Soome mehe Jari elu on nüüdseks naasnud tavapärastesse rööbastesse. Lapsed viiakse lasteaeda ja kooli, peale tööd käiakse poes ja koeraga jalutamas. Turvaline tuttav argipäev.

Kõigi pühakute päeval, sünnipäevadel ja jõuludel hiilib kurbus tagasi tugevamalt. 47-aastane Jari laseb emotsioonid valla ega hoia enam pisaraid tagasi, vahendab Iltalehti.

Möödus kümme aastat ajast, mil Jari kaotas oma esimese lapse, eelkooliealise Eemeli. Teatud toidud, laulud või lõhnad meenutavad mulle endiselt Eemelit, ütleb Jari.

Iisalmis elaval Jaril on naine, kolm last ja kääbuspinšer Doris. Jari töötab kehalise kasvatuse õpetajana.

Enne praegust peret oli Jari abielus oma toonase abikaasaga. Koos sündis neil 2007. aastal esimene laps Eemeli.

Raseduse ultraheli käigus saime teada, et tal on ajus mingi kõrvalekalle. Ultraheli näitas koljus auku, kust seljaajuvedelik ja ajukelme voolasid kolju välisküljele. Puudused olid nähtavad erinevates ajupiirkondades, ütleb Jari.

Eemeli võimalik vigastuste skaala oli lai. See ulatus kergest intellektipuudest kuni võimaluseni, et ta ei hakka kõndima ega rääkima. Mõtlesime, mida teha. Otsustasime, et ei hakka jumalat mängima ja jätkasime rasedusega, räägib mees.

Pärast Eemeli sündi diagnoositi tal Dandy-Walkeri sündroom. Dandy-Walkeri sündroom on aju tagumise piirkonna loote arenguhäire, mille tagajärjeks on vedeliku kogunemine ajuvatsakestesse.

Eemeli sündis Oulus. Pere elas suviti Rovaniemis ja peagi koliti tagasi Iisalmisse. Kui Eemeli oli beebi, sõi ta halvasti. Iisalmis tegime vereanalüüsid ja läksime edasistele uuringutele Kuopiosse. Peagi sai meile selgeks, et Eemelil on väga ulatuslikud neeru-, südame-, maksa- ja ajudefektid, räägib Jari.

Eemeli nägemine oli halb. Ta nägi vähe valgust, varje ja erksaid värve. Väikesele lapsele tehti palju erinevaid operatsioone.

Eemelil oli halb refluks. Tal tuli õues toitu üles ja toitmiseks paigaldati talle PEG toru. Eemelile anti pumba abil vedelat toitu otse kõhtu, räägib Jari.

Eemeli võttis igapäevaselt palju ravimeid. Jari lahutas abikaasast, kuid nad elasid peaaegu naabritena ja Eemeli oli kordamööda kummagi vanema hoole all. Eemeli viibis vahel ka Pieksämäki vaimupuudega inimeste rehabilitatsioonikeskuses.

Lisaks raskele vaimupuudele oli Eemelil raske epilepsia. Rusuva argipäeva keskel oli aga ka tavalisi, igapäevaseid hetki, mis olid Jari jaoks olulised.

Vahel isegi pahandasin endaga, et kas ma olen kõige halvem lapsevanem, kui ma sellega alati hakkama ei saanud. Kui lahku läksime, mõtlesin, kuidas ma Eemeliga kahekesi hakkama saan. Eemeli sai palju ravimeid ja lisahapnikku, ütleb Jari.

Aga me püüdsime elada tavalist igapäevaelu. Ja ta ei osanudki teisiti mõelda, sest see oli tema enda laps. Eemeli oli seal, minu kõrval, kuigi tal olid elukvaliteedi osas väljakutsed ja ta vajas kõiges abi, räägib Jari.

Pärast maipühi 2013. aastal sattus Eemeli Kuopio ülikooli haiglasse. Eemeli sai kõhuhaiguse  ja teda tuli kiiresti opereerida.

Eemeli jäi väga raskelt haigeks ja ta ei paranenud. Eemeli elutalitused hakkasid pärast jaanipäeva langema. Siis hakkasime meie vanemad rääkima palliatiivravist, st siis hakatakse sümptomeid leevendama. See ei ole haiglaravi, kuid see tundub sama, ütleb Jari.

Jari käis Eemelit koos eksabikaasaga iga päev vaatamas. Jari ütleb, et on Eemeli hea hoolduse eest ülimalt tänulik. Palliatiivne ravi hõlmab kogu pere toetust, vestlusabi ja preestri abi.

Me rääkisime preestriga sellest, et surm saabub ühel hetkel. Kogu Eemeli elu varjutas tõsiasi, et elu ei pruugi olla pikk. Ma kartsin seda väga, ütleb Jari.

Eemeli suri haiglas. Eemeli surm tuli vanematele šokina. Surma hetkel olime mõlemad seal. Seal oli kogenud õde, kes on näinud palju lapsi suremas, räägib Jari.

Eemeli suikus unne mu käte vahel. Kuigi see hetk oli minu jaoks raske, oli see ka kõige ilusam võimalik hetk. Meie vanemad olime kohal, Eemeli oli rahulik ja rahumeelne, räägib Jari.

