Varsti pärast Vene vägede tungimist tema riiki palus Ukraina president Volodõmõr Zelenski lääne ettevõtteid: „Lahkuge Venemaalt,” ütles ta. „Veenduge, et venelased ei saaks ühtegi senti.”

Üleskutsele vastasid sajad ettevõtted. Poliitikud ja aktivistid ennustasid, et see aitab kägistada Venemaa majandust ja õõnestada Kremli sõjategevust, vahendab New York Times.

President Vladimir Putinil olid teised plaanid. Putin on muutnud suurte Lääne ettevõtete lahkumise Venemaa lojaalsele eliidile ja riigile endale rahamasinaks. Ta on sundinud müüa soovivaid ettevõtteid tegema seda kiirmüügihindadega. Ta on piiranud müüki Moskva poolt valitud ostjatele. Mõnikord on ta ettevõtteid otse üle võtnud.

New York Timesi uurimus tegi kindlaks, kuidas Putin on muutnud kavandatud ebaõnne rikastamise skeemiks. New York Timesi finantsaruannete analüüsi kohaselt on lahkumisest teatanud Lääne ettevõtted alates sõja algusest deklareerinud rohkem kui 103 miljardi dollari suurust kahjumit. Putin on ettevõtetelt välja pigistanud võimalikult suure osa sellest rikkusest, dikteerides nende lahkumise tingimusi.

Samuti on ta nende väljumiste suhtes kohaldanud üha kõrgemaid makse, mis on viimase aasta jooksul toonud Venemaa sõjakassasse vähemalt 1,25 miljardit dollarit.

Ükski tehing pole ohutu. Näiteks Hollandi õllefirma Heineken leidis tänavu kevadel ostja ja määras hinna. Kuid Venemaa valitsus lükkas tehingu ühepoolselt tagasi, ütlesid läbirääkimistega seotud inimesed, ja andis ettevõtte Venemaa osaluse endise Venemaa senaatoriga abielus oleva aerosoolpakendite titaani kätte.
Kokkuvõttes on Putin jälginud üht suurimat rikkuse ülekandmist Venemaal pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Tohutu hulk tööstusharusid – liftid, rehvid, tööstuslikud pinnakatted ja palju muud – on nüüd üha enam domineerivate Venemaa tegijate käes.

Mõnel juhul on selleks osapooleks riik. Valitsuse omanduses olevad ettevõtted on omandanud selliste ettevõtlushiiglaste nagu Ikea ja Toyota varad. Paljudel juhtudel kirjutab Putin isiklikult tehingule alla.

„Need on meie jaoks kindlasti head pakkumised,” ütles silmapaistev restoranipidaja Anton Pinsky, kes ühines Putini-meelse räppari ja võimsa senaatori kaaslastega, et üle võtta Starbucks. Moskvas antud intervjuus pisendas ta enda tehingu tähtsust, kuid teab hästi Lääne ettevõtete lahkumise mõju.

„Te keerasite tuksi, jätsite maha,” ütles ta. „Korjasime selle odavalt üles. Aitäh.”

Praegu jätkub Venemaal tugev tarbimisühiskond, mis aitab Putinil säilitada normaalset elu hoolimata sõjast, mis on osutunud pikemaks, surmavamaks ja kulukamaks kui ta ennustas. Enamik välisettevõtteid jääb Venemaale ega soovi kaotada miljardeid, mida nad on aastakümnete jooksul sinna investeerinud.

Teised ettevõtted on müüdud ja nüüd vaatavad toimuvat läbi suurendusklaasi. Krispy Kreme on nüüd Krunchy Dream; selle sõõrikud on sarnases lamedas karbis tuttavate maitsetega. Starbucks on uuesti sündinud kui Stars Coffee. Selle merineitsi on nüüd Venemaa luigeprintsess.

Need ettevõtted saavad toorainet osta kodumaalt või importida seda sõbralikest riikidest. Ja kliendid saavad endiselt hõlpsasti osta tooteid, mis on väidetavalt riiulitelt eemaldatud. Hiljuti pakkus Moskva supermarket Pepsit Usbekistanist ja Coca-Colat Poolast.

