Venemaa ja Ukraina on rindel ummikseisus – seda tunnistab isegi Ukraina ülemjuhataja. Selle põhjuseks on ka Lääne kõhklus relvatarnete osas. Samal ajal kavatseb Venemaa seada sihikule uued sihtmärgid Euroopas.

Talv on kohe käes. Vasturünnak näib olevat ebaõnnestunud. Liitlased väsivad. Ja hiljemalt novembri algusest on Ukraina presidendil Volodõmõr Zelenskil uus vastane, keda ei osatud oodata: tema enda ülemjuhataja Valeri Zalužnõi. Üksikasjalikus essees ja neli nädalat tagasi Briti „Economistile” antud intervjuus tegi kindral kainestava vahejärelduse: „Nagu Esimese maailmasõja ajal, oleme jõudnud tehnilisele tasemele, mis paneb meid ummikseisu, peavad olema imerelvad, mis võivad sõja käiku pöörata. Sellest ummikseisust aitab üle saada, nagu kunagi oli hiinlaste püssirohi,” märkis Salužnõi.

Zelenskil, kes näeb Washingtonis ja Brüsselis vaeva selle nimel, et Ukraina toetajate ridu ühtsena hoida, on selgelt piinlik oma tähtsaima sõjaväelase avaliku optimismi puudumise pärast. „Kõik on väsinud ja olenemata staatusest on erinevaid arvamusi, mis on arusaadav,” kommenteeris ta oma armeeülema väljaütlemisi pressikonverentsil Euroopa Komisjoni presidendi Ursula von der Leyeniga esialgu pealtnäha leebelt, ent siis karmimalt: „Kuid see on näitemäng. Asi pole ummikseisus.” Tema büroojuhi asetäitja Ihor Žovkva tegi pärast seda asja selgemaks: jutt ummikseisust „muudab ​​agressori töö lihtsamaks” ja tekitab liitlastes „paanikat”.

Vaidlus presidendi ja kõrgeima sõjaväejuhi vahel näitab, et ühtne kodurinne Ukrainas on lagunemas. Ja kõik Kiievis väljendatud kahtlused Ukraina edu väljavaadete suhtes tugevnevad Euroopa ja Ameerika valitsuste peakorterite koridorides, vahendab Welt.

Geert Wildersi hiljutine valimisvõit Hollandis ja Robert Fico oma Slovakkias – kes mõlemad keelduvad edasisest relvade saatmisest Ukrainale – on samuti Läänes kasvava sõjaväsimuse sümptomid. Itaalia peaminister Giorgia Meloni tunnistas seda septembris, kui Moskva koomikuduo teda telefoni teel pettis: ta nägi „palju väsimust igal pool”. Ungari peaminister Viktor Orbán on juba kuulutanud Ukraina strateegia läbikukkunuks. Kõik teavad seda, aga keegi (peale Orbáni) ei julge seda kõva häälega välja öelda.

Kuid keegi ei tea, milline võiks välja näha väljapääs, mis ei vii Venemaa sõjaeesmärgi saavutamiseni – Ukraina kui iseseisva riigi hävitamiseni. Täiesti ebaselgeks jääb ka see, kuidas täituvad Ukraina lootused saada NATO või EL-i liikmeks, kui ükski Euroopa valitsus ei taha ega suuda Ukrainale usaldusväärseid „julgeolekugarantiisid” anda.

Ja ei Brüsselis ega üheski teises Euroopa pealinnas ei paista keegi mõtlevat Trumpi järjekordse valimisvõidu geostrateegilisele õudusstsenaariumile. Euroopa pole valmistunud võimaluseks, et ta seisab peagi üksi Ukraina kõrval – või peab selle Venemaale loovutama.

Samal ajal väheneb iga päevaga nende arv, kes usuvad, et Ukraina suudab selle sõja ikkagi „võita”, st saavutada kõigi Venemaa poolt okupeeritud alade vabastamine. Venemaa plaan A vallutada Kiiev mõne päevaga  ja valitseda enam-vähem otse, on „haledalt läbi kukkunud”, ütleb Briti mõttekoja Chatham House Venemaa ja Euraasia programmi direktor James Nixey. „Kuid plaan B näib toimivat: oodatakse, kuni Ukraina liitlased alla annavad ja koju lähevad”.

Lääs on kurnatud sõjast, mida Ukraina tema nimel peab. Kui autokraatlik Venemaa põletab rahulikult ühe reservväelaste kohordi teise järel, siis Lääne liberaalsetes demokraatiates kasvab närvilisus järgmiste valimiste lähenedes. Vabariiklaste kontrolli all oleva USA Kongressi 61 miljardi dollari suuruse sõjalise abi blokeerimine Ukrainale on vaid eelmaitse sellest, mis saab siis, kui Donald Trump võidab järgmise aasta novembris taas USA presidendivalimised.

