Venemaa president Vladimir Putin liigub oma Ukraina vastu suunatud rünnaku teise aastapäeva poole ja tema enesekindlusest on raske mööda vaadata. Ukraina kauaoodatud vastupealetung ei ole saavutanud läbimurret, mis annaks Kiievile trumbid läbirääkimisteks. Uudiste pealkirjades domineerib segadus Lähis-Idas ning toetus Ukrainale on USA-s hääbumas parlamendi Kongressi polariseerumise ja talitlushäirete tõttu, rääkimata vabariiklaste presidendivalimiste esinumbri Donald Trumpi Putini-meelsetest kalduvustest.
Putinil on põhjust arvata, et aeg on tema poolel. Eesliinil ei viita miski sellele, et Venemaa on kurnamissõjaks kujunenud sõja kaotamas. Venemaa majandust on löödud, kuid see ei ole kokku kukkunud. Putini võimuhaare paradoksaalsel kombel tugevnes pärast Jevgeni Prigožini ebaõnnestunud mässu juunis. Rahva toetus sõjale on endiselt kindel ja eliidi toetus Putinile ei ole kadunud, kirjutavad USA välispoliitika asjatundjad Eugene Rumer ja Andrew Weiss väljaandes Wall Street Journal.
Lääne ametnike lubadused oma kaitsetööstust taaselustada on põrkunud bürokraatlikele ja tarneahela kitsaskohtadele. Sanktsioonid ja ekspordikontrollid on takistanud Putini sõjategevust oodatust palju vähem. Venemaa kaitsetehased suurendavad oma toodangut ja Nõukogude päritolu tehased edestavad Lääne tehaseid, kui rääkida väga vajalikest esemetest nagu suurtükimürsud.
Venemaa majanduse juhtimise eest vastutavad tehnokraadid on tõestanud, et on vastupidavad, kohanemisvõimelised ja leidlikud. Tõusnud naftahinnad, mis on osaliselt tingitud tihedast koostööst Saudi Araabiaga täidavad riigikassat. Ukraina seevastu sõltub suuresti Lääne sularaha sissevoolust.
Putin võib rahulolevalt vaadata ka oma välispoliitilisi tulemusi. Tema investeeringud võtmesuhetesse on end ära tasunud. Hiina ja India on pakkunud Venemaa majandusele olulist tugisammast, suurendades Venemaa nafta ja muude toorainete importi. Selle asemel, et muretseda kaotatud turgude pärast Lääne-Euroopas või Pekingi vastumeelsuse pärast USA ja EL-i sanktsioone eirata on Putin otsustanud, et lühikeses perspektiivis on kasulikum muutuda lihtsalt Hiina väiksemaks partneriks majandusvaldkonnas. Hiinast pärit kaubad moodustavad ligi 50 protsenti Venemaa impordist ja Venemaa suurimad energiaettevõtted on nüüd Hiinasse müümas.
Isegi naaberriigid, kellel on põhjust karta Putini agressiivset taktikat nagu Armeenia, Gruusia, Kasahstan ja Kõrgõzstan on teeninud suurt kasumit, olles sanktsioonidest kõrvalehoidmise võimaldajad ja Venemaa poolt otse imporditud kaupade ümberlaadimispunktid.
Hoolimata Putini süüdistusest Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poolt ja rohketele tõenditele Venemaa riiklikult rahastatud sõjakuritegude kohta Ukrainas, on ta endiselt omaks võetud nn globaalse lõuna eri osades. Ukraina sõda ei puuduta paljusid riike, kes suhtuvad sellesse, mida nad tajuvad USA ja Euroopa topeltstandarditena või puuduliku seotusena neid puudutavates küsimustes.
See ei tohiks olla üllatus. Rohkem kui kuus kuud enne täiemahulist sissetungi Ukrainasse 2022. aasta veebruaris allkirjastas Putin Venemaa uue riikliku julgeolekustrateegia. Selle dokumendi peamine eesmärk oli valmistada riik ette pikaajaliseks vastasseisuks Läänega. Täna saab Putin rahvale öelda, et tema strateegia töötab.
Putin ei tunne survet sõda lõpetada ega muretse oma suutlikkuse pärast seda enam-vähem lõputult pidada. Talve lähenedes on Vene armee alustanud oma piiratud maapealset pealetungi ning kindlasti laiendab raketi- ja droonirünnakuid Ukraina linnadele, elektrijaamadele, tööstusobjektidele ja muule kriitilisele infrastruktuurile. Putin loodab vähemalt, et USA ja Euroopa toetus Ukrainale hajub, et ukrainlased väsivad neile osaks saanud lõputust terrorist ja hävingust ning et nende kahe kombinatsioon võimaldab tal dikteerida lepingu tingimusi, millega sõda lõpetada ja võitu nõuda. Tema vaatenurgast on ideaalne inimene sellise tehingu sõlmimiseks Donald Trump, kui ta naaseb Valgesse Majja 2025. aasta jaanuaris.
Venemaa juht on Ukraina sõja võitmiseks valmis relvastama kõik, mis on tema käsutuses. Tuumarelvastuse kontroll ja Euroopa julgeolek on nüüd pantvangis, kui Venemaa nõudis läänepoolset Ukraina toetamise lõpetamist. Külma sõja aegsest relvastuskontrolli raamistikust allesjäänu kaob 2026. aastal täielikult ning USA, Venemaa ja Hiina vahel kasvab ettearvamatu kolmesuunalise tuumarelvastumise võidujooks. Putin kasutab kõiki globaalseid ja piirkondlikke küsimusi – olgu Iisraeli-Gaza sõda, toiduga kindlustatus või kliimameetmed – hoovana, et võita sõda Ukraina ja Lääne vastu.
