Helsingis esimesel jõulupühal, 25. detsembril bussi juhtinud Mikko märkas, et ühes peatuses oli õhukese jope ja nokamütsiga vanem meesterahvas, kuigi ilm oli külm ja sadas lund.
Bussipeatuses olnud mees oli Helsingis elava Tuija 90-aastane mäluhäiretega isa, vahendab Iltalehti.
Esimesel jõulupühal oli isa kodust välja läinud. Tütar kahtlustab, et aasta lõpus uude korterisse kolinud isa võis olla teel oma endisesse koju.
Jõulupüha õhtul kell 17.30 helises telefon ja oli näha, et vanaisa helistab, räägib Tuija. Ta sai aru, et midagi on valesti. Isa ei osanud enam telefoniga helistada.
Helistajaks oli bussijuht Mikko, kes oli märganud eakat meest, kes oli tundide viisi samas peatuses. Käed olid paljad. Jalas olid mehel siiski talvesaapad.
Läksin küsima, kuhu ta läheb. Mees ei osanud midagi vastata. Palusin tal sooja bussi istuda, ütleb Mikko.
Lõpp-peatuses rääkis Mikko mehega. Talle sai selgeks, et mehe „mälu enam ei töötanud”.
Mikko küsis mehelt telefonis olevaid nimesid ja tal õnnestus helistada mehe tütrele Tuijale. Tütar palus juhil isa bussi peal hoida.
Ütlesin, et mitte mingil juhul ei tohi te vanaisa bussist välja lasta. Mäluhäiretega võis ta minna kuhu iganes, sõnab naine.
Mikko kohtus lõpp-peatuses Tuija ja tema pojaga.
Seal saabus bussijuht koos vanaisaga peatusesse. Mina olin esimene, kes tal kaelast kinni haaras, et tänada, räägib Tuija.
Mikko oletab, et eksinud mees võis peatuses viibida kuni kolm tundi. Vanaisa ise ei osanud hinnata, millal ta välja oli läinud.
Tuija soovib jõulupüha sündmustest rääkida, et tänada bussijuhti, aga ka meelde tuletada, et kui keegi näeb abi vajavat inimest, siis tuleks sekkuda.
Inimesed ei paku võõrastele enam nii palju abi. Vanaisa näeb küll väliselt kõbus välja, aga ei saa ise hakkama ega oska abi küsida, räägib Tuija.
Kui tellitud taksot ei tulnud, kutsuti külma saanud vanaisale kiirabi, kes vaatas tervise üle ning viis vanaisa koos perega koju soojenema.
Tuija on edastanud tänu ja kiituse Mikko tööandjale bussifirmale Pohjolan liikenne.
Tänu temale lõppes kõik hästi. Lool oleks võinud olla ka jube lõpp, kui vanaisa oleks jäänud külma kätte. Me poleks teadnud, kuidas teda otsima minna, räägib Tuija.