Putini majanduslikud vastulöögid on aidanud tugevdada toetust sõjast kasu saava eliidi seas ja leevendada lääneriikide isolatsiooni mõjusid. Kuigi Ukraina on hõivatud lühiajaliste vajadustega nagu rahvusvahelise toetuse suurendamine, on Venemaa majanduse suhteline vastupidavus võimaldanud Putinil mängida pikka mängu.

Varem avalikustamata dokumendid, finantsaruanded ja intervjuud kümnete tehingute sõlmijatega Venemaal ja kogu Euroopas, kellest paljud rääkisid kättemaksu kartuses anonüümselt näitavad, et Moskva haldab nüüd peaaegu kõiki lahkumisi. Ettevõtted peavad müümiseks heakskiidu saamiseks liikuma läbipaistmatus süsteemis. Mõnel juhul on Putini sõbrad pöördunud otse tema poole, et ta sekkuks.

„Need, kes lahkuvad, kaotavad oma positsiooni,” ütles Kremli pressiesindaja Dmitri Peskov. „Ja loomulikult ostetakse nende vara tõsise allahindlusega ja võetakse üle meie ettevõtete poolt, kes teevad seda hea meelega.”

Sellegipoolest on ettevõtete lahkumisel teatud mõju. See on saatnud ülemaailmse signaali, et Venemaa on paaria. Majanduses on pinge ja ülekuumenemise oht. Putini suhtumine lääneriikide lahkumisse on ainult tugevdanud Venemaa kui ohtliku äritegemiskoha mainet. Isegi mõned Venemaa tippametnikud tunnistavad, et vähenenud konkurents ja välisinvesteeringud kahjustavad pikas perspektiivis igapäevast venelast ja majandust.

Kreml ütleb, et eelistab ettevõtete Venemaale jäämist. Kuid Putin irvitab arusaama üle, et lahkumine teeb haiget. „Kas nad arvasid, et siin kukub kõik kokku? Noh, midagi sellist ei juhtunud,” ütles ta sel kuul. „Vene ettevõtted võtsid võimu ja liikusid edasi.”

Iga tehing ei ole kaotus. Mõned ostjad seisavad silmitsi tõsiste takistustega, et muuta oma uus äri kasumlikuks.

Lääne ettevõtete lahkumisprotsessil on hirmutamise ja jõu oht. Venemaa võimud on uurinud lahkuvaid ettevõtteid, küsitlenud töötajaid ja vahistanud kohalikke juhte.

Möödunud suvel arestis Putin Taani õlletootja Carlsbergi Vene haru koos ligikaudu poole miljardi dollari sularahaga ja andis need ühe oma sõbra ajutise kontrolli alla.

Veel vähemalt neli ettevõtet on sel aastal tõhusa riigipoolse konfiskeerimise tõttu kaotanud kontrolli oma tegevuse üle.

Täna on Putin Venemaa kasuks töötava pingelise lahkumisprotsessi eesotsas. Kuid see sai alguse sõja algusaegadel kiireloomulise eesmärgiga lihtsalt Venemaa majandust elus hoida.

Kaks nädalat pärast sissetungi Valgest Majast kõneledes kiitles president Joe Biden, et Lääs purustab Venemaa majanduse. „Venemaalt lahkuvate ettevõtete ja rahvusvaheliste korporatsioonide nimekiri kasvab iga päevaga,” ütles ta.

Asjad paistsid Putini jaoks sünged. Moskva börs suleti ja rubla kukkus. Kui Venemaa kaotanuks kõik Lääne ettevõtete töökohad, tootmise ja sularaha, oleksid tagajärjed olnud laastavad.

Kuid Putin valmistas ette oma rahalist vastukäiku. Ta piiras raha liikumist välismaale ja nõudis, et „ebasõbralike riikide” ettevõtted saaksid enne oma ettevõtte müümist heakskiidu.

