Lääneriikide otsustajad seisavad silmitsi vaid halbade ja ohtlike valikutega, kirjutab Iltalehti militaarekspert Emil Kastehelmi.

Mõelgem korraks, kuidas Ukraina sõda Putini vaatenurgast välja näeb.

Ukraina suvine pealetung peatati minimaalsete territoriaalsete kaotustega. Kuigi Ukraina põhikaitseliinis veidi põristas, ei toimunud tõelisi läbimurdeid üheski kolmes ründesuunas. Strateegilised eesmärgid jäid saavutamata. Nüüd on Venemaa kord uuesti rünnata.

Lääs on olukorras, kus ta ei suuda moodustada tugevat rinnet Ukraina taha. Riigid vaidlevad, sisepoliitika surub Ukrainas peale ja mõnes riigis on võimule tulnud venemeelsed poliitikud.

Ukrainat ei abistata nii, et ta arendaks liiga ähvardavat varustust või muud üleolekut. Lääs teab, mida Venemaa alistamiseks tegelikult vaja oleks, kuid ta ei tee kunagi kõige valusamaid otsuseid. Nõrk lääs väsib, Venemaa aga tugevneb.

Nendest lähtepunktidest liigub Venemaa sõja-aasta 2024 poole. Lääs saab seda, mida ta tellis.

Ukraina väljakuulutatud eesmärk on saavutada 1991. aasta piirid. See tähendaks Vene relvajõudude lüüasaamist konventsionaalses sõjas. Ülesande massiivsust ei saa piisavalt rõhutada.

Võitmiseks peaks allajäänud Ukraina ehitama nii tugeva armee, et Venemaa kaitse oleks igas suunas purustatud. Lääs ei ole vähemalt avalikult nendele eesmärkidele otseselt vastu seisnud. Numbrid räägivad aga muud.

Ukraina suurtükivägi kannatab pideva laskemoona puuduse käes, kuid Euroopa Liit ei saavuta nende väljavaadetega laskemoona tootmise eesmärke. Lahingutankide tarned kuivasid kiiresti kokku: tulemas on veel sadakond Leopard 1A5 tanki, kuid pärast seda pole oluliste tankitarnete kohta infot.

Mõnest riigist on lubatud paarkümmend Lääne hävitajat, kuid nende arv ei võimalda Ukrainal õhuülemvõimu saavutada. Kaugmaa relvastust on tulnud tükkidena, kuid mitte sellisel määral, et Venemaa juhtkond või logistika tegelikult kahjustada saaks. Relvade abil saab Ukraina end kaitsta, kuid mitte murda Venemaa selgroogu.

Poliitilised vaidlused valmistavad Ukrainale peavalu. Poolaga käib vaidlus põllumajandusküsimuste üle ja Ungari tegutseb Putini sõnumitoojana. Mõnes riigis on valimised võitnud venemeelsed parteid. USA rahakraanid jooksevad sisepoliitilistel põhjustel tühjaks. Praegu ei ole Ukraina taga piisavalt pühendunud koalitsiooni, millel oleks selge siht ja konkreetsed plaanid Venemaa alistamiseks.

Lääs ohverdab Ukraina teisejärguliste küsimuste altarile. Ilmselt loodavad otsustajad, et suuremat konflikti saab vältida, kui lasevad seekord diktaatoril saada, mida ta tahab. Euroopa on sarnases olukorras olnud varemgi, hästi teada tulemustega.

Kuigi kogu kergesti liigutatav varustus oli suvel Ukrainasse pumbatud ja riigi relvajõud andsid endast parima, jäid eesmärgid siiski saavutamata. On küsitav, kuivõrd suudetakse jõuda punkti, kus pelgalt kaupade tootmisega viiakse Venemaa relvajõud kurnamissõjas täieliku kokkuvarisemiseni.

Kui Venemaale antakse Ukrainas osaline võit, lubatakse tal kogu Euroopas üles ehitada enda valitud julgeolekukord. Oleks naiivne eeldada, et võidukas Venemaa läheks rahumeelses suunas. Venemaa tahte ees kummardades suudaks Euroopa vahetu sõja ohu veidi kaugemale nihutada, kuid ebakindlus ja sõjalise konflikti oht jääks uue julgeolekuarhitektuuri struktuuridesse kustumatult.

Läänel oleks tootmisvõimsust ja jõudu Venemaa alistamiseks. See eeldaks aga tõelist pühendumist sõjale. Lihtsalt kauba kohaletoimetamine võimaldab liigset kapriissust. Peame mõtlema sammudele väljaspool relvaabi.

Riskide minimeerimise poliitika ei too lahendusi olukorrale, kus tuleks võita pikaleveninud ja kulukas sõda. Tulevased mängukäigud peavad olema tõeliselt muljetavaldavad. Koalitsiooni moodustamine ja sõjaline sekkumine oleks selline tegevus.

Kergemas otsas oleks näiteks väljaõppeoperatsioonid Ukrainas, piirkondlike lennukeeldude kehtestamine või rahuvalveoperatsioonid vaiksematel piirialadel. Kõik see vabastaks Ukraina väed muudeks ülesanneteks. Samas peaks relvaabi kasvama senisest veelgi suuremaks.

