Kui 28-aastane soome mees Topi vabatahtlikult Ukrainasse sõdima läks, ei olnud noormehel mõttes tapmine, vaid abistamine.

Mul on alati olnud suur soov aidata, ütleb ta. Esmapilgul ei tundu see Topi lause tema karjäärivalikuga sobivat, pigem kõlab segadusse ajavalt. Äsja 28-aastaseks saanud lõuna-pohjanmaalane põhjendab sõtta minekut sooviga aidata, kuigi sõda on jõhker ja sõjapidamine tapab, vahendab Iltalehti.

Topi võitles ja koolitas ohvitsere Ukrainas vabatahtlikuna ligi aasta. Pärast koju naasmist pidi ta ilmselt rohkem kui korra kuulma, kuidas inimesed tema otsuste üle imestavad. Ometi õnnestub tal oma valikutest kannatlikult, draama ja kireta rääkida.

Sellest, kuidas mees räägib, on kuulda, et pärast kõike läbielatut on ta oma valikutega rahul. Topi näeb, et kõiki olukordi läbirääkimiste teel lahendada ei saa.

Kui sitt lendab ventilaatorisse, siis poleks maailmas hea, kui minusuguseid mehi poleks olemas, sõnab ta.

Väikese poisina huvitasid Topit mereröövlid, vesternid ja seiklused. Vanemaks saades tekkis tal huvi sõjaväelise karjääri vastu. Mind on alati huvitanud ajalugu ja sõjaajalugu. Unistasin sõjaväelasest karjäärist kaua, ütleb ta.

Kui Kauhavast pärit Topi sõjaväkke läks, oli tal juba selge siht. Ta soovis ühineda ÜRO vägedega rahuvalvajana. Topi läbis ajateenistuse Kainuu malevas Kajaanis.

Olin meeskonnapealikuna valmidusüksuses ehk kiirreageerimise üksuses. ÜRO väed oli unistus ja anti lootust, et üksuses osalemisest on kasu, räägib Topi.

Unistus aga luhtus ja põhjus oli Topi jaoks üllatus. Ma kandideerisin ÜRO vägedesse, kuid seal oli üks häiriv tegur. See oli nii, et 18-aastaselt läksin omal algatusel psühholoogi jutule. Ma ei saanud mingit diagnoosi, arutasin täiskasvanu probleeme, aga see oli segav tegur.

Topi ütleb, et pole enam pettunud, aga pole endas päris kindel. Oleksin tahtnud minna, aga töötajad valivad nad muidugi ise, ütleb mees ja arvab naerdes, et ta on siiski natuke kibestunud. Seal on palju mõttetumaid mehi, lisab ta.

Topi kordab intervjuu jooksul korduvalt, et hindab kõrgelt Soome kaitsejõude ja sõjaväe väljaõpet. Olen alati pidanud kaitseväge suurepäraseks kontseptsiooniks, märgib ta.

Seetõttu ei loobunud ta sõjaväelase karjäärist unistamast, vaid seadis endale eesmärgi. 25-aastaselt tegin otsuse, et kui ma ei ole 30-aastaseks saades oma kohta leidnud, siis lähen kas ehitusvaldkonda ja õpin ehitusmeistriks või liitun Võõrleegioniga.

Noormehe valikud poleks saanud üksteisest palju erinevamad olla. Ühe variandi puhul sobiks perenaine kõrvale, teise puhul mitte. Ja seda on praegu raske leida, kui keegi enam süüa teha ei oska, naljatab Topi.

Jah, ma olen kindel, et kunagi leitakse keegi, kuid praegu keskendun iseendale, räägib ta tõsinedes.

Mõtted Võõrleegionist hääbusid, kui Venemaa eelmise, 2022. aasta 24. veebruaril Ukrainasse tungis. Topi teadis kohe, et ta läheb. Põhjusteks olid puhtalt seiklushimu ja soov aidata. Käisin seal 2022. aasta märtsi alguses, sõnab ta.

