74 aastat on Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon ehk NATO olnud Ameerika tähtsaim sõjaline liit. Mõlema partei presidendid on näinud NATO-s jõudude kordistajat, mis suurendab USA mõju, ühendades riike mõlemal pool Atlandi ookeani, andes tõotuse üksteist kaitsta.
Donald Trump on selgelt öelnud, et näeb NATO-t kui Ameerika ressursside äravoolu piletita sõitjate poolt. Sel seisukohal on ta olnud vähemalt veerand sajandit, vahendab New York Times.
Oma 2000. aasta raamatus „The America We Deserve” kirjutas Trump, et „Euroopast välja tõmbumine säästaks sellel riigil igal aastal miljoneid dollareid”. Presidendina ähvardas ta korduvalt USA väljaastumisega alliansist.
Siiski, kui ta Valgesse Majja tagasi kandideerib, on Trump oma kavatsuste kohta vähe rääkinud. Tema kampaania veebisaidil on üks salapärane lause: „Peame lõpetama protsessi, mille alustasime minu juhtimisel, et NATO eesmärk ja missioon põhjalikult ümber hinnata”. Tema ja ta meeskond keelduvad seda täpsustamast.
See ebamäärane kirjarida on tekitanud Euroopa liitlaste ja riigi traditsioonilise välispoliitilise rolli toetajate seas tohutut ebakindlust ja ärevust.
Euroopa suursaadikud ja mõttekodade ametnikud on teinud palverännakuid Trumpi kaaslaste juurde, et uurida tema kavatsuste kohta. Kahe asjaga kursis oleva inimese sõnul on vähemalt üks suursaadik, Soome esindaja Mikko Hautala pöördunud otse Trumpi poole ja püüdnud teda veenda oma riigi väärtuses NATO-le uue liikmena.
Viimaste kuude jooksul antud intervjuudes ütlesid enam kui pool tosinat praegust ja endist Euroopa diplomaati, kes soovisid jääda anonüümseks, kartes Trumpi kättemaksu, kui ta võidab, et saatkondade tänaval Embassy Row’l ja nende kodumaa valitsustes on tõusmas häire, et Trumpi naasmine ei pruugi tähendada pelgalt Ukraina hülgamist, vaid laiemat Ameerika taandumist mandrilt ja loobumist Atlandi liidust.
„Euroopas on suur hirm, et Trumpi teine valitsemisaeg toob kaasa USA tegeliku lahkumise NATO-st,” ütles neljatärni eruadmiral James Stavridis, kes oli aastatel 2009–2013 NATO liitlasvägede kõrgeim ülem. „See oleks meie rahva jaoks tohutu strateegiline ja ajalooline läbikukkumine.”
Pärast Teist maailmasõda Euroopas rahu säilitamiseks ja Nõukogude Liidu vastu kaitseks moodustatud NATO kujunes vahendiks, mille kaudu USA teeb koostööd liitlastega sõjalistes küsimustes üle kogu maailma. Selle esialgne eesmärk – mille keskmeks on 5. artiklina tuntud kollektiivkaitse säte, mis ütleb, et relvastatud rünnak mis tahes liikme vastu „loetakse rünnakuks nende kõigi vastu” – säilib, eriti uute liikmete jaoks nagu Poola ja Balti riigid, kus kunagi domineeris Nõukogude Liit ja kes kardavad jätkuvalt Venemaad.
Intervjuud praeguste ja endiste diplomaatidega näitavad, et Euroopa ametnikel pole enamasti muid ideid, kuidas Trumpiga toime tulla, kui naasmine eelmise meelituste ja tehinguliste austusavalduste mänguraamatu juurde.
Väiksemad riigid, kes on Venemaa rünnakute suhtes haavatavamad, peaksid püüdma end Trumpi armu alla osta, suurendades oma Ameerika relvatellimusi või – nagu Poola tegi tema ametiajal – tehes suurejoonelisi žeste, sealhulgas pakkudes oma sõjaväebaasi nimetamist Fort Trump’iks vastutasuks tema sealse alalise kohaloleku eest.
Kampaania praegusel hetkel on härra Trump keskendunud tema vastu algatatud kriminaalasjadele ja vabariiklastest konkurentide alistamisele ning ta räägib alliansist harva, isegi eraviisiliselt.
Kuna ta säilitab oma vabariiklaste kandidaadiks saamise kampaanias laialdase edumaa, ei ole Ameerika vanima ja tähtsaima sõjalise liidu saatus Trumpi selgelt reklaamitud plaanides, vaid selle koha peal on suur kahtluste segadus, mille märksõnaks on teadmatus.
