Hiiglaslik Ukraina-ema ausammas seisab Kiievi kohal, ümbritsetuna tiheda uduga, mis on tabav metafoor riigi ebakindlale tulevikule, kuna Venemaa sissetung jätkub ilma, et lõppu oleks näha.
Nõukogudeaegne monument on üks Ukraina meeldejäävamaid vaatamisväärsusi. See on näoga ida suunas Moskva poole, kuid kaotas sel aastal sirbi-vasara embleemi pärast seda, kui ametnikud hääletasid selle asendamise poolt Ukraina kolmeharulise vapiga, vahendab Times.
Sõja teise aastapäeva lähenedes on Kiievil palju raskem oma suveräänsust lahinguväljal peale suruda, lootus peatsele võidule hääbub ja fookus nihkub tagamisele, et enam maad ei kaotataks.
Alates president Zelenskist kuni tema sõjaväeülemate ja pommitatud külade elanikeni ei tea keegi, mitu aastat sõda peab Ukraina veel üle elama, enne kui Venemaa suudetakse territooriumilt välja tõrjuda ja linnade pommitamine lõpetada.
„Praegu on võit lahinguväljal äärmiselt ebatõenäoline. See sõda võib kesta aastaid ja aastaid. Venemaal on selleks ressursid ja nende rahvas talub seda,” ütles sõjaväeülem ja parlamendisaadik kolonel Roman Kostenko, kes on Ukraina parlamendi julgeoleku-, riigikaitse- ja luurekomisjoni liige.
Meeleolu on pigem sünge reaalsuse tõdemine kui lüüasaamise tunnistamine: Venemaale alistumisest pole juttugi. Ometi on atmosfäär hoopis teistsugune kui eelmisel aastal, mil Ukraina armee vapustavad edusammud riigi ida- ja lõunaosas tekitasid lootuse kiireks triumfiks. Ent president Putin, kes näib tundvat end kodus kindlana ja on tulvil äsja leitud enesekindlust, valmistub pikaks vastasseisuks.
„Peaksime lootma parimat, kuid valmistuma halvimaks. See on reaalsus,” ütles 27-aastane Ukraina noorim parlamendisaadik ja sõjaväelane Svjatoslav Juraš. „Kui näete rindejooni, kui näete kaotusi, mis meil on, lahinguid, mida oleme sunnitud igal sammul pidama, on selge, et sõda kestab pikka aega,” ütles ta pärast lahinguväljalt naasmist Kiievisse parlamendis hääletamiseks.
Moskva on hoogustanud relvade tootmist ning tehased töötavad relvastuse tootmiseks ööpäevaringselt. Kremlil on samuti õnnestunud mobilisatsiooni ja sõjaväe värbamiskampaania abil oma vägesid täiendada, vaatamata tohututele kaotustele, mis arvatakse olevat 90 protsenti eelmisel aastal Ukrainasse tunginud armee suurusest.
Ukraina kindralid ütlesid sel nädalal, et Venemaa on riigi idaosas pealetungil ja suurtükimoona nappuse tõttu on väed sunnitud mõningaid sõjalisi operatsioone vähendama. „Me ei saa vastata kõigele, mida venelased meile loobivad. See on valus kui põrgu,” ütles Juraš.
Ukraina ohvrite ulatus on salastatud, kuid enam ei püüta varjata, et kaotused on tohutud. „Ma ei anna uutele meestele enam hüüdnimegi. Enamik neist ei kesta kaua,” ütles anonüümseks jääda soovinud Ukraina sõdur Harkivi oblastis.
Lähitulevik oleks Ukraina jaoks võinud olla palju helgem, kui lääneriigid oleksid Kiievile vajalikku sõjalist abi kiiremini andnud, ütles Zelenski tippnõunik Mõhailo Podoljak.
„Kui sa peaksid kuu aja pärast saama teatud koguse kindlat relva, aga selleks kulub kaheksa kuud, siis selle kaheksa kuu jooksul pole sul füüsiliselt mitte millegagi oma tööd teha,” ütles ta oma Kiievi tugevalt kindlustatud valitsuspiirkonnas asuvas kabinetis antud intervjuus.
Podoljak ütles, et Lääne demokraatiad ei suuda ikka veel täielikult teadvustada ohtu, mida Putin rahvusvahelisele julgeolekule kujutab, ning hoiatas, et kui Kreml saavutab Ukrainas võidu, oleks see USA jaoks „alandus”. „Putin on maitsnud demokraatia verd mitte ainult Ukrainas, vaid ka laiemalt. Kuni teda ei hävitata, jätkab ta,” ütles ta.
Ta ei varjanud oma pettumust seoses mõne USA Vabariikliku Partei liikme vastuväidetega Washingtonis Ukrainale 60 miljardi dollari väärtuses uue sõjalise abi andmiseks. Euroopa Liidu sõjalise abi tulevik on samuti küsimärgi all pärast seda, kui 50 miljardi euro suurusele paketile pani veto kontinendi Venemaa lähim liitlane Ungari.