Tegelikult ei anna sõja käik praegu optimismiks põhjust. Suuremaid liikumisi ei ole toimunud ei Ukraina katses Bahmut tagasi vallutada ega ka juba nädalaid kestnud Venemaa massilises rünnakus Avdiivkale. Sellest on saanud positsiooni- ja kurnamissõda, mille kulud on inimeste ja materjalide osas tohutud. Viiekuulise „pealetungi” jooksul on Ukraina vabastanud vähem kui 0,25 protsenti okupeeritud territooriumist. Praegu kaotavad venelased lahingus Avdiivka pärast, mis on juba suuresti hävitatud, umbes 900 meest päevas. Tugevalt kindlustatud Venemaa positsioonid ja tohutu hulk miine muudavad Ukraina jaoks suured edusammud peaaegu võimatuks.

Sõjaajaloolane Fred Kagan on loetlenud kuus peamist surmava vastasseisu põhjust: droonide kõikjalolek; venelaste võime võita segamissignaalidega Ukraina suurtükiväe sihtimine; Venemaa kindlustuste stabiilsus; Ukraina ebapiisav õhutõrje ja nõrk õhuvägi; Ukraina juhitavate rakettide ebapiisav laskekaugus (mida parandaksid Saksa Tauruse tarned) ning ebapiisav tankide ja demineerimisseadmete arv. Lisaks on silmatorkav laskemoona puudus.

Ekspertide hinnangul toodab Venemaa praegu seitse korda rohkem suurtükimürske kui Lääs. Moskva varustab end ka Põhja-Korea ja Iraani abiga. Samal ajal ei ole eurooplased kaugeltki täitmas oma lubadust tarnida järgmise aasta märtsiks Ukrainasse miljon suurtükimürsku.

Ameerika sõjaväeekspert Carnegie rahufondis Michael Kofman, hindab, et Ukraina tulistas suve jooksul välja kuni 240 000 mürsku kuus. Praegu on neid alles vaid 90 000 ringis.

Lääne liitlaste toetusstrateegia tagab, et Ukraina saab liiga palju, et kaotada, ja liiga vähe, et võita. Selle põhjuseks pole mitte ainult piiratud ressurss, vaid ka Lääne pelglikkus ja hirm konflikti eskaleerumise ees Venemaaga. Saksa tiibraketid Taurus võivad tabada Kertši silda, mis on hädavajalik Venemaa tarnete jaoks Krimmi. Kuid just see on põhjus, miks kantsler Scholz keeldub nende saatmisest.

See on sümptom Saksamaa, aga lõpuks ka USA valitsuse suhtumisest. Ameerika välispoliitika ekspert Walter Russell Mead kurtis hiljuti Wall Street Journalis, et ummikseis oli lõppkokkuvõttes Bideni valitsuse eesmärk: kurnatud ukrainlased peavad ühel hetkel Venemaale rahu pakkuma, „ja Valge Maja müüb selle siis maha kui kuulsusrikka võidu demokraatiale ja õigusriigile”. Kõrge positsiooniga Ukraina diplomaat nimetab sellele ajalehele antud intervjuus sellist ammendavat rahu „sitarahuks”. See on garantii Vene agressiooni jätkumisele ja laienemisele – Ukrainast väljapoole.

Ka Ukraina välisluureteenistuse juht Oleksandr Lõtvõnenko oletab, et Venemaa järgib pikaajalist strateegiat, mille eesmärk on „ülemaailmse ümberjagamise” raames „ajaloolised Venemaa alad” tagasi saada järgmise 15 aasta jooksul.

Ukraina liitmine on alles esimene eesmärk. Sõjalise eelarve tohutu kasv Venemaa eelarves aastateks 2024–2026 on selge signaal. Moskva mängib ajaga ja toetub liberaalsete ühiskondade vankumatuse puudumisele. Mead pole ainus, kes nõuab Ukrainale palju järjekindlamat toetust.

Rahvusvahelise poliitika professor Carlo Masala ja Müncheni julgeolekukonverentsi esindaja Nico Lange kirjeldasid hiljuti samalaadset nooti ühes essees, mille eessõnas nad kirjeldasid düstoopilist stsenaariumi lagunevast Läänest pärast Ukraina lüüasaamist. Oht pole midagi vähemat kui „liberaalsuse lõpp ja autoritaarse maailmakorra algus”.

Selle ärahoidmiseks peavad Euroopa ja USA toetama Ukrainat kõigega, mis võimalik. Lange ja Masala on täiesti ühel meelel Kaganiga. Samuti hoiatab ta, et USA sõjalise abi kärpimine viib Venemaa võiduni lahinguväljal. Kuid see „oleks katastroof mitte ainult Ukrainale, vaid ka NATO-le ja USA-le,” ütles Kagan. Lääs peab otsustama, kas ta ikka usub endasse. Ja nii edasi.