Kui Venemaa 2022. aasta veebruaris Ukrainas agressioonisõda alustas, muutusid soomlased peaaegu üleöö kaitseliidu NATO toetajateks.
Enne rünnakut oli umbes veerand soomlastest NATO liikmelisuse suhtes positiivselt meelestatud. Pärast rünnakut tõusis toetus kiiresti üle 80 protsendi, vahendab Iltalehti.
NATO liikmelisuse kõige olulisem põhjus ja põhjendus oli kaitseliidult saadav julgeolek. NATO liikmesriikidel on kohustus kaitsta teisi liikmesriike, kui neid rünnatakse.
Kollektiivkaitse tõstab Soome territooriumi ründamise künnise nii kõrgele, et soomlased ei peaks enam kunagi kartma, et satutakse sõtta.
Vähem kui kaks aastat hiljem on Soome õnnelikult NATO liige, kuid sõda näib soomlasi hirmutavat rohkem kui varasemate aastakümnete jooksul.
Helsingin Sanomat avaldas reedel küsitluse, mille kohaselt pooled soomlased arvavad, et Soome peab lähiaastatel valmis olema sõjaks.
Veidi enam kui pooled soomlased usuvad, et kui Venemaa saab endale jätta kasvõi osa Ukrainalt vallutatud aladest, on oht, et Venemaa ründab mõnda NATO riiki.
Praegu on äärmiselt ebatõenäoline, et Ukraina võiks kunagi näiteks Krimmi poolsaare tagasi vallutada. Usk NATO kaitsvasse jõusse näib Soomes kahanevat sama kiiresti, kui paar aastat tagasi kasvas toetus NATO liikmelisusele.
Pessimistlik meeleolu pole ime, sest soomlastele on aasta lõpul maalitud sama sünged väljavaated nagu Talvesõja eelõhtul.
Ukraina sõjaõnn näib olevat pöördunud ning Ukraina toetamine on vastutuult nii Euroopa Liidus kui ka USA-s. Väidetavalt on Venemaa läinud üle täielikule sõjamajandusele samal ajal, kui Euroopal on olnud raskusi laskemoona tootmise suurendamisega isegi Ukraina toetamiseks.
Gaza sõda rõhub tugevalt meeli ja kõige kohal hõljub mure selle pärast, mida Donald Trumpi võimalik teine presidendiperiood NATO-le ja rahvusvahelisele poliitikale teeb. Ja siis on ärev olukord Hiinas ja Taiwanis.
Viimsepäeva oraaklitest pole puudust olnud. Kõige kaugemale jõudis Välispoliitika Instituudi juhtivteadur Charly Salonius-Pasternak, kes detsembri alguses soovitas reservväelastel järgmise aasta jooksul end „elu vormi seada”.
Hea, et Soomes julgetakse Venemaast ja selle võimalikust ohust rääkida nüüd otse ja avameelselt.
Raske uskuda, et veel paar aastat tagasi unistasid mõned poliitikud Soomest kui sillaehitajast ida ja lääne vahel ning veel suurem osa mõtles, kas peaksime ostma näiteks Ameerika hävitajaid, sest see võib Venemaad häirida.
See, et faktid on nüüdseks selged ja soometumise ajad meelest tõrjutud, ei tohiks see aga viia ebakindluse ja heitumiseni.
Praegu on võimatu leida asjatundjat, kes lõpuni usuks ja ütleks, et Soomet ähvardab kohene sõjaline oht. Ka Venemaa nn hübriidsed mõjutamisvahendid on seni olnud üsna loiud.
NATO liikmestaatuse ja otse USA-ga sõlmitud DCA lepinguga kaasa tulnud kaitse ja julgeolek pole kuhugi kadunud. Samuti ei ole kadunud Soome enda suhteliselt tugev kaitse.
Seda kindlust ei hangitud selleks, et saaksime valmistuda sõjaks, vaid selleks, et saaksime rahus edasi elada.