Topi teadis, et on sõjaväes saanud hea väljaõppe, aga ei teadnud, mis ees ootab. Ma ei oodanud midagi, ma ei teadnud, mida oodata. Lootsin lihtsalt, et leian hea seltskonna ja asjad on hästi korraldatud, sõnab ta.

Noormees tulevikku ei kartnud, vaid korraldas asjad juhuks, kui ta Pohjanmaale tagasi ei tule. Ei kartnud. Olin olukorrast üsna hästi teadlik ja hoolitsesin kõige eest nii, et on võimalus, et ma enam tagasi ei tule, lisab ta.

Topi on neljalapselises peres vanim laps. Tema otsus ei üllatanud lähedasi ja isegi vanemad ei püüdnud teda tõsiselt takistada lahkumast.

Ema on tark naine ja tunneb oma poega. Ta saatis sõnumi, et millal mõtled lahkuda. Isa ütles kunagi, et ära mine, mäletab Topi aega pärast Vene pealetungi.

Ka sõbrad ei olnud üllatunud. Nad arvasid, et kui keegi neist läheb, on selleks Topi.

Topi rõhutab, et tal on tugev perekond ja sõbrad ehk Ukrainasse minnes ei põgenenud ta üksiku ja tõrjutud mehe elu eest.

Tagantjärele arvab ta, et sõda teda elu suhtes küüniliseks ei muutnud. Minu positiivne suhtumine on säilinud. Mõned poisid on öelnud, et muutus on toimunud nii, et ellu on saabunud rahu ja sihikindlus, sõnab ta.

Topi on andnud mitmeid intervjuusid nii Ukrainas viibides kui ka pärast sealt naasmist. Koju naasis ta jaanuari-veebruari vahetusel. Kuigi talle ilmselgelt ei meeldi lahingutest ja sõjasündmustest palju rääkida, on tal põhjust avalikkuse ette astuda.

Paljudel inimestel on vabatahtlikest ettekujutus, et me oleme introvertsed tüübid, kes lihtsalt lähevad tapma. Tahan olla näide, et oleme normaalsed ja head inimesed, arutleb ta.

Topi ei pea vastuoluliseks, et tal tuli sõjas olles tappa. Paljudes olukordades on ainus viis midagi halba teha olla halb ja isegi head inimesed peavad tegema väga halbu asju, ütleb ta.

Millistesse olukordadesse ta Ukrainas sattus, noormees eriti ei räägi. Ta mainib kaevikute „puhastamist” ja märgib, et jõudis vaenlasele päris lähedale. Vahemaa võis olla vaid meeter või kaks.

Loodetavasti loob see arusaamise vajadusest päästikule vajutada. Muidugi võib keegi vastu väita, et miks sa üldse pidid sinna minema, aga sellest ei saada tegelikult aru, välja arvatud need, kes on seal käinud, märgib ta.

Topi võtab lahinguülesande täitmise kokku sellega, et see sai tehtud ja siis ta lahkus. Muidugi teadis ta, et on ise ohus, kuid sellega kaasnev mõte oli vaid soov kiireks lõpuks ilma suuremate kannatusteta. Ta püüdis veenduda, et vaenlase saatus ei jääks talle liiga palju meelde.

Tegin vajalikke asju, mitte halbu asju, sõnab ta.

Mõnevõrra üllatuslikult nimetab Topi oma raskeimateks kogemusteks loomade kannatusi sõjas. Valudes oleva looma tapmine. Seetõttu lootsin, et pigem teeb seda keegi teine, ütleb Topi ja lisab, et on „tõeliselt loomalembene inimene”.

Mulle meeldivad eriti kassid ja koerad, sest nad armastavad tingimusteta, ütleb ta ja lisab, et hoolitseb oma õe kassi Maisa eest. Sõtta lahkudes oli tal raske oma vanemate eaka kuldse retriiveri Häjyga hüvasti jätta. Ta saab peagi 15 aastat vanaks.

Tuleb küsida, mis vahe on inimese ja looma kannatusel ja tapmisel. Inimesed on loomadega võrreldes tõesti nõme leiutis, leiab Topi. Kodukoer või lüpsilehm pole sõjakuritegudeks võimeline, nad ei vägista, ütleb Topi, rõhutades inimese ja looma selget erinevust.

