Natalja ei suuda iial unustada, mis tol õhtul juhtus: kuidas Vene sõdurid ta koju tungisid, ta voodisse surusid ja kordamööda relva ähvardusel hirmunud kuueaastase tütre silme all teda vägistasid.
Ta mäletab, et ta karjus nende peale pärast seda, võitles nendega, et nuttev tütar rahule jäetaks, küünistas nende nägu, enne kui nad teda relvaga peksid ja naine maha kukkus. Natalja (nimi muudetud) ei suutnud neid peatada, kui nad liikusid tema hirmunud väikese tüdruku poole ja rakendasid tema peal sama kohutavat vägivalda, vahendab Daily Mail.
Ühe teise juhtumi puhul mäletab Maria, kuidas Vene sõdurid tema ukse maha murdsid ja nad tal lahti riietuda käskisid. Kolm meest vägistasid teda kordamööda korduvalt.
Sõdurid jätsid ta traumeerituna ja üksi maha ning kui ta värisedes voodil lamas, kuulis ta naabrite karjeid ja nuttu. Maria (nimi muudetud) sai teada, et öö lõpuks olid nad vägistanud kõik Kiievi oblastis sellel tänaval elavad naised ja tüdrukud.
Vene sõdurid ründasid üht teist naist, kui nad sundisid tema teismelist poega pealt vaatama – Putini meeste tavaline taktika ukrainlaste põlvkondadele traumeerimiseks –, samal ajal kui ohvitser vägistas mitu tundi ema, kui ta tiris ta Harkivi mahajäetud klassiruumi.
Õudused, mida need ukrainlannad on üle elanud pole haruldased. Selle asemel on nad osa süstemaatilisest seksuaalvägivallast, mille on toime pannud Vene sõdurid alates täismahulisest sissetungist 21 kuud tagasi.
Tihti kavandavad vägistamise ohvrid enesetappu ja kardavad kellelegi rääkida väärkohtlemisest, mida nad kannatasid vägistamisega seotud negatiivse stigma ja häbi tõttu. See tähendab, et sõjaaegse seksuaalvägivalla tegelikku ulatust Ukrainas ei pruugita kunagi teada saada.
„Nad kasutavad seksuaalset vägivalda relvana, tahavad inimesi psühholoogiliselt ja füüsiliselt hävitada,” ütleb Andrejevi perefondi projekti Assisto projektikoordinaator Anna Orel, kes aitab Ukrainas vägistamises ellujäänuid.
„Nende eesmärk on naiste ja nende perekondade hävitamine, alandamine ja hirmutamine,” ütleb proua Orel, kes teeb koostööd organisatsiooniga Women for Women International. „Nad vägistavad ohvreid, sest see jätab jälje nende elu igasse aspekti. Mõned naised, keda aitasime, on öelnud, et nad tunnevad, et nad surevad aeglaselt.”
See on sõjas levinud taktika, et Vene sõdurid vägistavad naisi nende abikaasade ja laste silme all, et traumeerida terveid perekondi, rääkisid Ukraina abitöötajad, advokaadid ja teadlased.
„Naised on mulle rääkinud, kuidas vene sõdurid ütlevad lastele, et „pidage meeles meid, venelasi, kes me oleme, ja te peaksite seda meeles pidama kogu elu”, kui nad nende ees emasid vägistasid,” räägib proua Orel oma kodus Kiievi lähedal.
Vene sõdurid vägistasid oma kodus ühe ema ja sundisid tema teismelist poega vaatama, jättes ta traumaatiliseks ja kaaluma enesetappu.
„Emal oli tõsine häbitunne ja tema poeg oli proovinud enesetappu teha, enne kui nad meie psühholoogide meeskonnalt abi otsisid,” räägib vägistamise ohvrite ja nende peredega tegelev Orel.
Põhjus, miks Vene sõdurid naisi nende perede silme all vägistavad, on sisendada võimalikult palju hirmu ja traumasid, et see leviks läbi põlvkondade, ütleb Orel.