Putin tõmbas pidurit just siis, kui Lääne juhid seisid silmitsi survega kiirendada. Ameerika Ühendriikides ei olnud võib-olla häälekamat tegelast kui Yale’i ülikooli juhtimisprofessor Jeffrey Sonnenfeld. Ta esines kaabeltelevisiooni uudistesaadetes, kritiseerides Venemaale jäänud ettevõtteid.

Professor Sonnenfeld meenutas, et just ettevõtete boikotid – rohkem kui sanktsioonid – aitasid Lõuna-Aafrikas apartheidi kaotada. Ta muutis oma kontori omamoodi sõjaruumiks, kus Yale’i meeskond hindas ettevõtteid nende püüdlustes Venemaaga sidemeid katkestada.

Küsimus, kes neil ettevõtetel lahkuda aitab, ei tekitanud suurt muret.

„Kui Putin arvab, et suudab fritüüriga paremini hakkama saada, laske tal seda teha,” ütles ta ühes intervjuus. „Meid tõesti ei huvita. Oluline on mitte saada tunnustatud ülemaailmse kaubamärgi heakskiitu.”

Professor Sonnenfeldi nimekiri ja teised sarnased suurendasid aktsionäride, Ukraina aktivistide ja igapäevatarbijate survet.

Mõned juhid muretsesid, mis juhtub nende Venemaa töötajate, tehaste ja tehnoloogiaga, kui nad minema lähevad. Teised ei soovinud oma investeeringutest loobuda sõja tõttu, mis võib osutuda lühiajaliseks.

Kuid mõned teatasid kiiresti kavatsusest minna. Heineken ja Carlsberg ütlesid, et lahkuvad, kui nad ostjad leiavad. Kanada kullakaevandusettevõte Kinross tegi sama ja teatas mõne päeva jooksul tehingust 680 miljoni dollari eest, et müüa oma Venemaa tegevus kohalikule ostjale.

Saksa ehituspoodide kett OBI astus sammu edasi, öeldes, et sulgeb ostja leidmiseni kõik 27 kauplust Venemaal.

Putini valitsus seadis aga juba tõkkeid. 17. märtsil 2022 saatis Venemaa kaubandusministeerium kohalikele OBI juhtidele kirja. Kirjas kutsuti juhte üles ettevõtet kauplusi lahti hoidma, viidates tarbijakaitseseadustele. Ministeerium kirjutas, et sulgemiseks ei olnud „majanduslikku põhjust”.

Ministeerium hoiatas, et OBI peab täitma „kohustused oma tarbijate, töötajate ja vastaspoolte, sealhulgas tarnijate ees”. Sellest sai alguse päevadepikkune kassi-hiire mäng, kuna kohalikud töötajad üritasid poode uuesti avada ja Saksamaa juhid üritasid neid peatada.

Venemaa võimud nõudsid ka OBI ametnikelt nende plaanide kohta tunnistuste andmist. Prokurörid külastasid kauplust ja kontrollisid selle arvutisüsteemi, teatas ettevõte väljaandele New York Times. OBI sõlmis sel kevadel tehingu, müües lõpuks ettevõtte sümboolse hinnaga mõne dollari eest.

Ostja, ärimees nimega Josef Liokumovitš, läbis ettevõtte taustakontrolli ega olnud üheski rahalises mustas nimekirjas. Kuid nagu OBI peagi teada sai, pole Lääne ettevõtetel mingit kontrolli selle üle, kes nende tegevuse lõpuks üle võtab.

Vähem kui aasta jooksul vahetas OBI Venemaa operatsioon omanikku neli korda, sattudes lõpuks USA rahandusministeeriumi sanktsioonide all oleva Venemaa senaatori Arsen Kanokovi kaaslaste juurde. Ühel hetkel ilmus omandiregistrisse tšetšeeni vägilase Ramzan Kadõrovi liitlane.

Selline ümbersuunamine on põhjus, miks diplomaadid ja eksperdid ütlevad, et muutuvast maastikust on liiga vara aru saada. Mõne ettevõtte tegelikke uusi omanikke ei pruugita teada aastaid, kui üldse.