Sõjalised operatsioonid viisid Topi peamiselt Ukraina lõunaossa. Ta ütleb, et pidas võimalikuks, et talle lihtsalt antakse püss kätte ja saadetakse rindele, aga asjaga saadi hästi hakkama. Ta ütleb, et sai enne lahingusse minekut väljaõppe.

Kõiki neid, kes tahtsid Ukrainas sõdida, vägedesse ei võetud. Topi teab, et osa tulijatest polnud isegi sõjaväes käinud. Nad olid kõige ohtlikumad. Jah, sa nägid seal igasuguseid tegelasi, ütleb ta.

Topi tõusis aja jooksul Soome ja teiste Põhjamaade vabatahtlike üksuse Team Wiking meeskonnajuhiks. Tema oskusi märgati ja noormees koolitas Ukraina ohvitsere.

Topi kiidab head meeskonnavaimu eesliinil. Meil oli parim meeskond, kuid väeosas endas polnud olukord eriti kiita. Meie lepingud lõpetati ja meid jagati eraldi üksustesse, ütleb ta.

Topi on ka varem rääkinud oma halbadest kogemustest rindel. Kevadel väljaandele Pelastustieto antud intervjuus võrdles ta ühe küla tühjendamist hakklihamasinaga ja ütles, et kohalikud ohvitserid valetasid, kui neile ülesanne anti. Ohvitserid väitsid, et ülesanne oli lihtne, sest ukrainlased olid suurema osa tööst juba ära teinud.

Kui 12-liikmelise sõdurirühmaga külas käisime, oli seal vastas hakklihamasin, rääkis Topi. Ta nägi lähedalt ka sõja halvimaid hetki. Granaadikild haavas surmavalt tema kaasvõitlejat.

Ma sain ainult käest kinni hoida ja öelda, head teed, meenutas ta väljaandele.

Kõigele vaatamata ütleb Topi Iltalehtile, et ta ei kahetse sõtta minekut ega muudaks midagi.

„Kuigi sõda on kole, on sealne elu ka kuradima ilus. Seal ümbritsevad sind kogu aeg inimesed, kes on valmis sinu eest oma elu andma. See oli mu elu parim aeg, ma ei vahetaks selle vastu päevagi,” sõnab ta.

Topi tuli Soome puhkama 2022. aasta suvel jaaniajal, kuid naasis peagi lahingusse. Algselt arvas ta, et võitleb Ukrainas kuni riigi võiduni, kuid võitluse iseloom muutus aja jooksul. Topi ei naasnud jõulupuhkuselt kolmandale sõjaretkele. Ta hakkas arvama, et on teinud piisavalt.

Kui ma jõulude ajal Soomes olin, nägin, kui raske see lähedaste jaoks oli. Sõda hakkas olema suurtükisõda ja ma ei tea, kuidas kahurist tulistada. Mõtlesin, et nüüd on juba aasta möödas, kui olen mõelnud ainult enda peale, sõnab ta.

Ehitusmeistri õpinguid Topi omal ajal ei lõpetanud. See-eest on ta aastaid töötanud katusefirmas ja töötab seal praegugi. Pärast Soome naasmist töötas ta pool aastat lastekaitseüksuses ja õppis seda valdkonda töö kõrvalt, kuid lõpuks ei tundunud see omana.

See oli tõesti tore töö ja sain noortega väga hästi läbi, aga hooldamine pole minu teema, tõdeb ta.

Kogemus Ukrainas sõdurina ja koolitajana on tekitanud Topile soovi esineda erinevatel Soome üritustel. Ta võtab hea meelega sõna, samuti on ta nõus toetama neid, kes on sõjas olnud. Olukord on teine, kui keegi baaris küsib, mis tunne oli inimest tulistada. Vastuseks võib siis olla üsna lühike noogutus: „No see sind huvitab,” ütleb Topi.

