Leedu ja teised NATO riigid peavad tugevdama oma kaitset ja valmistama oma ühiskonda ette võimalikuks sõjaks Venemaaga. Nagu ütles NATO vägede ülem Leedus kolonel Peter Nielsen intervjuus LRT.lt-le, võib Venemaa pärast Ukraina sõjast toibumist pöörduda alliansi liikmete suunas, samas kui USA tähelepanu võib keskenduda olukorrale Taiwanis.

Kolonel märgib, et kui Ukraina kaotab sõja Venemaa vastu, siis Iraan ja Hiina teavad, et nad võivad sõdida vastavalt Iisraeli ja Taiwani vastu. Sel juhul oleks USA tähelepanu suunatud Vaikse ookeani piirkonna probleemidele.

„USA keskendub Vaikse ookeani piirkonnale ja jätab Venemaa enam-vähem eurooplaste hooleks. Meil on tõesti vaja eraldada 2 protsenti ja rohkem kaitseks, plaanide tegemiseks ja varumiseks,” rõhutas ta.

Millisena näete praegu piirkonna julgeolekuolukorda?

Minu meelest see muutus pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse, sest Venemaa kasutas oma professionaalseid püsivägesid kõikjalt Venemaalt – Kaug-Idast Murmanskini – need olid koondatud Ukraina ümber ja neid kasutati ründamiseks. Pärast rünnakut hakkab Venemaa oma võimeid uuesti üles ehitama, kuid loomulikult on tema fookus praegu 100 protsenti keskendunud Ukrainale. Kvantitatiivselt on olukord piirkonnas parem kui enne sissetungi.

Leedu ja teised Balti riigid räägivad vajadusest tugevdada oma kaitset, Leedu jaoks on eriti aktuaalne Saksamaa brigaadi küsimus riigis.

Kui sõda lõpeb, Moskva taastub, siis on meil võib-olla tugevam Venemaa. Venemaa, kes võib olla valmis oma vägesid kasutama. Näeme, et tal on see soov. Nii et võimed ja soov neid kasutada on olemas, see omamoodi näitab, et oht on olemas. Muidugi olukord piirkonnas muutub – see on praegu parem kui oli, kuid tõenäoliselt muutub see hiljem halvemaks.

Milliseid muutusi olete näinud mõne Leedus oldud aasta jooksul riigi kaitses ja julgeolekus ning kus on veel arenguruumi?

Ma arvan, et teie ja relvajõud teete väga palju head – saabub uus tehnika ja on huvitavad riigihanke plaanid, ehitatakse taristut koos kasarmute ja harjutusväljakutega.

Kui ma prooviksin ette kujutada, milline oleks ideaalne olukord rindel oleva riigi jaoks, siis ma vaataksin Ukrainat, seejärel Iisraeli ja Soomet, sest need on riigid, kes olid eesliinil ja säilitasid tervikliku kaitse, kuidas iganes seda nimetada. Nad kaasasid oma kaitsesse kogu ühiskonna ja see on minu arvates valdkond, kus Leedus saab veel midagi ära teha. See pole ainult relvajõud, mitte ainult NATO – ei, see peab olema kogu Leedu. See ei tähenda, et kaitsesse võetaks ainult vabatahtlikud väed, laskurid, vaid terve Leedu – see on haiglad, õpetajad, taristujuhid jt. Suhtumine, et ühiskond peab suutma sõjaajal toimida, on väga oluline vaimne protsess ja see nõuab ka praktiliste asjade tegemist.

Teie enda positsioonis on näha aastate jooksul muutust. Näiteks 2020. aastal New York Timesiga rääkides ütlesite, et Leedu suurim väljakutse on Suwalki koridor ja vene vähemus. See on täpselt see, mida nägite potentsiaalse ohuna. Aastal 2023 muutsite meelt ja ütlesite New York Timesile, et Kaliningrad on Venemaa, mitte Leedu probleem. Mis selle muutuse põhjustas?

Soome liikmelisus ja Rootsi tulevane NATO liikmelisus muudab täielikult olukorda Läänemere piirkonnas, mistõttu Venemaa tunneb, et Kaliningrad on ümber piiratud. NATO jaoks jääb see endiselt probleemiks, sest Kaliningradis on võime olemas, me peame sellega veel arvestama ja plaane tegema, aga Venemaa on nüüd täielikult ümber piiratud. Ta peab tegema plaane Kaliningradi tugevdamiseks ja sellega sõja ajal sidet hoidma. Vene laevastikul on rootslastega tõsiseid probleeme, soomlased ja eestlased võivad blokeerida sissepääsu Peterburi. NATO-l on Rootsi sõjalaevastik ja nende lennukid, et aidata kaasa Kaliningradi blokaadile.

<…> (Suwalki koridor – LRT.lt) on endiselt väga oluline territoorium, sest see on NATO maismaaühendus kolme Balti riigiga. Soome ja Rootsi on muidugi üsna lähedal. Nüüd saab Rootsile Läänemeres asuv Gotlandi saar väga oluliseks, sest sellest saab „uppumatu lennukikandja”, kus lennukid saaksid sõja korral Balti riikides õhku tõusta ja maanduda ning siit saaks tarnida vajalikud varud. Sellest hoolimata on meil Suwalki koridori siiski vaja.