Nende levivate kahtluste keskel on üks asi tõenäoline: esimene valdkond, kus Trumpi potentsiaalne naasmine Valgesse Majja 2025. aastal võib esile kutsuda välispoliitilise kriisi, on Ukraina ja Lääne demokraatiate liit, mis on toetanud kaitset Venemaa sissetungi vastu.
Ukraina aitamine Venemaa vallutuskatse tõrjumisel on muutunud NATO määravaks jõupingutuseks. Ukraina ei ole NATO liige, kuid on NATO toetuse tõttu jäänud iseseisvaks riigiks.
Camille Grand, kes oli sõja alguses NATO peasekretäri asetäitja kaitseinvesteeringute ala ütles, et see, kuidas Trump Ukrainat vaatab on esimene „suur proovikivi”, mida eurooplased kasutavad selleks, et hinnata, kui usaldusväärne liitlane või mitte on ta teisel ametiajal.
„Kas ta viskab Zelenski oma ametiaja esimese kolme kuu jooksul bussi alla?” küsis Grand, kes töötab praegu Euroopa Välissuhete Nõukogus, viidates Ukraina presidendile Volodõmõr Zelenskile.
Trump on korduvalt teatanud, et lahendab sõja mingil moel „24 tunniga”. Ta ei ole öelnud, kuidas, kuid ta on selle väite seostanud vihjetega, et ta oleks võinud sõda ära hoida, sõlmides lepingu, mille kohaselt Ukraina loovutab Venemaale oma idapoolsed alad, mille president Vladimir Putin on ebaseaduslikult hõivanud.
Zelenski on öelnud, et Ukraina ei nõustu kunagi rahulepingu raames loovutama oma maad Venemaale. Kuid Trumpil oleks Ukraina valitsuse üle tohutu mõjuvõim. USA on Ukrainale andnud tohutul hulgal elutähtsaid relvi, laskemoona ja luureandmeid. Euroopa riigid on lubanud Ukrainale kõige rohkem majanduslikku abi, kuid ei suudaks puudujääki korvata, kui Ameerika lõpetaks sõjalise abi saatmise.
Mõned Trumpi liitlased parlamendis Kongressis, kes on järginud tema eeskuju mantrat „America first” (Ameerika kõigepealt) kuulutades, on juba vastu täiendava sõjalise abi saatmisele Kiievisse. Ja laiema märgina toetuse vähenemisest blokeerisid parlamendi ülemkoja Senati vabariiklased viimasel nädalal erakorraliste kulutuste eelnõu, et rahastada veelgi Ukraina sõda, pärast seda, kui nõudsid demokraatidelt selle vastuvõtmise tingimusena mitteseotud immigratsioonipoliitika karmistamist.
Kuid isegi kui Kongress annab täiendavat abi, võib Trump selle andmisest keelduda – nagu ta tegi 2019. aastal, kui ta üritas sundida Zelenskit algatama kriminaalmenetluse Bideni suhtes, mis on võimu kuritarvitamise skandaal, mille tõttu taheti Trumpi ametist tagandada.
Selle taustal näib Venemaa lahinguvälja strateegia olevat praegu ootamine; ametnikud ütlesid, et ta korraldab rünnakuid, kui näeb võimalusi, ja seob Ukraina vägesid, kuid ei tee suuri samme ega pea läbirääkimisi. See seisak suurendab võimalust, et Putin on arvestanud, et ta võib pärast 2024. aasta USA valimisi olla palju paremas olukorras.
Trumpile meeldib kiidelda, et ta ütles eraviisiliselt NATO riikide juhtidele, et kui Venemaa neid ründab ja nad pole NATO-le ja USA-le võlgu tasunud, siis ta neid ei kaitse. Ta väitis oktoobris toimunud valimisüritusel, et pärast seda, kui ta oli ühel koosolekul teatanud, et „kõik on meile võlgu” ja „reeglite rikkujad”, siis „tuli sisse sadu miljardeid dollareid”.
See lugu on parimal juhul segane.
Vaidlus oli kulutuste üle, kuid see puudutas eurooplaste kulutuste kohustuste täitmist oma sõjaväe ees, mitte raha pärast, mida nad võlgnesid NATO-le või USA-le. Nad suurendasid Trumpi valitsuse ajal sõjalisi kulutusi – kuigi mitte ligilähedaseltki summadele, mida Trump väitis. Ja nende kulutused kasvasid 2023. aastal oluliselt rohkem, vastusena Venemaa sissetungile Ukrainasse.
Kuid Trumpi ülevoolavus oma loo ümberjutustamisel koos tema mineviku pahameelega NATO vastu teeb NATO toetajad ärevaks.
