Mis saab siis, kui Venemaa võidab Ukraina sõja? küsis Soome väljaanne Iltalehti eri asjatundjatelt.

Ukraina relvajõudude ülem Valeri Zalužnõi maalis olukorrast sünge pildi ja pärast seda on muutunud see küsimus veelgi asjakohasemaks. Tema sõnul pole praegu ilma „utoopilise imerelvata” mingit läbimurret oodata.

Sõjateaduste dotsent Ilmari Käihkö ütles selle nädala alguses Iltalehtile antud intervjuus, et Zalužnõi antud olustikupilt peaks kaasa tooma muutusi ka Soomes.

„Ma arvan, et oleks mõistlik valmistuda ja hakata arutama, mida teha, kui Ukraina ei saavuta sõjas selget võitu,” ütles Käihkö.

Iltalehti küsis asja kohta kommentaare kolmelt kodumaiselt eksperdilt.

Küsimus Venemaa võidust pole päris selge, nagu märgib Iltalehti erikorrespondent, militaarekspert Emil Kastehelmi.

„Kokkuvõttes võib Venemaa võitu pidada olukorraks, kus ta suudab hoida kinni oma praegu hõivatud tohututest maa-aladest ja vaidlustada sellega Ukraina väljakuulutatud ja Lääne poolt toetatud eesmärgid alade vabastamiseks,””usub Kastehelmi.

Võitu, mille puhul Venemaa Ukraina sõjaliselt täielikult alistaks, Kastehelmi sõnul silmapiiril pole.

Zalužnõi rääkis ummikseisust intervjuus väljaandele Economist. Rahvusvahelise poliitika professor Tuomas Forsberg rääkis samast asjast juba 2022. aasta suvel Kultaranta aruteludes, kuid tuletab meelde, et ummikseis ei tähenda veel Venemaa võitu.

Aga loomulikult on see võit ka selles mõttes, et Venemaal on maa-alasid, mida tal enne sõda ei olnud. Venemaa pole aga kõiki sõjaks seatud eesmärke saavutanud, ütleb ta.

Muidugi võib olukorra, kus Ukraina pole selgelt võitnud, muuta Venemaa sisepoliitika võiduks, kuigi kõik annekteeritud piirkonnad pole Venemaa kontrolli all ja suur hulk inimesi on hukkunud.

Kastehelmi lisab, et praegu tema kontrolli all olevatel aladel suudaks Venemaa siiski endale eelise luua. Lisaks võib Venemaa, kui konfliktil lastakse külmuda, nõrgendada tingimusi Ukraina integratsiooniks Läänega.

Külmutatud konflikt takistaks näiteks Ukrainal ka edaspidi NATO-ga liitumast, teisalt aga kulutaks pidevalt tohutult Ukraina ressursse, ütleb ta.

Tampere ülikooli teadusdirektor Hanna Ojanen arutleb olukorra üle, kus Venemaa võidab ja Ukraina kaob kaardilt iseseisva riigina.

„Siis ei jääks midagi alles nendest vanadest rahvusvahelise korra põhimõtetest nagu olemasolevate piiride austamine, mis on OSCEs kokku lepitud,” ütleb ta.

See tooks kaasa rahvusvahelise poliitika jagunemise kaheks erinevaks süsteemiks, millest üks oleks Venemaa ja teine ​​vähemalt lääneriigid. Olukord oleks nii suur väljakutse, et selle kestust on raske hinnata.

See sõltub sellest, kui palju Venemaa mujalt toetajaid saab ja kas tal õnnestub selline alternatiivne süsteem välja kujundada, ütleb Ojanen.

Selline kaheks jagamine oleks sellise mastaabiga ummiktee, et Lääne ja Venemaa suhete naasmine 2014. aasta eelsesse aega oleks Ojaneni hinnangul pea võimatu.

Forsberg ei näe, et suhteid Venemaaga saaks normaliseerida isegi praegusest olukorrast seni, kuni võimul on Vladimir Putin. Enne režiimi muutumist pole lootustki, ütleb ta.

Aja jooksul, isegi kui putinistlik režiim jääb Venemaale, võib mingi pragmaatilise koostööni jõuda. Siiski on raske näha, et usaldust tekiks.

Kui Venemaa saab kasvõi osalise võidu ehk näiteks illegaalselt annekteeritud alad jäävad tema kontrolli alla, siis Kastehelmi hinnangul saab ta ohtliku õppetunni.

„Kui Venemaad praegu Ukrainas ei lööda, õpib ta lihtsalt seda, et suudab jõuga luua Euroopas endale soodsa julgeolekukorra,” ütleb ta.

Samuti õpib Venemaa, et lääneriigid on nii nõrgad, et ei julge diktatuuri laienemispüüdlustele vastu seista muidu kui liiga vähese materiaalse abiga.