„Neil poistel,” ütles OBI tippadvokaat Urszula Nartowska, „neil on jõud, mida nad tahavad võtta. Ja sa pead sellega leppima.”

Juunis demonstreeris Kreml, mida ettevõtted võivad oodata: Moskva kiitis heaks Kinrossi kullakaevanduse müügi, kuid vapustava muudatusega. Müügihinda vähendati poole võrra, 340 miljonile dollarile.

Ostja Highland Gold lisati hiljem Briti ametnike musta nimekirja, öeldes, et kuld on „Venemaa sõjategevuse jaoks oluline tuluvoog”.

„Valitsus mõistis, et nad võivad dikteerida, kes ostab, ja võib-olla kasutada seda võimu ühendatud ostjate premeerimiseks,” ütles Debevoise & Plimptoni jurist Alan Kartaškin, kes veetis aastakümneid Moskvas ja on pidanud läbirääkimisi Lääne ettevõtete lahkumise üle.

„Mäletan, et mõtlesin,” lisas Kartaškin, „kui nad tunnevad, et neil on võim kontrollida täielikult eratehinguid, kus valitsusel ei ole aktsiakapitali, ei kavatse nad peatuda.”

Juulis valitses pidulik meeleolu, kui Peterburi liftitehasesse ilmus Venemaa tööstus- ja kaubandusminister Deniss Manturov.

Tehas kuulus hiljuti maailma suurimale liftiettevõttele, Connecticutis asuvale Otis Worldwide’ile. Nüüd kuulus see firmale, mida kontrollis Armen Sarkisjan, kes oli Vene loteriid korraldades raha teeninud osaliselt tänu valitsussuhetele.

Manturov praalis, et Moskva on vahendanud müügiks erikokkuleppeid. Ta rääkis uuest tootmisliinist ja suurest nõudlusest Venemaa kõrghoonete liftide järele. „See äri on juba Venemaa oma,” ütles ta. Nüüd tunti seda Meteori nime all.

Sarkisjan on näide ainulaadsest sõjaloomingust: ärimees, kes oli poliitiliselt piisavalt seotud, et võita selline auhind, ja piisavalt rikas, et tehing sõlmida – kuid mitte nii tihedalt seotud Kremliga, et tema suhtes oleks kohaldatud rahvusvahelisi sanktsioone.

Sarkisjan ja teised haarasid peaaegu üleöö endale turgude tohutud mahud.

Kui Soome liftihiid Kone üritas ettevõtet oma töötajatele müüa, lükkasid võimud tehingu tagasi. Taas sai ostjaks Sarkisjani valdusfirma S8 Capital.

S8 Capital liikus ka rehviärisse, lõpetades Saksa ettevõtte Continental Venemaa tegevuse, enne kui ostis Venemaa tipprehvitootja Cordianti ja alustas läbirääkimisi Jaapani rehvitootja Bridgestone’i Venemaa tehase ostmiseks.

Eelmise, 2022. aasta suveks oli Venemaa majandus stabiliseerunud, rubla taastunud ja Putini strateegia muutunud.

Kui sõja alguses olid sellised ettevõtted nagu McDonald’s müüdud ​​kohalikele juhtidele või kohalikele äripartneritele, võimalusega hiljem Venemaale naasta, muutusid sellised tehingud peagi keerulisemaks.
Kriisist välja roninud valitsus tahtis teha enamat kui lihtsalt uksi lahti hoida. Ta tahtis üha enam dikteerida iga tehingu tingimusi.

Sama aasta augustis andis Putin välja dekreedi, millega nõuti, et peamiste tööstusharude ettevõtted võtaksid enne oma Venemaa varade müümist tema allkirja. Hulk ettevõtteid, sealhulgas Siemensi ja Caterpillari divisjonid allusid ühtäkki Putini enda kapriisidele.