Kui New York Times survestas teda selgitama, mida ta mõtleb NATO missiooni ja eesmärgi „põhimõttelise ümberhindamise” all, tegi Trump jahmatava avalduse, mis ei sisaldanud selget vastust, kuid väljendas skepsist liitude suhtes.
„Iga USA presidendi kohustus on tagada, et Ameerika liidud kaitseksid Ameerika rahvast ega ohustaks hoolimatult Ameerika verd ja varasid,” seisis Trumpi avalduses.
Mõned NATO-meelsed Trumpi toetajad on väitnud, et Trump blufib. Nad ütlesid, et ta soovis lihtsalt avaldada eurooplastele rohkem survet, et nad kulutaksid rohkem oma kaitsele.
„Ta ei kavatse seda teha,” ütles Lõuna-Carolina vabariiklane ja Trumpi toetaja senaator Lindsey Graham väljavaadete kohta, et Trump viib USA NATO-st välja. „Kuid mida ta teeb, ta paneb inimesed rohkem maksma ja ma arvan, et see on paljudele inimestele teretulnud uudis.”
Robert O’Brien, kes oli ametis Trumpi viimase riikliku julgeoleku nõunikuna kordas seda seisukohta.
„President Trumpi NATO-st lahkumine on teema, mida mõned inimesed D.C.-s arutavad, kuid ma ei usu, et see on tõsi,” ütles O’Brien. „Ta mõistab liidu sõjalist väärtust Ameerikale, kuid ta lihtsalt tunneb – ma võin lisada, õigesti –, et meid kasutavad ära sakslased ja teised riigid, kes keelduvad oma kaitse eest õiglast osa maksmast.”
Aastatel 2018–2019 riikliku julgeoleku nõunikuna töötanud konservatiiv John Bolton kirjutas aga oma memuaarides, et Trumpi tuli korduvalt veenda, et ta loobuks NATO-st lahkumisest. Ühes intervjuus ütles Bolton, et „minu meelest pole kahtlust”, et Trump viib teisel ametiajal USA NATO-st välja.
Juriidilise küsimusena vaidlustatakse tõenäoliselt see, kas Trump võib USA ühepoolselt NATO-st välja viia.
Põhiseadus nõuab lepingu ratifitseerimiseks Senati nõusolekut, kuid lepingu tühistamise menetlust pole välja toodud. See on toonud kaasa arutelu selle üle, kas presidendid saavad seda teha üksi või vajavad seadusandjate luba. Selles küsimuses on vaid mõned kohtupretsedendid, ükski pole lõplik.
President Jimmy Carteri 1978. aastal ja president George W. Bushi 2001. aasta otsused lepingute tühistamise kohta viisid Kongressi liikmed hagide esitamiseni, mille kohtud tagasi lükkasid, osaliselt põhjusel, et vaidlused tuli lahendada võimude poolt kui „poliitiline küsimus”. Kuigi juriidilised pretsedendid pole täiesti selged, võitsid mõlemad presidendid: laialdaselt mõistetakse, et lepingud on tühised. Siiski oleks NATO-st lahkumise katse tõenäoliselt suurem väljakutse.
Reaktsioonina Trumpi ähvardustele lisasid mõned seadusandjad – eesotsas Virginia demokraadist senaatori Tim Kaine’i ja Florida vabariiklasest senaatori Marco Rubioga – sätte iga-aastasesse riigikaitse lubade seadusse, mille üle Kongress tõenäoliselt sel kuul hääletab. Selles öeldakse, et president ei saa USA-d NATO-st välja viia ilma Kongressi nõusolekuta. Kuid see, kas põhiseadus lubab sellist presidendi käte sidumist on samuti vaieldav.
Ja Euroopa diplomaadid väidavad, et isegi kui Trump peaks USA-d nominaalselt NATO-s hoidma, kardavad nad, et ta võib niivõrd õõnestada usaldust USA usaldusväärsuse suhtes täita kollektiivkaitse sätteid, et selle väärtus Venemaa heidutamiseks oleks kadunud.
Trumpi maksimalistlikust ja samas ebamäärasest retoorikast tulenev ebakindlus on seotud tema varasema järjekindla skeptitsismiga NATO suhtes ja ebatavalise hoolitsusega Venemaa suhtes.
Juba 2016. aasta kandidaadina raputas Trump NATO liitlasi, öeldes, et kui Venemaa ründab Balti riike, otsustab ta neile appi minna alles pärast seda, kui on kontrollinud, kas nad on „oma kohustused meie ees täitnud”. Samuti kiitis ta korduvalt Putinit ja ütles, et kaalub Venemaa poolt Krimmi ebaseadusliku annekteerimise tunnustamist.
