Järgmised kuud on Ukraina saatuse puhul kriitilised, kui mitte otsustavad. Samas nihkub vastutus Ukraina toetamise eest senisest selgelt tugevamalt Euroopa riikidele, kus relvalaod on juba murettekitavalt tühjad.
Nii arvavad Iltalehti küsitletud Soome europarlamendi saadikud seoses Euroopa Parlamendi täiskogu istungjärguga Prantsusmaal Strasbourgis.
Ukraina toetamise statistikat tegeva Kieli Instituudi andmetel on USA seni Ukrainat sõjaliselt kõige rohkem toetanud üksikutest riikidest. Kõik Euroopa riigid kokku edestasid USA-d relvaabi osas alles sel suvel.
USA-s on kõlanud hääled kauge sõja toetamise vastu ja riigi abi jätkamisest Ukrainale pole räägitud isegi juhul, kui Joe Biden jätkab presidendina pärast järgmise aasta valimisi.
Praegu on tõesti kriitiline aeg ja otsused on tegemisel, võtab Euroopa rolli kokku Europarlamendi saadik Henna Virkkunen.
Tema sõnul peavad Euroopa riigid ja Euroopa Liit nüüd näitama oma pühendumust Ukraina toetamisele, et ka USA jääks seotuks. Olukord on seega vastupidine 2022. aasta veebruarile.
Sõja esimestel päevadel võimaldas Ameerika Ühendriikide ja Bideni otsustav seisukoht ka Euroopa Liidul ühiselt kaasa minna.
Eurosaadik Eero Heinäluoma usub, et Euroopa on jätkuvalt huvitatud Ukraina majanduse ja ülesehitamise toetamisest. Sõjalise toetuse osas peab ta USA-d aga peaaegu asendamatuks.
USA sõjaline võimekus on nii suur, et Euroopal on seda raske asendada. Kui USA lõpetaks sõjalise toetuse andmise, ei asendaks ükski Euroopa kokkulepe seda väga kiiresti, ütleb Heinäluoma.
Selles mõttes on USA otsene Ukraina päästerõngas, sõnab ta.
Üks peamisi EL-i riikide relvaabi vähesuse põhjusi on see, et riikidel pole enam midagi anda. Suur osa Euroopa riike oli alguses nii halvasti ette valmistatud, et nüüd, pärast peaaegu kaheaastast Ukraina toetamist haigutab nende relvaladudes tühjus.
USA väljaanne Wall Street Journal vaatas hiljuti üle Euroopa riikide ressursid ja arvud on paljuski sünge lugemine: Prantsusmaal on alles alla 90 raskekahuri, Taanil mitte ühtegi. Saksa laskemoonast piisaks kaheks päevaks. Suurbritannia on pidanud kaaluma muuseumi raketiheitjate kinkimist Ukrainale, sest muud pole anda.
Täna on peaaegu kõik EL-i riigid ka NATO riigid. Wall Street Journali andmetel oli USA kanda peaaegu 70 protsenti sõjalise alliansi NATO kaitsekulutustest eelmisel aastal – hoolimata sellest, et NATO riigid leppisid juba 2014. aastal Walesi tippkohtumisel kokku, et iga riigi kaitsekulutusi suurendatakse kahele protsendile sisemajanduse koguproduktist 2024. aastaks. Käesoleval aastal saavutab eesmärgi vaid umbes kolmandik riikidest.
On põhjust muretsemiseks, et Euroopa enda võimekus on isegi sammu võrra nõrgem kui ette kujutati, nendib Heinäluoma.
Soome on hästi varustatud. Oleme alati valmistunud halvimaks variandiks, märgib ta.
Ka eurosaadik Elsi Katainen tunnistab, et on info pärast mures. See peab muutuma. Kui nüüd täielikult sõjamajandusele ei minda, aga suunda tuleb muuta, lisab ta.
Seni on suunamuutus olnud aeglane. Pärast Venemaa rünnakut Ukrainale on EL võtnud kohustuse toetada liikmesriikide relvatööstust ja suurendada laskemoona tootmist. Relvatehaseid aga hetkega ei ehitata ja näiteks EL-i riikide lubadus tarnida järgmiseks kevadeks Ukrainasse miljon suurtükimürsku jääb kõvasti planeeritust maha.
Nii Heinäluoma kui ka Virkkuneni hinnangul peaks EL edendama ka ühishankeid ja igaühel saadaoleva koordineerimist. Praegu omandavad EL-i riigid koos vaid kümme protsenti oma relvastusest. Eesmärk on tõsta osakaal 30 protsendini.
Sellist lühinägelikku oma asja ajamist on meil päris palju. Sel juhul ei saavutata masstootmise eeliseid, põhjendab Heinäluoma.
