Terrorismiuurija Daniel Byman on Washingtoni üks juhtivaid terrorismivastaste operatsioonide ja Iisraeli sõjaväe eksperte.
Praegu teeb Bymanile muret kolm asja: Palestiina tsiviilisikute olukord, sõja laienemine Lähis-Idas ja see, kas Iisraeli sõjategevusel on realistlik eesmärk, vahendab Yle.
Hamasi rünnakuid Iisraeli vastu kiirustati USA-s võrdlema 2001. aasta terrorirünnakutega New Yorgis, kuid viimastel nädalatel on võrdlused hakanud kõlama hoiatustena.
Pärast 2001. aasta rünnakuid oli USA kohutavalt vihane. Ja kui juhid on vihased, teevad nad harva häid otsuseid. Siis on tüüpiline ka tegutseda lühinägelikult ja mitte mõelda pikemale perspektiivile, ütleb Byman.
Tema sõnul on president Joe Biden kutsunud iisraellasi üles mõtlema USA tehtud vigade üle.
Nüüd järsku võrreldakse 2001. aasta terrorirünnakuid Hamasi oktoobrirünnakutega ka seetõttu, et mõlemad rünnakud näivad luureaparaadi vigadena. Daniel Byman hoiatab aga liiga sirgjooneliste võrdluste eest.
Al-Qaeda sai USA-d rünnata osaliselt seetõttu, et erinevad luureagentuurid ei jaganud omavahel luureandmeid. Kõige olulisem põhjus oli aga see, et rünnak oli ootamatu: peale väikese grupi luureaparaadi siseringi polnud keegi al-Qaedast kuulnudki.
Iga iisraellane on Hamasist kuulnud. See, et organisatsioon on vaenulik ja tahab rünnata, pole seega üllatus. Byman ütleb, et üllatus oli ainult rünnakute ulatus.
Ta selgitab Iisraeli luureaparaadi ebaõnnestumist eelkõige inimteguritega.
Bymani sõnul kasutab Iisrael Hamasi tegevuse jälgimiseks inimressursse ja tehnoloogiat. Siiski ei piisanud allikatest, et Iisrael oleks avastanud, et Hamas õpetab rünnakuks välja sadu võitlejaid.
Teine inimlik viga on tema sõnul olemasoleva luureinfo analüüs.
Bymani sõnul näib Iisrael olevat uskunud, et Hamas ei ole võimeline ega taha Iisraeli rünnata. Tema sõnul on see kaasa toonud mõtlemisvea, mille puhul on tähelepanuta jäetud igasugune luureinfo, mis vaidlustab valitsevat seisukohta.
Oluline viga selles kontekstis on olnud ka see, kuidas poliitiline tegelikkus on luureinfot kujundanud. Iisrael seisab silmitsi ka muude ohtudega, mille poliitilised liidrid on seadnud prioriteediks. Aruanded on näidanud, et Iisraelil ei olnud piiri kaitsmiseks piisavalt vägesid ja see oli poliitiline otsus.
Bymani sõnul näitavad oktoobri rünnakud, et Iisraeli peamine terrorismivastane taktika on läbi kukkunud.
Bymani sõnul on paljud traditsioonilised terrorismivastase võitluse vahendid keerulised, sest Hamas pole mitte ainult Iisraeli terroriseeriv organisatsioon, vaid ka Gaza režiim. Organisatsiooni rahastamise takistamine on keeruline, sest Hamas saab raha otse tsiviilisikutelt, näiteks maksude kaudu.
Osaliselt sel põhjusel, eriti viimastel aastatel, on Iisrael kasutanud Gaza hirmutamist tugevate vasturünnakutega oma peamise terrorismivastase vahendina. Kuid hirmutamine on raske ja on üsna selge, et 7. oktoobri rünnakud näitavad, et see ei õnnestunud, ütleb Byman.
Praegu on Byman mures ka selle pärast, kuidas Palestiina tsiviilelanikele abi saada. Tema sõnul oleks ülimalt oluline, et vesi ja elekter oleksid olemas ning humanitaarabi jõuaks sihtkohta.
Bymani sõnul peab Iisrael tegema kõik võimaliku, et vältida tsiviilohvreid. Keeruliseks teeb selle aga eelkõige asjaolu, et palestiinlastel pole Gazas kuhugi põgeneda.
Kui USA võitles Iraagis Mosulis ISIS-ega, hukkus mitmeid kuid kestnud lahingus umbes 10 000 tsiviilisikut. Seni on Iisrael vaid mõne nädalaga tapnud peaaegu sama palju palestiinlasi.
Bymani sõnul mõjutas Mosuli tsiviilohvrite arvu asjaolu, et paljud suutsid lahingute eest põgeneda, kui linn vabanes ISIS-e kontrolli alt. Iisrael ei evakueeri Palestiina tsiviilelanikke.
Esiteks kardab Iisrael, et paljud neist on Hamasi võitlejad ja toovad seega vaenlase oma riiki. Kuid teine põhjus on see, et pärast rünnakuid on tohutu viha osalt Hamasi, aga ka palestiinlaste vastu üldiselt.
Tema sõnul on Iisraeli sõjaks seatud eesmärk ebareaalne.
Ma ei usu, et Hamasi saab hävitada. Byman ütleb, et Iisrael võib tappa ja vahistada Hamasi juhte ning organisatsiooni sügavalt kahjustada, kuid Palestiinas pole Hamasile korralikku alternatiivi.
Just sel põhjusel näeb ta USA ülesandena praegu Iisraelile raskeid küsimusi esitada. Need on osaliselt seotud USA enda ebaõnnestumistega Lähis-Idas.
Suurim küsimus on, kes hakkab tulevikus Gazat valitsema? Kui teeskleme hetkeks, et Iisraeli operatsioon oli edukas ja Hamas hävitati, siis kes valitseks Gazat?
Ja kuidas oleks operatsiooni edu võimalik ilma järsult kõrgemate tsiviilohvrite arvuta olukorras, kus hukkunute arv on niigi kõrge? Kuidas saab Iisrael säilitada kasvõi osalise rahvusvahelise toetuse kõige selle juures?
Ja laiemalt: mis on täpselt pikaajaline lahendus, mõtiskleb Byman.