Teisalt on küsitav, kas sellega saavutataks ka põhieesmärk ehk Venemaa relvajõudude alistamine. Vaevalt Venemaa vaid kõrvalt vaataks, kuidas võimusuhted kalduvad talle ebasoodsas suunas, vaid teeks ka ise oma tegusid.

Kõigi Ukraina alade vabastamine eeldaks ilmselt Lääne sõjaliste üksuste osalemist ka otsestel lahinguülesannetel. Täpseid mastaapide üksikasju on võimatu öelda, kuid vähemalt ilma Lääne õhujõududeta suudab Ukraina vaevalt saavutada õhu domineerimist, mis oleks laiema pealetungi edu võtmeks. See tooks Läänele loomulikult kaasa enneolematuid riske. Venemaa reaktsioon oleks ettearvamatu ja eskaleerumisoht reaalsem kui kunagi varem.

Jämedalt lihtsustades võiks öelda, et käepärast on kaks võimalust.

Esimene hõlmab võidu edendamist kooskõlas Ukraina eesmärkidega, sõltumata riskist ja kuludest. Teine variant vastandub Ukraina eesmärkidele, toetab Venemaa osalist võitu ja Venemaa jaoks soodsamat julgeolekukorraldust. Igasugune tulemus, kus Venemaa saab osa Ukrainast sõja tulemusena endale jätta, tähendab Lääne jaoks alandavat kummardust diktaatori ees.

Venemaa võit selles kontekstis ei ole täiesti ühemõtteline mõiste. Näiteks on mõttetu seada eesmärgiks Ukraina tingimusteta alistumine. Võiduks võib aga pidada olukorda, kus Venemaa saab endale suured maa-alad ja suudab vaidlustada Ukraina eesmärgid alade vabastamisel.

Kui Venemaad Ukrainas lõplikult ei lööda, õpib ta, et suudab jõuga Euroopas soodsa julgeolekukorra üles ehitada. Samuti saab riik teada, et lääneriigid on nii nõrgad, et ei julge diktatuuri ekspansionistlikele jõupingutustele korralikult vastu seista. Läänes pole piisavalt poliitilist tahet asju nii-öelda lõpuni näha ja liit laguneb, kui oleks aeg teha tõeliselt raskeid ja ohtlikke otsuseid.

Mõnesaja tuhande mehe ohverdus ja rahaline seljakott ei ole ebaproportsionaalne hind uue eelise ja parema positsiooni eest edaspidiseks tegevuseks.

Venemaa mõistab ainult jõudu, seega võib Lääne argus julgustada Venemaad proovima ka näiteks idapoolsete NATO riikide vastuseid drastilisematele provokatsioonidele. Praegu Venemaad juba kahtlustatakse kriitilise infrastruktuuri ründamises ja riik mahhineerib hübriidoperatsiooni kogu Soome idapiiri pikkuses. Lääne etteheited ei mõju heidutusena, kui Venemaa tahab kiusata neid, keda ta nõrgemaks peab. Mõttetu on eeldada, et helgema tuleviku saaks lunastada Ukraina tükeldamisega.

Hetkel ei paista Lääne koalitsiooni sõjalist operatsiooni Ukrainas ükski osapool vähemalt suuremas plaanis edendavat. Sellel teemal pole isegi arutelu avatud. Riskid on suured ja paati ei taheta liiga palju kõigutada.

Kõik sõjatulemused on teadlike poliitiliste otsuste tulemus. Sõdurite saatmine Ukrainasse pole võimatu, kui nii otsustatakse. Venemaa osaline võit tähendaks seda, et lääneriigid soovisid valida kõigi võimalike variantide hulgast selle, mille puhul Venemaa saab osaliselt selle, mida soovib.

Kui otsustajad võtavad Venemaa osalise võidu positsiooni, tuleb Ukrainale tagada kohene ligipääs vähemalt Euroopa Liitu ja soovitavalt NATO-sse. Ükski kahepoolne julgeolekugarantii näiteks USA-ga ei anna Ukrainale piisavalt julgeolekupoliitilist mõjuvõimu Venemaa vastu, eriti kui USA poliitika on aastast aastasse pidevalt tormiline.

Ukraina julgeolekulahendus peab kehtima igas olukorras. Vaherahu või muud sarnased kokkulepped tähendavad ainult Venemaa järjekordset rünnakut tulevikus. Külmutatud konflikt takistaks tõenäoliselt Ukraina läänepoolseid integratsioonipüüdlusi, kulutaks tohutult ressursse ja võib Ukraina keskpikas perspektiivis tugevamalt Venemaa mõjusfääri suruda.

Samuti oleks Soome kodanikel kasulik teada, kuhu me täpselt liigume ja millisteks arenguteks tuleks valmis olla. Eriti riigis, kus on sadu tuhandeid reservväelasi, oleks see väga oluline.

Pärast kaheaastast sõda peaks olema vähemalt selge, mis on lõpptulemus, mida poliitika konkreetselt sihib. Seda ei ole seni peetud vajalikuks kodanikele edastada.