Forsberg ei usu, et Venemaa muutub ohtlikumaks, kui tal lubatakse endale jätta Krimmi ja teisi okupeeritud Ukraina alasid. Ta peab Venemaa pettekujutlusi sõja lihtsusest kokku varisenuks.

Venemaa on sellest nina veriseks saanud. Tulevikus peab ta kaks korda rohkem mõtlema, milline on järgmine konflikt, millesse ta võib sekkuda, ütleb ta.

Forsbergi sõnul tasub meeles pidada, et Venemaa kujutas ette, et sõda laheneb nädala või paariga. „Venemaa õpib sellest loodetavasti, et sõjapidamine pole lihtne ja sellest saadav kasu on marginaalne, lisab ta.

Teisalt usub Forsberg, et vastasseis Lääne ja Venemaa vahel jätkub ja võib-olla süveneb. Sellel on loomulikult omad tagajärjed.

Venemaa suhted Läänega on veelgi problemaatilisemad ja Venemaa esitab väljakutse kogu julgeolekusüsteemile, mis iseenesest õhutab konflikte erinevates kohtades. Lisaks on Venemaa militariseerunud ja natsionalistlik imperialistlik mõtlemine muutunud normiks, ütleb ta.

On hästi näha, et kui Venemaa peaks Ukrainas võitma, võiks ta järgmise sammuna kasutada relvajõude Moldovas, Kasahstanis või kusagil mujal.

Läänt on süüdistatud ka aegluses seoses tugevamate relvadega, mida Ukraina vajab. See võimaldas Venemaal ehitada tugevaid kaitseliine, mis osutusid Ukraina vasturünnaku läbimiseks keeruliseks.

Lisaks pidi Ukraina oma paljuräägitud vastupealetungi läbi viima ilma Lääne hävitajate õhutoetuseta, mis on samuti läänepoolse ettevaatlikkuse tulemus.

Selle valguses leiab Forsberg, et Lääs on justkui valmis selleks, et Ukraina ei saa oma alasid tagasi.

See on valitud strateegia. Selleni on viinud viis, kuidas Ukrainat on toetatud. Ukrainal ei taheta lasta Venemaad 6:0 võita, seega pole piisavalt relvi antud, sest on kardetud riske, ütleb ta.

Kastehelmi loodab, et Lääne otsustajad mõistavad, et Venemaa võimalik võit Ukrainas on teadlike otsuste tulemus. Kui korrata seni toimunut, siis on väga naiivne oodata olulisi muutusi lahinguväljal. Otsustel on selge põhjus-tagajärg seos. Venemaa võidab, kui talle otsustatakse selline võimalus anda, ütleb ta.

Ojanen lisab, et Lääs on alati hädas olnud sellega, millised tegevused on Ukraina asja edendamisel kohased. Samas on aga kardetud anda selliseid relvi, mis võivad sõja laiemaks vastasseisuks eskaleerida.

Oleme alati edasi liikunud ja rohkem abi andnud, kuid siiani pole keegi suutnud seda probleemi lahendada, ütleb ta.

Ojanen usub, et Venemaa rünnakuga on Läänes tekkinud uutmoodi teadvustamine, et varustamine on vajalik mitte ainult Ukraina abistamiseks, vaid ka enda kaitse kindlustamiseks.

Praegu on käimas palju algatusi ja Lääs mõtleb, kuidas oleks kõige parem näiteks laskemoona tootmist suurendada. Kaitsele kulub senisest palju rohkem raha, ütleb ta. Riigid lähenevad nüüd oma kaitsevõimele ja ühistele kaitseplaanidele uutmoodi, lisab ta.

Suur küsimus on, kuidas vältida Venemaa võidu õudusstsenaariumit. Kastehelmi sõnul peaks Lääne toetus oluliselt suurenema, kui Ukraina soovib püstitatud eesmärke saavutada.

Võimalik, et ka toetus peaks võtma täiesti uusi vorme. Praktikas tähendab see, et Lääs peab kaaluma näiteks koalitsiooni kokkupanemist ja oma sõdurite saatmist Ukrainasse erinevatele missioonidele, hindab ta.

Asi on poliitilises tahtes ja julguses. Läänel on võime pöördeid teha, kui ta on piisavalt pühendunud Ukraina vabastamisele ja võtab olulisi riske. Teisest küljest, kui soovite anda Venemaale osa Ukrainast ja mitte toetada Ukrainat tema püstitatud eesmärkide osas, pole vaja teha raskeid otsuseid, ütleb ta.

Kuid lõpuks on see ainult poliitilise tahte küsimus, ükskõik, kuidas te üritate asju muude tunnustega looritada. Sõda ja selle võitmine nõuab otsustajatelt raskeid otsuseid, märgib Kastehelmi.

Üldiselt pole headus nii võitnud, et kurja kartvad osapooled annavad kurjale teadlikult manööverdamisruumi. Lihtsat ega riskivaba väljapääsu sõjast praegu ei ole, ütleb Kastehelmi.