„Valitsus hakkas protsessi karmistama ja see muutus palju keerulisemaks,” ütles Lääne ettevõtetel väljuda aitava Decherti jurist Laura Brank. „Ma ütlesin klientidele, et meil on parem kiiresti liikuda.”

Enamiku Venemaalt lahkuda püüdvate ettevõtete jaoks tegutsevad väravavahid Punase väljaku lähedal asuvas hallis valitsushoones. Üksteist päeva pärast sõja algust moodustas Putin seal spetsiaalse „allkomisjoni”, et vaadata läbi müügitaotlused.

Putini kauaaegne rahandusminister Anton Siluanov juhib allkomisjoni, kuhu kuuluvad Kremli, keskpanga ja olulisemate ministeeriumide ametnikud.

Nemad otsustavad, kas ettevõtted võivad lahkuda ja millistel tingimustel.

Kui ettevõte on ostjaga tehingu sõlminud, algavad läbirääkimised sageli uuesti – seekord salaja, ostja ja ühe Venemaa valitsusministeeriumi vahel. Müüja on suures osas kõrvale jäetud. Advokaatide sõnul lõpeb see protsess sageli madalama müügihinnaga ja mõnikord ka uue ostjaga. Seejärel läheb tehing allkomisjonile. Mõnikord kukuvad tehingud pärast kuudepikkust vaikust läbi.

New York Timesi poolt üle vaadatud siseprotokollid näitavad, et allkomisjon uurib ka kõige väiksemaid detaile. Ühel eelmisel aastal toimunud koosolekul kiitis allkomisjon heaks Soome rehvifirmale Nokian kuuluva tillukese korteri müügi 59 000 dollari eest.

Allkomisjonil on tohutu jõud. Protokoll näitab, et lükkas tagasi Ameerika elektroonikafirma Honeywell ettepaneku oma tehased maha müüa, kuni hinnang tõestas, et Vene ostja saab 50-protsendilist allahindlust.
Vaatamata bürokraatiale on ärimehed kulisside taga otsinud kõige tulusamat vara, pöördudes sageli otse Putini poole.

Nii juhtus 2022. aasta suvel, kui Briti-Austria paberifirma Mondi leidis Venemaa ühele suurimale tehasele ostja ja taotles müügiks valitsuse luba.

Kui tehing kokku sai, siis ilmus välja üks Putini vana KGB semu Sergei Tšemezov. Ta kirjutas kirja, milles palus presidendil suunata ettevõte investorite rühma, sealhulgas tema juhitava riigiettevõtte poole. Ta pakkus isegi välja viisi, kuidas kokkulepet struktureerida, et Lääne sanktsioonidest mööda hiilida.

Tšemezovi tehingut ei toimunud kunagi, kuid ka Mondi algset kokkulepet ei toimunud. Allkomisjon andis firma alghinnast oluliselt odavamalt ühe Moskva kinnisvaraarendaja kätte.

Välismaal jätkasid professor Sonnenfeld ja teised survet. Rohkem kui 200 ettevõtet oli tema nimekirjas saanud hinde „F”. Professor Sonnenfeld andis parlamendi Kongressi ees aru 2022. aasta novembris. Venemaale jäämine oli tema sõnul võrdne valitsuse toetamisega.

Kuid Putini reeglite järgi oli ka lahkumine otseselt kasulik nii valitsusele kui omakorda sõjale. Sel aastal müüs Ikea emafirma oma Venemaa kaubanduskeskused riigi kontrolli all olevale pangale. Nokian müüs oma tegevuse Venemaa regionaalvalitsusele kuuluvale naftafirmale. Nissani, Renault’ ja Toyota tegevuse Venemaal võttis üle riigifirma.

Venemaa valitsus on püüdnud kasutada endisi Lääne autotehaseid riigile kuuluva luksusbrändi Auruse jaoks sõidukite tootmiseks, selgub kaubandusministeeriumi sisedokumendist.