Ta peab oluliseks praegu Ukrainas sõdivate meeste abistamist ja seetõttu on ta avalikkuse tähelepanu all. Minu üks ülesanne avalikult rääkides oli hankida teistele varustust. Your Finnish Friends (YFF) võtab vastu rahalist toetust ja varustust.

YFF on korraldanud Ukraina toetuseks korjanduse.

Kui Topi Ukrainasse lahkus, ei kujutanud ta ette, et lõpetab sõja. Seetõttu pole ta selle jätkumise pärast pettunud.

See ei ole masendav. Teadsin, et olen vaid üksik sõdur. Minu eesmärk ei ole teha olulisi mänguliigutusi. Ja minu ülesanne ei ole sõda lõpetada. Nad on suured mehed ja otsustajad peavad kandma vastutust, märgib ta.

Topi sõjahuvi ei tekkinud siiski päris tühja koha pealt. Ta loetleb Soome eest võidelnud mehi oma peres. Minu isa poolt on vanaisa ja vanaisa vend olnud Talve- ja Jätkusõjas meedikutena ning minu ema poolt sõdis mu emapoolne vanaisa mõlemas sõjas allohvitserina, lausub ta.

Topi õdedest-vendadest on noorem õde juba käinud sõjaväes ja naasnud koju nooremleitnandina. Kuigi Topi on võidelnud Ukrainas, ei laseks ta sinna oma õdesid-vendi.

Noorim vend on sõjaväkke minekust põnevil. Ma seon ta kinni, kui ta Ukrainasse proovib minna, ütleb suur vend.

Katusefirma töö on andnud Topile tööd Soome lõunaosas, ta elab aga Seinäjoki kesklinnas. Mul on seal baas, ütleb ta ja kirjeldab oma kodu kui poissmehe pelgupaika.

Ta ütleb, et jäi Soome ja lahkus sõjast, kuid aimatav on ebakindlus, kas see otsus jääb püsima. Selle kinnituseks ta uudiseid ei jälgi.

Kui aus olla, siis ma isegi ei loe uudiseid. Ma väldin uudiseid Ukrainast ja Hamasi ja Iisraeli sõjast, et mitte kuskile meeletult minna, räägib ta.

Topi märgib, et pärast sõjast naasmist on ta endas muutusi märganud. Olen märganud, et igapäevaelus tunnen end tõeliselt tähtsusetuna ja esineb depressiooniperioode. See on siis, kui mõtled tagasimineku peale, aga siis pead lihtsalt oma mõistust hoidma ja mõtlema, et siin on kõik hästi.

Kui tulevad ärevad mõtted, kasutab Topi töötelefoni ja püüab oma mõtteid kontrolli all hoida. Ma haaran selle, kui vajadus seda nõuab. Võib-olla teen kliendile pakkumise ja vahetan ülemusega infot, sõnab ta.

Topi ütleb, et üldiselt on ta tehtuga rahul. Olen olnud oma õnne ja oma õnnetuse sepp, lisab ta.

Mõnikord näeb ta õudusunenägusid sõjast, kuid ütleb, et mõnikord näeb ta õudusunenägusid ka enda katusetöödest. Mõnikord näen õudusunenägusid, kuid see ei mõjuta mind kuidagi. Saan aru, et õudusunenägu on tagasivaade kuskilt, ei midagi enamat.

Topi tunnistab, et mõtleb siiani, kas sõtta mineku otsus oli siiski õige. Samas usub ta, et oleks seda väga kahetsenud, kui poleks Ukrainat kogenud.

Ma oleksin terve ülejäänud elu mõelnud, miks ma ei läinud, kui ma poleks seda teinud, sõnab ta.

Topi sõjakogemusest on möödas pea aasta ja sõda jätkub. Kuidas ta praegu olukorrale vaatab ja mida ta tunneb, et on andnud riigile, mida ta kaitses?

Loodan, et minu tegu on selle poolest oluline, et ukrainlastele on antud head vahendid ja nad hoiavad end elus. Ja mõned tsiviilisikud veedavad rahulikult aega oma kodupiirkonnas.