Kokkuvõttes on selline asjade seis Lääne liidritele enneolematu väljakutse. Washington ja tema liitlased on olnud märkimisväärselt tõhusad selle probleemi kõige pakilisemate aspektide lahendamisel: Ukraina kokkuvarisemise tõkestamisel, kõrgetasemelise relvastuse ja reaalajas luureandmetega hästi varustatuna ning Venemaa-vastaste sanktsioonide kavandamisel.
Kuid nüüd on aeg minna üle pikaajalisele strateegiale, mis suurendab ja säilitab survet Kremli võltsrežiimile. Ei tohiks olla illusioone, et mis tahes võimalike lühiajaliste sammude kombinatsioonist piisab, et sundida Putinit sõjast loobuma.
See, mida Lääne juhid silmatorkavalt teinud ei ole, on jagada oma avalikkusega revisjonistliku Venemaa ohu püsivat olemust. Nad on liigagi sageli lubanud maagilist soovmõtlemist – panustada sanktsioonidele, edukale Ukraina vastupealetungile või uut tüüpi relvade saatmisele, et sundida Kremlit läbirääkimiste laua taha tulema. Või on nad lootnud näha Putini kukutamist paleepöördega.
Külma sõja ajal ei panustanud USA välispoliitika mõtlejad Kremli äkilisele meelemuutusele ega nõukogude süsteemi üleöö kokkuvarisemisele. Selle asemel usaldasid nad pikaajalist visiooni ohtlikule režiimile vastu seista ning vajalike investeeringute tegemisest riigikaitsesse ja liitude sõjalistesse võimetesse – George Kennani klassikalise sõnastuse kohaselt on poliitika „kannatlik, kuid kindel ja valvas Venemaa ekspansiivsete tendentside ohjeldamine”.
Tänane ohjelduspoliitika tähendab Lääne sanktsioonide jätkamist, Venemaa diplomaatilist isoleerimist, Kremli sekkumise takistamist meie enda sisepoliitikasse ning NATO heidutus- ja kaitsevõime tugevdamist, sealhulgas USA ja Euroopa kestvat reinvesteerimist meie kaitsetööstusbaasi. See tähendab ka kõigi Putini sõja põhjustatud kahjude – diplomaatiliste, informatsiooniliste, sõjaliste ja majanduslike – leevendamist.
See ei tähenda, et peaksime külma sõjaga uuesti alustama. Ülemaailmse konkurentsi alustamine Kremliga ei oleks tark investeering USA prestiiži ega ressursside jaoks. See paneks meid mõttetusse mängu kõigi Venemaa mõjuavalduste vastu. Putini Venemaal on vähe seda kõva jõudu ja ideoloogilist veetlust, mis muutis Nõukogude Liidu erinevates maailma paikades nii mõjukaks.
Pealegi erinevad praegused olud oluliselt nõukogude ohust. Euroopa pole see laastatud tühermaa, mis oli pärast Teist maailmasõda. NATO on vastu võtnud kaks uut liikmesriiki, Soome ja Rootsi. Putin on taandunud ustele koputamisele sellistes kohtades nagu Peking, Teheran ja Pyongyang. Jõudude korrelatsioon on otsustavalt Venemaa vastu kaldunud.
Kõige tähtsam on see, et vastupidiselt prognoosidele on Ukraina Venemaa pealetungile vastu pidanud. Vähem kui kahe aastaga on Ukraina armee muutnud terve kümnendi Vene sõjalise moderniseerimise tolmuks. Ukraina sõjas hoidmine ning relvade ja laskemoonaga varustamine nagu president Biden 19. oktoobril peetud kõnes lubas ei ole heategevus, vaid Lääne strateegia kõige pakilisem ja kuluefektiivsem element.
Mitte vähem oluline on aidata Ukrainal liikuda oma õiguspärase koha poole Euroopas. Ükski postkommunistlik riik Euroopas pole läbi elanud seda, mida Ukraina praegu läbi elab. Riigi ülesehitamine on põlvkondlik ettevõtmine mitte ainult tema enda rahvale, vaid ka paljudele sõpradele, partneritele ja liitlastele.
Ühtekuuluvuse ja otsusekindluse säilitamine lääneliitlaste vahel on mõlemal pool Atlandi ookeani juhtide jaoks hädavajalik. Kreml on juba ammu õppinud USA ja tema liitlaste vahele kiilude löömise kunsti. Kahjuks on Putini võimaliku areenilt lahkumise väljavaade juba tekitanud kõnesid uuest strateegilisest avanemisest Venemaale, mis võiks Moskva kuidagi Hiina embusest eemale meelitada.
Kuid me peaksime olema äärmiselt ettevaatlikud Kremli uuele juhtkonnale lootuste andmisel. Endine president Reagan vajas palju veenmist, enne kui ta tundis, et Mihhail Gorbatšov erineb oma nõukogude eelkäijatest. See väljakutse on nüüd palju raskem, arvestades, et Putini asemele tulija peab sõja lõpetama ja alustama Kiieviga tõelisi ja tõsiseid läbirääkimisi.
USA ja tema liitlased peavad olema teadlikud selle ettevõtmise pikaajalisest olemusest. Sõja lõpp, kui see ka juhtub, ei suuda tõenäoliselt vaigistada vastasseisu Venemaa ja ülejäänud Euroopa vahel. Ukrainlased ja nende sõbrad tahavad õigustatult näha jõuka ja iseseisva Ukraina tõusu, mis on turvaline ja täielikult integreeritud kontinendi poliitilisse ja majandusellu. Putin ja tema järglased näevad selles Venemaa lõplikku lüüasaamist. Nad teevad kõik endast oleneva, et seda vältida.