Milline on praegu sõjaline olukord Kaliningradis, sest varem rääkisime sealsest mereväest, tuumarelvast ja muust Venemaa sõjalisest võimekusest?

Kaliningradis on endiselt väga palju sõjalisi jõude, kuid tavalist sõjatehnikat, mida nad vajavad Ukrainas, viiakse Kaliningradist välja väga suurtes kogustes ja saadetakse sõjatsooni. Kaliningradis toimub sama, mis teistes Venemaa piirkondades, näiteks piki Soome piiri – nad tõmbavad vägesid välja ja saadavad need Ukrainasse. Seega, nagu ma juba mainisin, on oht vähenenud, kuid see on siiski suur, sest kui Leedu peaks sõdima, siis peaks ta seda tegema kahel rindel <…>.

Rääkides julgeolekuolukorrast regioonis, ei saa mööda minna Venemaa sõjast Ukrainas. Oleme kuulnud, et Venemaa valmistub üheks oma suurimaks rünnakuks Ukrainas koos Kiievi jätkuva vastupealetungiga, mille tulemus võib olla oodatust kesisem. Millisena näete olukorda lahinguväljal?

Ma arvan, et praegu näeme omamoodi külmunud rinnet, kui Ukraina üritab rünnata ühel territooriumil ja venelased teisel territooriumil. Jah, väikseid taktikalisi edusamme on, aga suur pilt tegelikult ei muutu. Oluline on märkida, et me näeme seda, kui räägime maasõjast.

Kui me vaatame merel toimuvat, siis tegelikult on Venemaa mereväel praegu Ukraina pealetungi tõttu väga raske Mustal merel manööverdada. Nad sundisid Vene laevastikku Sevastoopolist Musta mere idaossa taganema, mis oli ukrainlaste jaoks suur saavutus. Aga talv on tulemas ja maal näeme soikuvat tegevust, nii et jääme kevadet ootama. Loodan, et abi Läänest jätkub ja aitab vägesid treenida, et Ukraina võidaks <…>.

Räägite vajalikust abist Ukrainale, aga ka Venemaa suurendab oma kaitse-eelarvet ja tootmismahte. Mida on meil Venemaalt oodata?

Venemaa suurendab kaitsekulutusi, viimased näitajad, mida ma nägin, olid 25-30 protsendi ringis riigieelarvest, mis läheb kaitsele, mis on muidugi tohutu summa, aga me peaksime vaatama, milline on eelarve üldiselt.

Läänes on meil kaitseks palju suurem rahakogum, kuid me peame siiski rahastust suurendama. Olla alla 2 protsendi ei ole enam võimalik. Ma tean, et liigute nüüd 2,5 protsendi pealt järgmisel aastal kavandatud 2,75 protsendini, mis on märkimisväärne tõus. Soovime, et ülejäänud NATO teeks sama ja läheks üle 2 protsendi piiri, kuna see on nüüd ülempiiri asemel alumine piir.

Hiljuti käis Läänemerel möll Balticconnectori gaasitoru ja kahe võrgukaabli kahjustuste tõttu. See ei ole ainus gaasijuhe Läänemerel, mis on haavatav välisjõudude suhtes. Mida peaksime tegema, et tagada Läänemere taristu ohutus?

Kõigepealt tuleb tunnistada, et praegu käib hübriidsõda Venemaaga. Seetõttu peame hübriidvaldkonnas Venemaaga silmitsi seisma. Kui nad ründavad meid küberruumis, peame me nendega võitlema, kui nad ründavad meid teabega, siis me peame nendega võitlema ja kui nad ründavad või kahtlustame, et nad ründavad kriitilist infrastruktuuri, peame pöörama tähelepanu ning kasutama andureid ja valvet selle jaoks.

Ma tean, et see on tohutu ülesanne, kuid me peame sellel silma peal hoidma ja mitte pisendama tegelikku sõda, mis käib Ukrainas, meie aja kõigi sõdade ema. Nüüd seisame silmitsi dilemmaga, kuidas jätkata Ukraina toetamist, suurendades samal ajal oma kaitset ja võimekust, et tulla toime selle hübriidsõja vahetu ohuga. Meil on vaja teha mõlemat tööd korraga ja Venemaa tahab, et me investeeriksime kaitsesse rohkem raha, jõudu ja ressursse ning unustaksime Ukraina, kuid me ei tohi seda unustada.

Kas te arvate, et Venemaa ja Valgevene ohustavad nüüd NATO riike?

