Pinged Soome idapiiril on vähem kui paari aastaga oluliselt kasvanud. Sel sügisel muutus olukord piiril veelgi pingelisemaks, kui Venemaa suunas varjupaigataotlejad piirile.

Soome Yle toob välja, milline on piir Soome ja Venemaa vahel. Otsiti vastuseid küsimustele: mis on Venemaa kontrollsüsteem „sistema”, kus saab maanteed pidi piiri ületada ja kui lihtne on metsa läbida.

Soome ja Venemaa vaheline piir on pikk, täpsemalt 1343,6 kilomeetrit. Idapiiri lõunapoolseim punkt on merel. Piir kulgeb Soome lahes 54 kilomeetrit. Sellest 300 meetrit on saared, ülejäänu on meri.

Soome lahes on idapiir vette tõmmatud mõtteline joon, kuid Imatras Pelkolas on piir kergesti eristatav. Sel sügisel valmis Pelkolas umbes 2,8 kilomeetri pikkune piiritara.

Tegemist on esimese osaga idapiirile rajatavast ligikaudu 200 kilomeetri pikkusest piirdeaiast.

Piirdeaia eesmärk on takistada ja pidurdada suuremahulist riiki sisenemist ehk teisisõnu anda piirivalvuritele tegutsemiseks aega, kui raskesti kontrollitav seltskond üritab piiri ületada.

Piiritara on midagi enamat kui lihtsalt 3 meetri kõrgune võrkaed. Piirdeaed on varustatud seiretehnikaga. Lisaks on piirdeaia äärde rajatud tee ning veetud elektri- ja sidekaablid. Toide on tagatud varugeneraatoritega.

Aia elutsükkel on hinnanguliselt 50 aastat. Tehnilisi seadmeid tuleb uuendada iga 10 aasta tagant.

Tulevase tara täpset asukohta piirivalve ei ütle. Kõige rohkem piirdeaedu tuleb Kagu-Soome.
Piiritara ehituseks on ette nähtud 380 miljonit eurot. Projektijuht Ismo Kurki ütleb, et pilootaia hind jäi eelarves ette nähtud summale alla, mistõttu on võimalik, et summaga saab ehitada rohkem kui 200 kilomeetrit piirdeaeda.

Tara on ka idapiiri Venemaa poolel. Külma sõja ajal ehitas Nõukogude Liit idapiirile okastraataia. Tara on osa valvesüsteemist, mida on nimetatud „sistema” ehk süsteemiks.

Sistema asukoha saab teada satelliidipiltide põhjal. Sistema on satelliidipiltidelt nähtav, kuna selle kõrval on lai tee. Kohati on piltidel näha isegi piiriaia postide varje.

Sistema järgib Soome-Vene piiri Soome lahest Põhja-Jäämereni. Varem oli piirdeaias nõrk elektrivool, mistõttu anti koheselt piirivalvuritele teada, kui midagi vastu piirdeaeda läks.

Sistema on endiselt kasutusel, kuid selle funktsioonide kohta on raske usaldusväärset teavet saada. Tõenäoliselt on piirdeaed endiselt varustatud signalisatsiooniseadmetega.

Venemaal jälgib piiri julgeolekuteenistuse FSB alluvuses olev piirivalve. Statistika selle toimimise kohta puudub, kuid Soome piirivalve hinnangul on kontroll tõhus.

Seda võib järeldada näiteks sellest, et maismaapiiri kaudu Soome jõudmine on haruldane. Ka Soome piiripunktides on dokumentideta migrandid olnud harvad, välja arvatud tänavune sügis ja aastavahetus 2015–2016.

Venemaa piirikontrolli kohta on palju infot, mille õigsust on raske kinnitada. Mõned lood pärinevad Külma sõja ajast.

Üks neist on valepiir. Nõukogude Liidus räägitakse, et piiri lähedal oli teine piir, mis väliselt meenutas riigipiiri. Nii võisid Läände läinud ülejooksjad ekslikult arvata, et nad on juba Soomes, kuigi tegelikult olid nad veel Nõukogude Liidus.

Valepiiri lugu on piirimuuseumi muuseummeistrile Jani Loijanenile tuttav. Piirimuuseum on kogunud mälestusi Soome piirivalvuritest.

Loijanen kahtlustab, et lugu võis alguse saada sellest, et nõukogude poolel oli mitu kontrolljoont, mis võisid möödujad päris segadusse ajada.

Satelliidipiltide põhjal tundub, et Venemaa poolel on jätkuvalt mitu kontrolljoont. Parikkala juures paistab kaardil selge joon, Soome piirist ligi kilomeeter eemal. Lisaks paistab satelliidipildil kohe piiri ääres silma veel üks joon.

Satelliidipiltidel on näha ka liivaribad, mida on vähemalt varem kasutatud potentsiaalsete piiriületajate paljastamiseks.

Siiski ei õnnestunud kinnitust saada, kas kontrolljooned või liivaribad on veel kasutusel.

Umbes pool piirivalve isikkoosseisust turvab Soomes idapiiri. Eelmisel, 2022. aastal töötas piirivalves 2969 inimest. Täpsemalt piirivalve idapiiri tugevust ei ütle.

Sel sügisel on idapiiri kontrolli tugevdatud, näiteks personali viimisega idapiirile. Lisaks on piirivalve saanud ametialast abi politseilt.

Piirivalve hinnangul mitmekordistub piiritara valmimisega valvetehnika hulk idapiiril.