„Kogu riik rebitakse nende silme all tükkideks, kui lahendust ei leita – ja te kõik nutate ja ütlete: „Meil on nii kahju ukrainlastest, kellel pole praegu oma riiki, sest nad tapeti sõjas. Korraldame neile kontserdi.” See on normaalne lähenemine, kui teile meeldib, pole me selle vastu. Väga humanitaarne,” ütles Podoljak sarkasmist nõretava häälega.
Ukraina kaitseminister Rustem Umerov ütles sel nädalal, et ta ei usu, et Washington hülgab Kiievi võitluses „kurjuse jõududega”. Hersoni oblastis võitleva komandörina tegutsev Kostenko aga kahtleb, kas Lääne relvad suudavad nüüd Putini väed nende tugevalt kindlustatud kaitseliinidest välja tõrjuda.
„Ma ei usu, et praegu on ühtegi relva, mis võiks sõja tulemust tugevalt mõjutada. ATACMS (armee taktikalised raketisüsteemid) raketid ei suuda läbimurret tuua. Sõjalennukid? Nad saavad ainult aidata meil saavutada võrdsust,” sõnas ta. „Meile öeldakse, et saame kaasaegsed F-16 lennukid, kuid F-16 on pärit 1970ndatest ja Venemaal on sadu 4++ põlvkonna hävitajaid. Ma ei saa aru neist, kes tõsimeeli usuvad, et suudame Venemaa mõnekümne F-16-ga alistada.”
Kuigi Kostenko rõhutas, et Ukraina tänavune sõjaline tegevus oli kohapealset olukorda arvestades edukas, peaks Kiievi realistlik eesmärk järgmisel aastal olema vältida oma territooriumi suuremat kaotamist ja anda võimalikult palju lööke Venemaa mereväe ja maaväe vastu.
„Me ei saa endale lubada sümmeetrilist võitlust venelastega, rünnata nagu venelased, kaotada inimesi nagu venelased ja värvata inimesi nagu nemad. Peame otsima viise, kuidas kaotame kümme korda vähem inimesi kui nemad. Ainult nii on meil võimalus, sest matemaatiliselt saavad meil inimesed lihtsalt kiiremini otsa, kui neil see juhtub,” sõnab ta.
Zelenski ütles teisipäeval oma iga-aastasel suurel pressikonverentsil, et Ukraina armee on palunud täiendavalt 500 000 tsiviilisiku mobiliseerimist Venemaa pealetungi vastu. Eelmise aasta Venemaa sissetungi alguses olid sõjaväe värbamisbüroodes pikad järjekorrad, kui inimesed üritasid sõtta registreeruda. Tänaseks on paljud neist esialgsetest vabatahtlikest hukkunud või vigastatud või lihtsalt kurnatud ja Ukrainal on raskusi nende asendamisega.
„Mobilisatsioon on väga suur väljakutse,” ütles Ukraina poliitikaanalüütik Volodõmõr Fesenko. „Paljud ukrainlased on patriootlikud, kuid samas kardavad oma sugulaste ja laste pärast ega taha, et nad sõdima läheksid.”
Kiievis on elu sürreaalne kokteil suurlinna igapäevarütmidest, mille vahele on segatud hirmuhetked. Päeval toimuvad vilkuvate tulede ja naerul rahvaga jõululaadad, sagivad kohvikud ja tekivad liiklusummikud. Öösiti kostavad õhutõrjesireenid, kui Venemaa suurendab pommitamist pärast kuudepikkust suhteliselt rahulikku aega. Eelmisel nädalal ärkas linn kell 3 öösel, kui Kiievi õhutõrje tulistas alla kümme Vene ballistilist raketti. Neist ühe põlevad rusud paiskusid vastu korrusmaja, vigastada sai üle 50 inimese. Neljapäeva õhtul põrutasid Vene ründeroonid taas korteritesse, tekitades tulekahju ja vigastades kahte inimest.
Segadust lisavad veel kuulujutud tülist Zelenski ja relvajõudude juhi kindral Valeri Zalužnõi vahel, kes on hiljutise arvamusküsitluse kohaselt populaarsem kui president. Mõned ukrainlased näevad Zalužnõid tulevase presidendina, kuigi kindral pole andnud märku, et tal on poliitilisi ambitsioone.
„Otseseid lõhesid ei ole, kuid pinged on olemas,” ütles Fesenko. „Kuid õige on arusaam, et praegu ei saa nad endale konflikti lubada; nad peavad riigi huvide nimel koostööd tegema.”
Kuigi näib, et Putinil on ülekaal, võivad sündmused, eriti selles maailma osas sageli ootustele vastupidiselt areneda. Mõned Ukraina ametnikud usuvad nüüd, et sõja tõenäolisem lõpp on Moskva poliitiline ebastabiilsus, mille vallandab riigi sõjaliste kaotuste ulatus. Nagu ütles Venemaa 19. sajandi luuletaja Aleksandr Puškin: „Andku jumal, et me näeksime venelaste mässu, mõttetut ja halastamatut.”
Juraš ütles: „Esimene asi, mida sa Venemaa ajalugu õppides õpid on see, et ebastabiilsus Venemaal pole võimatu. Moskva võidakse vallutada, aga mitte meie relvajõud, vaid venelased ise. Venelastel on palju pretsedente, kus on muudetud või hävitatud valitsust.”
