vahendab USA väljaanne Responsible Statecraft.

„Talvesõda” ehk Nõukogude-Soome sõda, mis toimus novembrist 1939 kuni märtsini 1940 (ja mida soomlased uuendasid Saksamaa liitlastena juunist 1941 kuni septembrini 1944), on toonud mõningaid võrdlusi Ukraina ja Venemaa vahelise konfliktiga. Pärast seda, kui Soome lükkas tagasi ultimaatumi suure osa oma territooriumi loovutamiseks ja Nõukogude 1939. aasta Molotovi-Ribbentropi pakti allkirjastamise, tungis Jossif Stalini Punaarmee Soome, et moodustada kommunistlik nukuvalitsus ja likvideerida potentsiaalselt vaenulik kohalolek Nõukogude Liidu teise linna ja ainsa Läänemere sadama Leningradi lähedal.

Sarnaselt Venemaa sissetungi algfaasiga Ukrainasse ennustasid Nõukogude võimud, et Helsingi langeb Nõukogude vägede kätte juba kolme päevaga. Vaatamata sellele, et nõukogude sõdurite arv ületas soomlaste oma kolme ühe vastu, õnnestus Helsingil Punaarmeed enam kui kolm kuud tagasi hoida, põhjustades pealetungivatele vägedele äärmiselt suuri kaotusi.

Kuigi Soome sai lõpuks lüüa ja oli sunnitud loovutama umbes 11 protsenti oma territooriumist, saavutasid soomlased moraalse võidu. Laialdaselt arvatakse, et Soome vastupanu karmus ja julgus veensid Stalinit, et Soome liitmine Nõukogude Liitu või selle muutmine Poola-suguseks kommunistlikuks klientriigiks oleks rohkem vaeva kui asi väärt oli. See aitas kaasa ka Stalini lõplikule kokkuleppele sõlmida 1944. aastal Soomega rahuleping vastutasuks väikese lisaterritooriumi ja Helsingi neutraliteedi kohustuse eest. Soomest sai seega ainuke endise Vene impeeriumi osa, mida Lenini ja Stalini ajal Nõukogude Liitu ei inkorporeeritud.

Seejärel rakendas Soome Paasikivi-Kekkoneni doktriini, mille eesmärk oli säilitada Soome püsimajäämine iseseisva riigina, säilitades neutraalse välispoliitilise hoiaku, samas kui Soome rahvuslusest sai Soome ühiskonna keskne ideoloogiline ja poliitiline liikumapanev jõud. Nõukogude Liit pidas kinni Soomega sõlmitud lepingu tingimustest ning Soome kujunes külma sõja ajal märkimisväärselt jõukaks ja edukaks läänelikuks demokraatiaks. Selle alusel sai Soome pärast külma sõja lõppu 1995. aastal ühineda Euroopa Liidu ja seejärel 2023. aastal NATO-ga.

Kui „soometumist” peeti külma sõja ajal lääne geopoliitikute seas halvustavaks soovituseks, kui mitte alistumiseks, siis osutus see diplomaatiliseks triumfiks. Soomel on pikka aega olnud üks maailma kõrgeim SKT inimese kohta, Freedom House’i demokraatia indeks on 100% (USA skoor on 83) ja soomlased on pikka aega olnud maailma kõige õnnelikumad inimesed. Austria neutraliteedi taganud 1955. aasta Austria riigileping, millega Nõukogude ja NATO väed riigist lahkusid, tagas ka Austria arengu eduka ja jõuka lääneliku demokraatiana.

Kiiev võiks õppida Soome näitest, et mõne territooriumi loovutamine, kuigi see on väga valus, tasub end siiski ära, kui suurem osa riigist kindlustab sellega oma iseseisvuse ning majandusliku ja poliitilise arengu võime. Loodetavasti on Ukraina natsionalismi tugevus ning ukrainlaste karm ja ühtne vastupanu Venemaa sissetungile ka Putinit veennud, nagu Stalinit veenis Soome vastupanu, et tema eesmärk muuta kogu Ukraina Venemaa klientriigiks on võimatu.

See on juba Ukraina jaoks suur võit, mitte ainult Venemaa esialgsete eesmärkide, vaid ka viimase 300 aasta ajaloo poolest, mil Venemaa on Ukrainat domineerinud.

Ukraina valitsus jääb praegu vankumatuks oma maksimalistlikes eesmärkides taastada kogu oma rahvusvaheliselt tunnustatud territoorium, sealhulgas Krimm, mille Venemaa annekteeris 2014. aastal. Sõjaline tegelikkus viitab aga sellele, et selle eesmärgi saavutamine on äärmiselt ebatõenäoline ja kokkuleppe saavutamine olemasolevate lahinguliinide külmutamisel võib olla parim, mida Kiiev võib vähemalt praegu loota.

Teisest küljest, kui sõda jätkub, võivad Venemaa tohutud eelised isikkoosseisu, tööstuse ja relvatootmise vallas tuua kaasa palju suuremaid kaotusi Ukrainale – nii nagu Soome oleks tõenäoliselt kannatanud täieliku katastroofi all, kui ta oleks jätkanud võitlust pärast 1940. aasta märtsi või septembrit 1944. aastal.

Washington saab anda oma osa, kui ei õhuta ebarealistlikke sõjaeesmärke, mis võib seeläbi Ukrainat tulevikus katastroofi juhtida.

Ukraina on peamistes aspektides juba võitnud. Vladimir Putinil pole lootustki nähtavas tulevikus kogu Ukrainat vasallriigina allutada. Kiiev läheneb läänele ja võib tulevikus olla integreeritud Euroopa Liitu (EL). Pealegi on Moskva tegevus Ukraina natsionalismi tegelikult tugevdanud.

Nagu Soomegi puhul, pakub see rahvuslik ühtsus parimat lootust Ukraina iseseisvusele.