Kuigi Eemeli surmast on möödas kümme aastat, elab Jari enda sõnul seda viimast hetke iga kord uuesti läbi, kui sellest räägib. Jari sõnab, et ta ei kartnud enam surma.

Pärast Eemeli surma läbis Jari kõik kriisi etapid. Kurbus, viha, hirm ja pettumus.

Ma ei oskagi täpselt öelda kuupäeva, aastat või kuud, millal jõuti leppida, et Eemeli lahkumine on lõplik, arvab Jari.

Jari jäi paariks kuuks haiguslehele. Ta mäletab, kuidas ta koos 1500-osalise puslega oma leinatööd tegi. Tükikaupa pani ta kõik tükid paika ja tegeles leinaga.

Kui viimane tükk pihku jäi, kartsin seda paika panna. See oli nagu sümbol. Nutsin ohjeldamatult, kui selle paika panin, räägib Jari.

Jari tegi ka palju sporti. Kuid leinatöö kõige olulisem vahend oli rääkimine. Jari käis töötervishoiu kaudu psühholoogi juures ja rääkis sugulastega, kes olid oma lapse kaotanud.

Tahaksin rõhutada, kui oluline on sellest rääkida. Eriti tabu ja tundlik teema on lapse surm. Ma saan aru, et sellest ei saa rääkida, sest see on nii hirmus teema, arvab Jari.

Aga kui kohtad inimest, kes on lapse kaotanud, siis ei pea ilmtingimata midagi ütlema. Piisab siirast kohalolekust. Kuula ja räägi näiteks heinakuhjadest, märgib ta.

Eriti loodab Jari, et soome mehed julgeksid rääkida ka raskematel teemadel. Meeste mitterääkimise kultuur on Soomes väga tugev ja seda antakse sageli edasi põlvest põlve, ütleb Jari. Tunnetest rääkimine on tõesti oluline. Üritan omaenda lastele öelda, et pole midagi, millest me ei saaks rääkida, lisab ta.

Rääkimisel on Jari jaoks ka sügavam tähendus. Ta ütleb, et temast ei saanud kibestunud inimest. Ta tunneb, et tema jaoks sai eluaegne eesmärk panna inimesi rääkima ja tundma, et neid märgatakse.

Eemeli ei saanud rääkida. Mina olin tõlk, kes temaga rääkis. Seetõttu tahan ma töötada selle nimel, et kõiki inimesi võetakse sellistena, nagu nad on. Igaühel on õigus olla ära kuulatud, ütleb Jari.

Eemeli õpetas isale, kui vähesega võivad inimesed oma elus tegelikult rahul olla. Kuigi Eemelil polnud sõnu, oli ta üsna õnnelik. Need väikesed asjad on elus suurimad ja tähendusrikkaimad, ütleb Jari.

Jaril on nüüd uus pere. Tema naisel on eelmisest suhtest kaks last ja neil on üks ühine laps. Jari jaoks on kõik ühtviisi kallid.

Ma ütlen igale lapsele õhtul, et „sa oled armastatud ja head ööd”. Kui ma viin oma tütre lasteaeda ja kallistan, ütlen talle, et issi armastab sind, ütleb Jari.

Enne praegust perekonda kartis Jari, et ta jääb üksi. Et ta ei leia kunagi kaaslast ega saa lapsi.

Kuigi pärast Eemeli surma sain palju tuge, on siiski lihtne üksi jääda. Kui lähed üksi magama, oled oma mõtetega üksi. Mõnikord kartsin isegi õhtuid ja öid, räägib Jari.

Seetõttu arvan endiselt, et abi küsimine on tõesti oluline, kui julged ja oskad seda küsida. Või kui see on saadaval. Arvan, et võiks öelda, et rääkimine päästab, sõnab mees.

Vahel on Jaril nutt kurgus ja piinav igatsus, kui keegi Eemelit meelde tuletab. Kuid lein on aastate jooksul muutunud. See kurbus pole enam nii rõhuv ja muserdav asi. Pigem on see leebe mõte, et ühel hetkel ehk saame kuskil kokku. Lohutab, et ta on heas kohas ega tunne enam seda valu, ütleb Jari.

Eriti soome meestele tahan öelda, et räägi ja ütle oma lastele ja abikaasale, et armastad neid. Elu on seotud hetkega ja just need väikesed hetked on kõige olulisemad, märgib ta.

Eriti praegu on maailm kaootiline ja segane. On sõjad, konfliktid ja koroona pandeemiast tekkinud majanduskriis. Sotsiaalmeedias söödetakse sisu kiiremini kui inimene üldse registreerida jõuab. Jari usub, et tema ideed on aktuaalsemad kui kunagi varem.

Me räägime kvaliteetajast. Ma arvan, et sellist asja ei ole olemas, me ei suuda eristada, mis on kvaliteet ja mis mitte. Kõige tähtsam on teistega ühine aeg, olgu siis pere, naabrite, vanavanemate või sõpradega, ütleb Jari.

Peaksime peatuma päris kohtumisteks, mitte ainult tarbima sotsiaalmeedias 15-sekundilisi videoid. Mõnikord on sel suur erinevus, sõnab ta.