„Nad tahavad, et naised neid kardaksid, nad tahavad, et lapsed neid kardaksid,” selgitab Orel. „See on põlvkondlik, nad tahavad, et põlvkonnad saaksid selle trauma.”
„Perekonna abikaasad ja mehed võivad sageli tunda tohutut süütunnet, kuna nad ei suutnud oma naisi ja partnereid kaitsta,” ütles Ukraina prokuröre sõjakuritegude uurimisel abistava rahvusvahelise inimõiguste advokaadibüroo Global Rights Compliance jurist Anna Mõkõtenko.
Paljudel juhtudel lasid Vene sõdurid naiste abikaasad maha – või ähvardasid seda teha – niipea, kui nad üritasid oma naisi kaitsta ja nende vägistamist takistada.
Ja kui naine proovis ise sõduritega võidelda ja ütles neile ei, ei jäetud teda ellu. „Me pole veel leidnud vägistamise ohvrit, kes ütles Vene sõduritele ei, sest nad on kõik surnud,” ütleb proua Orel.
Anastasia (nimi muudetud) ei võidelnud vastu, kui mitu purjus sõdurit tiris ta mahajäetud majja, kus põrandat katsid klaasikillud ja fotod abialupaarist, kelle nad tapsid.
Ta teadis, et ta ei saa ei öelda ega karjuda, kuigi ta nii väga tahtis, sest kui ta seda oleks teinud, ei oleks ta kunagi saanud tagasi minna väikese tütre juurde, kes peitis end samal tänaval nende kodu keldris.
Kui sõdurid temale lähenesid, ei mäleta ta muud, kui vahtis temast vasakul olevat raamaturiiulit, kui nad kordamööda teda vägistasid.
„Ta kujutas ette, et see polnud tema, mitte tema keha, mida vägistati,” räägib pr Orel. „Ta mõistis, et ta ei saa nendega võidelda, sest tal oli vaja keldrisse peitu pugenud tütre pärast ellu jääda. Ta teadis, et peab tema juurde tagasi minema.”
Anastasia oli läinud õue toitu otsima pärast seda, kui tema abikaasa enam samalt teekonnalt ei naasnud – kuid just sel hetkel leidis grupp sõdureid ta üles ja tiris ta mahajäetud majja.
„Ta mõtles ainult oma lapsele, sest teadis, et peab tema pärast tagasi minema ja sellest külast lahkuma,” räägib pr Orel.
Pärast mitu tundi kestnud kohutavat väärkohtlemist jäid sõdurid lõpuks magama ja Anastasia suutis põgeneda. „Ta võttis oma lapse ja rändas pimedas läbi põldude, kuni nad leidsid mingi ime läbi Ukraina sõdurid,” räägib proua Orel.
Anastasia on vaid üks paljudest naistest, kes tuli abi otsima pr Orelilt ja Assisto projekti psühholoogide meeskonnalt – ning nende tee tervenemiseni on pikk ja raske.
Paljud ellujäänud lõpetavad söömise või joomise, samal ajal kui teistel on raske rutiini järgida või magada nende mõtetesse pidevalt tungivate mälestuste tõttu.
„Vene sõdurite toime pandud sõjaaegse vägistamise mõju jätkub põlvkondade kaupa,” ütleb Orel. „Paljud naised tunnevad end tuimalt, nagu nad poleks elus. Paljud inimesed süüdistavad ka iseennast.”
Proua Mõkõtenko, kes rääkis oma kontoris Kiievis lisas: „Naised ei tunne end enam naistena – nad tunnevad end pärast vägistamist dehumaniseerituna ja alandatuna.”
Paljude naiste jaoks tähendab trauma, mida nad on pidanud kannatama – ja vägistamisega seotud häbimärgistamine sellises konservatiivses riigis nagu Ukraina –, et nad ei räägi kunagi teistele, mis nendega juhtus, rääkimata sellest, et nad teataksid sellest võimudele.