Presidendina oleks Trump 2018. aasta juulis alliansi tippkohtumisel peaaegu NATO-st välja astunud ja mõistis hukka Euroopa Liidu kui „vaenlase” selle pärast, mida nad USA-gs kaubanduses teevad. Seejärel osales ta koos Putiniga tippkohtumisel, misjärel väljendas ta skeptilisust idee suhtes, et USA peaks asuma sõtta, et kaitsta pisikest NATO liitlast Montenegrot.
Kuna Trumpil ei olnud sõjaväes ega valitsuses varasemat kogemust, tõi ta liitlastega suhtlemisse tehingupõhise, merkantilistliku suhtumise. Ta kaldus rajama oma vaateid välisriikidest oma isiklikele suhetele nende juhtidega ja kaubanduse tasakaalustamatusega.
Trumpile ei meeldinud eriti Saksamaa endine kantsler Angela Merkel ja ta kurtis sageli, et Saksa autotootjad ujutavad Ameerika oma toodetega üle. Tema kaitsjad väidavad, et tema viha oli mõnes mõttes õigustatud: Saksamaa ei olnud täitnud oma sõjaliste kulutuste kohustusi ja tema vastuseisule vaatamata läks Merkel edasi maagaasijuhtme rajamisega Venemaale. Saksamaa peatas selle projekti alles kaks päeva enne Venemaa sissetungi Ukrainasse.
Trumpi liitlased märgivad ka, et ta kiitis heaks tankitõrjerelvade saatmise Ukrainasse, mida president Obama ei teinud pärast seda, kui Venemaa 2014. aastal Krimmi vallutas.
Siiski otsustas Trump 2020. aastal kolmandiku Saksamaal paiknevast 36 000 Ameerika sõdurist välja tuua. Mõned pidid koju tulema, nagu ta eelistas, ja teised paigutati mujale Euroopasse. Kuid järgmisel aastal, kui Venemaa kogus Ukraina piirile vägesid, tühistas Biden otsuse ja lisas sõdureid Saksamaale, et näidata toetust NATO-le.
Kui ta naaseb võimule, siis toetab Trumpi konservatiivne liikumine, mis on muutunud skeptilisemaks liitlaste ja USA seotuse suhtes välismaal.
Sekkumisvastased välispoliitika instituudid on organiseeritumad ja paremini rahastatud kui Trumpi ametiajal. Nende rühmade hulka kuulub Ameerika uuendamise keskus, Trumpi järgiv mõttekoda, mis avaldas dokumendi pealkirjaga „USA eemaldumine Euroopast ja uinuv NATO”, mis annab põhjenduse Ameerika rolli minimeerimiseks NATO-s.
Traditsiooniliselt konservatiivne mõttekoda Heritage Foundation, mis on viimasel ajal muutunud trumpistlikuks, sealhulgas vastuseisuga Ukrainale antavale abile, võõrustas 1. novembril Euroopa Välissuhete Nõukogu delegatsiooni.
Eurooplased vahetasid mõtteid tulihingeliste rahvuslastega, sealhulgas Trumpi valitsuse riikliku julgeolekunõukogu ametniku Michael Antoniga; Dan Caldwelliga, kes juhtis Ameerika uuendamise keskuses välispoliitikat; ja Ohio senaatori J. D. Vance’i riikliku julgeoleku abide ja teiste Trumpi pooldavate senaatoritega.
Kahe kohalviibinud inimese sõnul ütles Anton eurooplastele, et ta võib ette kujutada, et Trump esitab ultimaatumi: kui NATO liikmed ei suurenda oma sõjalisi kulutusi tähtajaks piisavalt, tõmbab ta USA alliansist välja. Kohtumisel palus endine Saksa poliitik, praegune Mercedes-Benzi grupi juht Eckart von Klaeden rääkida Trumpile, et ta räägiks Ameerika liitlastega Euroopas, kui ta oma välispoliitikat formuleerib.
See tundub soovmõtlemisena.
Oma avalduses ajalehele Times viitas Trump oma loosungile „America First” – fraasi, mida kunagi kasutasid Ameerika isolatsionistid, kes olid vastu Teises maailmasõjas osalemisele.
„Minu kõrgeimaks prioriteediks,” ütles Trump avalduses, „on alati olnud ja jääb America First – meie oma riigi, meie piiride, meie enda väärtuste ja meie oma inimeste, sealhulgas nende töökohtade ja heaolu kaitsmine.”