Putin leidis ka võimaluse raha otse riigikassasse tuua. Varakult kohaldati välistehingute suhtes nn vabatahtlikku maksu, mis oli vajalik Venemaalt raha ühekordse väljamaksena välja viimiseks. Ettevõtted, kes otsustasid maksu mitte maksta, saavad oma väljamaksed osamaksetena.

Kuid selle aasta alguseks ei andnud Putin neile valikut. Ettevõtted pidid makse maksma ja nad võisid ikkagi oma raha saada osamaksetena.

Kreml selgitas ka Kinrossi tehingust saadik väidetut: ettevõtted tuli müüa vähemalt 50-protsendilise allahindlusega.

Aastaks 2023 oli maastik muutunud tundmatuseni. Kreml muutis pidevalt reegleid ja näis nõudvat alati rohkem. Ettevõtted, sealhulgas Unilever teatasid, et jäävad pigem Venemaale, kui et nende varad jõuavad valitsuse kätte.

Selle taustal pidasid Heinekeni ja Carlsbergi juhid sel aastal veel läbirääkimisi potentsiaalsete ostjatega, kui Putin andis endale veelgi suuremad volitused. Ta otsustas aprillis, et Venemaa valitsus võib arestida välisvarasid ja panna ajutise järelevalve alla, kelle iganes ta soovib. Ettevõtted riskisid nüüd otsese arestimisega.

Heineken jõudis samal kuul kokkuleppele ja ostja, Kasahstani ärimees taotles valitsuse heakskiitu. Carlsbergi juhid järgisid seda eeskuju, plaanides müüa Venemaa aerosoolitootjale Arnest, kes oli hiljuti omandanud USA firma Ball Corporationi väga tulusa jookide pakendamise äri.

Mõlemad õlletootjad olid kindlad, et enam kui aasta pärast Venemaalt lahkumise plaanist teatamist teevad nad selle lõpuks ära.

Juulis tegi Putin Carlsbergi juhtidele tuimalt ära, arestides ettevõtte ja andes selle oma kauaaegse kaaslase ja judosõbra Taimuraz Bollojevi kätte.

Carlsberg oli atraktiivne objekt. Ettevõte kontrollis ikoonilist Vene õllebrändi Baltika ja oli hiljuti hinnanud oma tegevust Venemaal umbes 3 miljardile dollarile. Selle müügitaotlusest selgus, et tal oli arvetel pool miljardit dollarit sularaha.

Teise pöördena lükkasid Venemaa ametnikud tagasi ka Heinekeni tehingu. Läbirääkimistega seotud inimeste sõnul juhtisid võimud äri Arnesti poole – võib-olla lohutuseks palju tulusama Carlsbergi kaotamise eest. Tehing läks läbi ühe euro ja lubadusega maksta tagasi 100 miljonit dollarit võlga.

Carlsbergi juhtide jaoks polnud saaga kaugeltki lõppenud. Nad ütlesid, et Bollojev on avaldanud neile survet, et nad ettevõttele müügile alla kirjutaksid.

„See nõuab, et me sõlmiksime Putini ja tema administratsiooniga tehingu, mille käigus nad saaksid meie äri peaaegu tühjaks teha,” ütles Carlsbergi tegevjuht Jacob Aarup-Andersen eelmisel kuul antud intervjuus. „Me lihtsalt ei saanud seda teha.”

Mõne nädala jooksul võtsid Venemaa võimud kinni kaks ettevõtte töötajat ja korraldasid haarangu nende kodudes. Sel kuul teatasid Venemaa uudisteväljaanded, et Bollojev palus võimudel ettevõte natsionaliseerida.

Endine president, Venemaa julgeolekunõukogu aseesimees Dmitri Medvedjev ei avaldanud kaastunnet ettevõtetele, kes üritavad raha riigist välja viia ja Ukrainat relvastavatesse riikidesse tagasi viia. Ta mõnitas Carlsbergi, tänades neid Venemaa eelarve täitmise eest.

„Tugev eelarve tähendab abi rindele,” kirjutas ta eelmisel kuul. „Sellega seoses panustavad mõttetud taanlased ka kaasaegsetesse Venemaa relvadesse.”