Ülipopulaarseks muutunud DNA testid paljastavad sageli etnilise pärandi. Praeguseks on testi teinud kümned tuhanded soomlased.
Mõnikord võib aga testidest välja tulla asju, mis annavad uue arusaama pere taustast, vahendab Yle.
DNA-detektiiv Henna Meriläinen on seotud tänavu asutatud Tuntematon isä ry (ühing Tundmatu isa) tegemistega. Ühingu eesmärk on teadvustada ja edendada tundmatu isaga isikute staatust.
Ühing pakub ka saatusekaaslaste tuge ja nõu kadunud esivanemate otsimisel.
Ma pole arvet pidanud, vastab Meriläinen, kui temalt küsitakse, mitme inimese perekondlikku tausta ta on uurinud.
Ta hindab, et on juba mitmekümne inimese isa leidmisel aidanud. Olenevalt loendusviisist on ta juba sadu aidanud, hindab ta.
Meriläinen töötab Yle uues Puolet minusta (Pool mind) saatesarjas DNA detektiivina. Ta kasutab inimese leidmiseks kommertslikke DNA-teste ja traditsioonilisi genealoogilisi meetodeid.
Mõnikord on DNA-testiga leitud sugulane nii kaugel, et ühist esivanemat tuleb otsida kaugelt.
Väga sageli tuleb sugupuus minna tagasi 19. sajandisse. Mõnel juhul isegi 18. sajandini, ütleb Meriläinen.
Meriläineni sõnul otsib oma bioloogilist ema väga vähe inimesi.
Aastal 2016 uuendatud Soome isadusseaduse järgi saab põlvnemist kinnitada sünnituseelse nõuandla visiidiga. Toona loobuti ka isaduse kinnitamise lõplikust piirist ja ema õigusest esitada vastuväiteid lapse isa väljaselgitamisele.
Õigusreformi eesmärk on edendada lapse õigust tunda mõlemat oma bioloogilist vanemat.
Statistikakeskusest ühendusele Tuntematon isä saabunud hinnangul on Soomes ligikaudu 1,5–2 protsenti inimesi, kellel pole hilisemas eluetapis isa kinnitatud. See tähendab ligikaudu 83 000–110 000 inimest.
Yle kogus inimestelt lugusid DNA-testi abil leitud sugulastest.
Joensuu kandis elav Kirsti ütleb, et kuulis juba lapsena vihjeid, et isa pole tema bioloogiline isa.
Tädi vihjeid ja asjaolu, et ta nägi teistsugune välja, pani ta selle üle mõtlema.
Olen meie õdedest-vendadest vanuselt teine ja näen oma teistest õdedest-vendadest täiesti erinev välja. Mul on pruunid silmad ja enne halliks minekut olid mul pruunid juuksed.
Kirsti aga unustas selle pikaks ajaks ja põhjendas, et tumedamad näojooned on pärit mujalt perekonnast. See mõte jäi aga kripeldama.
Hiljem, täiskasvanuna küsis Kirsti oma emalt, kas isa on tema bioloogiline isa. Nüüdseks surnud ema sai küsimuse peale ülimalt vihaseks ja olukord viis suhete katkemiseni.
Paar aastat tagasi sai Kirsti oma kahtlustele DNA-testi abil kinnitust.
Nii sain teada, et mu pärisisa on naabrimees. Tundsin sellest teabest kohutavat kergendust, sest asi oli mind juba pikemat aega vaevanud, räägib Kirsti.
Samal ajal sai Kirsti teada, et tal on isa kaudu kolm õde-venda. Siiski on nad Kirstist nii palju vanemad, et vähemalt kaks neist on juba mõni aeg tagasi surnud.
Küll aga on ta suhelnud oma nõbudega.
Üks mu laste nõbudest on teinud genealoogilisi uuringuid, mille abil olen saanud palju teada oma isapoolsest suguvõsast. Olen neist ka palju fotosid näinud, ütleb Kirsti.
Tema sõnul ei nõustu vähemalt üks sugulastest, et Kirsti kuulub perekonda.
Enda poolõdedega pole ma suhelnud, küll aga teiste sugulastega, kellega olen koos olnud. Nad on mind väga hästi kohelnud, nendib Kirsti.
Henna Meriläineni sõnul on individuaalne, kuidas perestruktuure tajutakse ja see, kes kuidas oma pere määratleb.
Siiski on vaieldamatu tõsiasi, et sa saad oma geenid oma bioloogilistelt vanematelt, ütleb Meriläinen.
Siiski tuletab ta meelde, et see ei muuda erinevaid perevorme vähem väärtuslikuks. Haridus ja bioloogia, need on kaks erinevat asja, ütleb ta.