Tema hinnangul on EL-is vaja suurt mõtteviisi muutust selles osas, et kaitsevajadused tuuakse kõige keskmesse. Konkreetselt peaks Heinäluoma hinnangul liikmesriikide kaitseministritel olema EL-i parlamendis oma nõukogu ja kaitsekomisjon. Praegu arutatakse teemat parlamendi väliskomisjoni julgeoleku- ja kaitsepoliitika allkomisjonis, mille asetäitja on Heinäluoma.
Tavaliselt, kui mingile rühmale antakse konkreetne ülesanne, pöörleb see ratas veidi kiiremini, sõnab ta.
Heinäluoma arvates peaks Euroopa vabanema ka mõttemudelist, mille järgi EL-i kaitse areng pole NATO asi.
Kas-või lahenduste asemel vajame mõlemat ja lahendusi, lisab ta.
Virkkunen peab EL-i ja NATO tööjaotust sammuks edasi. Ta ütleb, et selles tööjaotuses on EL-i keskne ülesanne hoolitseda taristu eest, mida sõjaline mobiilsus nõuab.
Et meie teed, raudteed, lennujaamad ja sadamad oleksid sellises korras, et sõdurid ja tehnika saaksid ELi alal tõhusalt liikuda, loetleb Virkkunen.
Hetkel rahastab EL näiteks Rail Balticat ehk Varssavist Tallinna kulgevat rongiliini, mis hõlmab ka mere- või tunneliühendust Soomega.
Saadiku Kataineni sõnul on EL-i panus NATO koostöösse eelkõige seotud liidu välispiiride kontrolliga.
Frontexi tugevdamine oleks väga teretulnud. Meile sobib see idapiiril vägagi, toob ta välja.
Teisest küljest rõhutab Katainen ka seda, et paljud riigid on „liiga uinutatud NATO käte vahel”. Trump annab sellele veel kord omaenda pingemomendi: kuivõrd on ta valmis kogu NATO-t sellisel tasemel hoidma?
Kui EL-i riigid saavad oma relvatootmise käima ja varustamise korda, vajab Ukraina toetamine siiski liidus mingit juhtivat tähte.
Saksamaa on andnud Ukrainale EL-i riikidest selgelt enim relvaabi, rohkem kui 17 miljardit eurot, kuid on olnud vastumeelne selles küsimuses juhtrolli haaramisel. Prantsusmaale seevastu meeldib jagada oma nägemusi strateegilisest autonoomiast ja esitleb end sõjalise jõuna, kuid tema teod räägivad muud: ta on andnud Ukrainale vaid veidi enam kui kolmandiku (0,54 miljardit eurot) Soome summast (1,41 miljardit). eurot) sõjalist abi.
Katainen ütleb otse, et EL-is pole korralikku juhti. Samuti näeb ta probleemina ebaühtlast koormuse jagamist.
Peaks olema mõõdetavus, mingisugune ühine alus ja kriteeriumid. Ei saa olla, et piiririigid kannavad suuremat koormust, ütleb ta.
EL-ist lahkunud Suurbritannia on oma üle 6,5 miljardi euro suuruse relvaabiga üks heldemaid Ukraina toetajaid. Eurosaadik Pirkko Ruohonen-Lerner ütleb, et sellisele eeskujule oleks tellimus ka liidus.
Ma igatsen taga britte, et otsida probleemidele lahendusi. Britid on väga head läbirääkijad, sõnab ta.
Kuigi juhtpositsioon Ukraina küsimuses puudub, mõistavad vähemalt Soome saadikud paremini, miks riigi toetamine on oluline.
See on meie jaoks päästerõngas. Ukraina peab selle sõja võitma, nõuab Ruohonen-Lerner. Sama meelt on ka eurosaadik Heidi Hautala.
Hakkab selgeks saama, et Venemaa võit oleks katastroof. Tõenäoliselt teeks Venemaa väikese pausi ja mõtleks uutele sihtmärkidele, ütleb Hautala.
Ma ei usu, et Soome oleks esimene, aga ilmselt Eesti, Läti, Leedu, Poola ja veel lõuna pool Moldova, sõnab ta.
Elsi Kataineni hinnangul on praegu EL-is peaaegu kõigi otsuste tegemise keskmes julgeolekupoliitika. Sellele vaatamata on tema sõnul liidu liikmesriikides näha, kuidas muud küsimused on Ukrainast eespool.
Pean soomlaste puhul ütlema, et meie pilgud on sujuvalt Ukrainalt ära pöördunud: kord Lähis-Ida olukorrale, kord meie oma piiri olukorrale. See on loomulik ja arusaadav, kuid me peaksime mõistma, et sõda on rohkem kui Ukraina julgeolek, ütleb Katainen.
Sellele vaatamata pole Hautala sõnul EL-is valitsev seisukoht sugugi muutunud. Oleme öelnud, et Ukrainat toetatakse nii kaua kui vaja, kõikides keeltes ja mitu korda, märgib ta.