Turvalisuse kaalutlustel ei ütle piirivalve täpselt, millist tehnoloogiat ta kasutab. Teatavasti on piiril erinevat tüüpi kaameravalve ja radarid.

Üks oluline erinevus Soome ja Venemaa vahel on piiritsooni laius. Piiritsoon on maastikule märgitud riba, kus liikumiseks on vaja eraldi luba. Tsooni eesmärk on hõlbustada piirikontrolli.

Soomes jääb piiritsooni laius 100 meetri ja 3 kilomeetri vahele. Venemaal on piiritsoon tunduvalt laiem, maksimaalselt kuni 40 kilomeetrit.

Venemaal on piiritsoonis väga vähe elanikke. Isegi Soomes on idapiir peamiselt hajaasustusega piirkond. Rahvastikutiheduse kaartide järgi ei ela piiritsoonis ega selle vahetus läheduses üle 850 inimese.
Piiri turvalisuse seisukohalt on oluline idapiiri asustustihedus. Kohalikud elanikud võtavad kiiresti piirivalvega ühendust, kui märkavad midagi kahtlast.

Idapiiril on üheksa piiripunkti ja kaks ajutist piiripunkti, mida on kasutatud peamiselt puidu veoks. Raudtee ületab idapiiri neljas kohas: Vainikkala, Imatrankoski, Niirala ja Vartius.

Soomes kontrollitakse reisijaid üks kord piiripunktis. See-eest on Venemaal mitmeid kontrollpunkte ja esimene võib asuda piirist isegi kümnete kilomeetrite kaugusel.

Lisaks on idapiiril 19 tegevuse lõpetanud piiripunkti. Enamik neist olid ajutised. Näiteks Uukuniemi piiripunkt oli kasutusel aastatel 1993–2010. Nüüd on hakatud piiritara ehitama ka Uukuniemisse.

Eriti Kagu-Soomes ulatuvad teed piiri äärde välja. Näiteks Parikkalas kulgeb Kannaksentie oma lähimas punktis vaid umbes 50 meetri kaugusel piirist.

Soome poolel muutuvad teed seda harvemaks, mida rohkem põhja poole minna. Venemaa poolel on teid kogu piiri ulatuses selgelt vähem.

Põhjas muutub maastik kõnnumaaks. Rohkem kui 1080 kilomeetrit idapiirist asub maismaal.

Suurem osa piiriäärsetest metsadest on okaspuumetsad, nagu Urho Kekkoneni rahvuspargi puhul.

Ainuüksi kaardiandmete põhjal on aga raske aimu saada, kui lihtne on idapiiri maastik. Soome keskkonnakeskuses töötav Kari-Matti Vuori on uurinud allikavett Põhja- ja Lõuna-Karjala kõrgustel mõlemal pool idapiiri. Ta ütleb, et Soome poolel on liikumine lihtne, sest metsateid on palju.

Venemaal on rohkem looduslikke metsi, mistõttu puuduvad teed ja maastikul on raskem liigelda.

Sama ütleb eriteadlane Gergely Várkonyi. Ta on teinud uurimistööd Lieksa ja Kuhmo piirialadel ning Venemaal Kostamuse looduspargis ja Kalevala rahvuspargis.

Venemaa-poolsetel kaitsealadel on metsas vähemasti Kainuu kõrgusel raskem liigelda. Loodustüüp muutub sageli. Lisaks on metsades eri aegadel möllanud metsatulekahjude jälgi ning loodusmetsades võib olla ka tihedaid, lausa läbimatuid tihnikuid.

Eriti talvel on ilma korraliku varustuseta ning korraliku orienteerumisoskuseta maastikul matkamine eluohtlik.

Maria Makkonen juhendab matkajaid Urho Kekkoneni rahvuspargis. Ta hindab, et hetkel on tingimused kõige raskemad.

Sa ei saa kõndida pehmes lumes ja isegi mitte räätsadega. Metsasuuskadel saab edasi liikuda, aga edenemise tempo on ehk kilomeeter tunnis. Orienteerumise teeb keeruliseks asjaolu, et päevavalgust on vaid paar tundi.
Liikumine on kergem, kui maa on sulanud, kuid ka siis on vahemaad pikad ja ränduril tuleb ületada mägesid, soid, ojasid ja karjääre.

Samuti tuleb sõita läbi kõnnumaa idapiiri põhjapoolseimasse punkti. Muotkavaaras on 1846. aastal kuhjatud kivimägi. Nüüd tuntakse kivihunnikut kolme riigi piirina, kus Soome ja Venemaa piir kohtub Norra piiriga.

Idapiir pole aga pelgalt maastikule märgitud joon, vaid sellel on ka sümboolne tähendus. Piiriuurija, professor Anssi Paasi märgib, et piirid on olemas ka inimeste ja ühiskonna teadvuses. Piiride abil ehitavad rahvused oma identiteeti: kes me oleme ja mille poolest erineme teistest.

Kuna piirid on inimeste teadvuses, siis saab nendega ka manipuleerida ja neid muuta, ütleb Paasi. Tema sõnul püütakse eriti Putini Venemaal luua vaenlase kujundeid.

Idapiiri iseloom on aja jooksul muutunud. Nõukogudeaegne rangelt valvatud piir on avatud, kuid mitte täielikult avatud.

Soome EL-i liikmelisus ja liitumine sõjalise alliansiga NATO on toonud piirile uusi tähendusi: idapiir on veelgi tugevamalt läänepiir.

Tulevikku on raske ennustada, kuid pingete ja vastasseisude ajal tundub, et idapiiri tähtsus vähemalt ei vähene.