Katerõna (nimi muudetud) pole kunagi prokuröridele ega politseile rääkinud sellest, kuidas purjus sõdur sattus Harkivi oblastis asuvas külas kooli, kus ta perega end okupatsioonivägede eest varjas.
Sõdur muutus agressiivseks ja hakkas relvaga õhus vehkima, enne kui ta kõik ukrainlased – lapsed, naised ja vanurid – kooli saali rivistas ning ähvardas neile kõigile haiget teha.
Ja siis nägi ta Katerõnat ja tiris ta oma hirmunud lapse ja ämma juurest ülemise korruse klassiruumi, kus ta vägistas teda korduvalt tundide kaupa, kuni hommikupäikese kiired tungisid läbi pragunenud akende.
„Hommikul lahkus ta lõpuks ja nad said välja tulla,” ütleb jurist ja Human Rights Watchi vanemteadur Julia Gorbunova, kes rääkis Katerõnaga sõja esimestel päevadel.
„Ta näitas mulle oma vigastusi ja verevalumeid oma kehal,” räägib Gorbunova. „See on mulle sellest ajast meelde jäänud – ta ütles, et ei taha sellest teatada ega sellest rääkida.”
„Ja see lihtsalt näitab, et paljude nende juhtumite puhul ei taha ellujäänud rääkida sellest, mis nendega juhtus,” märgib Gorbunova. Ta lisab: „Vägistamise ümber on palju häbi ja häbimärgistamist. Ohvrid on läbi elanud midagi nii traumeerivat – sõjaaegne vägistamine on ülim alandus ja sellest on väga raske taastuda ja väga raske on tunda, et saad sellest rääkida ja mitte teha seda osaks endast või lasta sel sinu elu üle võimust võtta.”
Ja proua Orel juhib tähelepanu, et kuigi paljud inimesed Ukrainas mõistavad, et vägistamise ohver pole süüdi, pole mõned nii mõistvad.
„Meil on selline Nõukogude Liidu mõtteviis Ukrainas, kus mõned inimesed ütlevad, et „ta tahtis seda, ta läks ise sõdurite juurde, see oli tema otsus”. Nad ei räägi sellest, kuidas Vene sõduritel olid relvad ja nad peksid naisi enne vägistamist,” räägib Orel.
„Oleme Assisto projektis kogukondadega palju tööd teinud, et selgitada, et see pole naise süü ja tema vastu ei tohiks olla häbimärgistamist,” sõnab ta.
See häbimärgistamine tähendab, et sajad, kui mitte tuhanded Ukraina naised vaikivad sellest, mida Vene sõdurid nendega tegid – ja see tähendab, et sõjaaegse vägistamise tegelik ulatus ei tule tõenäoliselt kunagi välja.
Tõepoolest, kuigi Ukraina prokuratuur teatas, et uurib praegu umbes 230 teadet Vene sõdurite seksuaalvägivalla kohta, väidavad advokaadid ja aktivistid kohapeal, et see arv on häbimärgistamise ja teatamise hirmu tõttu palju suurem.
„See on suhteliselt väike arv,” ütleb Gorbunova. „Tegelikud numbrid on palju suuremad. Olen kindel, et see on vaid jäämäe tipp.”
Sõjakuritegusid uurivaid Ukraina prokuröre detsembris Hersoni toetama sõitnud õigusnõustaja Julian Elderfield nõustub.
„Arvestades seda, mida me teame, ja okupeeritud territooriumi ulatust, nende kuritegude süstemaatilise toimepanemise viisi ja seda, kuidas neist teatatakse vähem, on need arvud äärmiselt väikesed,” ütleb ta.
„Minu arvates on tõendeid seksuaalse vägivalla kohta, mis tulevad päevavalgele järgmise kahe, viie või isegi 20 aasta jooksul oluliselt rohkem kui praegu,” sõnab ta.
Ja mõnda naist, kes üritab abi otsida, võivad ähvardada Vene sõdurid, kes ütlevad, et leiavad nad üles ja tapavad.
Proua Orel ütles, et pärast seda, kui Ukraina sõdurid piirkonna vabastasid, õnnestus Vene sõduritel pealt kuulata kõnesid, mida Hersoni oblastist pärit ohvrid tegid tema heategevuse vihjetelefonile.
„Kui Herson vabastati, helistasid meile seal naised ja nad palusid abi, kuid kahjuks ähvardasid neid kõned pealt kuulanud Vene sõdurid,” räägib Orel. „Nad ütlesid neile: „Kui te kellelegi juhtunust räägite, võime tulla tagasi ja teid tappa.” Ja siis kõned katkesid.”
Nende naiste puhul, kes jõuavad niikaugele, et küsida abi psühholoogidelt, ei taha paljud kuriteost prokuröridele teatada.
„Ja me austame nende otsust. Tihtipeale ellujääjad ei usalda inimesi ega taha neile rääkida, mis nendega juhtus – neid on raske saada psühholoogiga rääkima ja veelgi keerulisem prokuröridega,” räägib Orel.
Orel ütleb, et prokuratuur on muutnud oma lähenemisviisi pärast täismahulise sissetungi algust 2022. aasta veebruaris. Prokurörid teevad nüüd tihedat koostööd psühholoogide ja meditsiinitöötajatega, et suurendada naiste arvu, kes asjast räägivad.
Neile, kes seda teevad, on nende võitlus õigluse ja vastutuse eest raske. Mõkõtenko ütleb, et on hädavajalik püüda kohtu alla anda võimalikult palju sõjakuritegusid, „sest loodetavasti on vaja mõnda tõeliselt kõrgetasemelist juhtumit, et midagi muuta”.
Kõrgetasemeliste kurjategijate üle võib kohut mõista Haagi Rahvusvaheline Kriminaalkohus (ICC), mis on juba taotlenud Venemaa presidendi Vladimir Putini süüdistamist.
„Kuid see võtab aastaid ja aastaid,” ütleb Mõkõtenko. „Ideaalses maailmas oleks õiglus iga kuriteo uurimine ja vastutusele võtmine, kuid see pole võimalik. Nii et võtame nii palju, kui saame.”
Küsimusele, kuidas ta suhtub sellesse, mida Vene sõdurid kaasukrainlastega teevad, teeb proua Mõkõtenko pausi, enne kui ütleb, et tema emotsioone on raske sõnadesse panna.
„See on kohutav inimestele, kes peavad seda üle elama, ja on täiesti laastav mõelda ja mõista, et see ei ole iga teine inimene konkreetses külas, kes on langenud vägistamise või mõne muu sõjakuriteo ohvriks.”
„Iga siin riigis elav inimene oli ja on siiani ühe või teise sõjakuriteo ohver,” sõnab ta.
Proua Orel kardab Ukraina naiste, meeste ja laste puhul, et sõjaaegse vägistamise pikaajaline mõju jätkub põlvkondade kaupa.
„Vene sõdurid on puhas kurjus. Nad pole isegi loomad. Nad tahavad hävitada naised neid vägistades ja hävitada nende perekondi, sundides neid väärkohtlemist pealt vaatama. Nii saab kogu perekond trauma ja seda ei saa lihtsalt ravida. Valu elab inimese sees pikki aastaid,” räägib ta.
Kuid proua Orel ja tema meeskonna psühholoogid, üks osa neist meeskondadest, mille eesmärk on aidata Ukrainas vägistamises ellujäänuid, jätkavad kõigi ellujäänute abistamist, kes astuvad nende uksest sisse ja räägivad neile, mida venelased nendega tegid.
„Kõigi ellujäänute puhul, kellega räägime, aitame neid tõesti. Neist saavad meie sõbrad,” ütles proua Orel. „Me tahame, et nad teaksid, et nad pole üksi.”