Arvan, et suurim oht ​​on hübriidsõda, mis jätkub. Näiteks on äsja ähvardatud pommitada koole. See meie ühiskonna lõhkumine, pidev rünnak valeinfo, võltsuudistega, katse mõjutada valijaid valima Seimi võimalikke Venemaa-sõbralikke poliitikuid ilmselt jätkub. Peame sellest lihtsalt teadlikud olema ja mitte ignoreerima, öeldes, et jah, see on ainult Venemaa ja me ei usu seda. On inimesi, kes seda usuvad, ja oleme näinud, et mõned riigid valivad valitsusi, mis on Venemaa narratiividele avatumad. Peame tõesti olema ettevaatlikud ja suutma siiski säilitada NATO üldist ühtsust Venemaa suhtes, et nad meid lahku ei rebiks. Venemaa saavutaks täieliku võidu, kui suudaks meid lahutada.

Peame õpetama õpetajaid, õpilasi ja iseennast nägema, kus võltsuudised on, ja siis võib-olla saame minna rünnakule, näiteks asutada raadiojaam, mis edastab tõtt läänest Venemaale, selle asemel, et olla alati kaitsepoolel. <…>.

Kuidas peaks Leedu teie arvates selle käimasoleva Venemaa hübriidsõjaga ikkagi võitlema? Ehk teate näiteid, mis võiksid olla positiivsed näited?

Mul on hea näide Leedust. On olemas valitsusväline organisatsioon nimega DebunkEU. Ma arvan, et nad teevad suurepärast tööd ja teevad koostööd ülikoolide, saatkondade, välisriikidega, nad osalevad juba koolilastele mõeldud programmides, loovad mänge, et koolilapsed eristaksid valeuudiseid tõest. Arvan, et seda tuleks ainult julgustada ja arendada. Võib-olla peaks see isegi õppekavasse ilmuma, et õpilastele seda õpetada, sest see on siin reaalsus. Kui see poleks reaalsus, siis poleks sellel ka tähtsust, aga tegelikult on see üks asju, mis meid tänapäeval kõige rohkem hirmutab. Meil kõigil on oma tõde, igaüks leiab netist oma tõe, seega kaob usaldus üha enam <…>.

Esimestele küsimustele vastates uskusite, et pärast sõda Venemaa taastub uuesti ja oht kasvab. Kas te ei usu, et Venemaa võib olla rahumeelne riik?

Ma loodan, aga ma ei usu. Selle muutmiseks kulub põlvkondi, sest see on midagi enamat kui lihtsalt Vladimir Putin. Kui see juhtuks, oleks vaja täielikku mõttemuutust ja tuleks ära kasutada seda, mis juhtus Saksamaal pärast Teist maailmasõda, mil riik denatsifitseeriti. Venemaal vajame samasugust deputiniseerimist, et muuta nad rahumeelseks riigiks, nagu Saksamaa on muutunud.

Kas te arvate, et Venemaa läheks NATO vastu sõtta?

Venemaa teeb kõik, et seda vältida, sest ta teab, et ei tohiks NATO peale vihaseks saada. Aga <…> kui me liigume ajas edasi ja laseme Ukrainal kaotada, mida ma loodan, et seda ei juhtu, siis vaatavad teised riigid seda õppetunnina: Iraan teab, kuidas Iisraeliga hakkama saada, Hiina teab, kuidas Taiwaniga hakkama saada. Siis keskendub USA üsna pea Vaikse ookeani piirkonnale, mitte Euroopale, <…> jättes Venemaa enam-vähem eurooplaste hooleks. Meil on tõesti vaja eraldada 2 protsenti ja rohkemgi kaitseks, plaanide tegemiseks ja ressursside varumiseks.

Meil on NATO idapiiril riigid, kelle ministeeriumid peavad olema vajadusel valmis punkritesse minema ja jätkama tegevust seni, kuni näiteks allianss ja leedulased sõdivad. Kui suudame Venemaale sellise pildi luua, siis ma loodan, et ta ei tule. See on kogu heidutuse mõte. Seda, kas selline heidutus on tõhus, otsustab vaenlane, kuid valmisolekut tuleb näidata võimalikult hästi. Olen korduvalt toonud Soome näite: nad suudavad mobiliseerida veerand miljonit sõdurit ja neil on selja taga 750 tuhat sõdurit, keda nad võivad samuti kutsuda.

Venemaa tõestas Ukrainas, et vägede arv on oluline, me peame sellest õppima ja tunnistama, sest meie arvates oleks väga hea, kui me kvaliteetselt võitleksime, aga Ukrainas see väga hästi ei toiminud, eks? Samuti oleks meil vaja massiliselt vastu seista Venemaa ohule ja see nõuab sõjaväe kohale kutsumist, eriti NATO idapiiri äärde. Siin toimuks võitlus – kõik tuleks mobiliseerida ja abijõud saabuvad alles hiljem.

Kuid nagu öeldakse, me ei tea, kuidas heidutus toimib, vaid ainult seda, kui see ei toimi.

Jah, ja ainus, kes selle otsustab, on vaenlane. Kuid selleks, et see toimiks, ei saa me praegu kulutada vaid 1 protsenti kaitseks ja me ei saa luua uusi plaane NATO idatiiva kaitsmiseks ilma teiste NATO riikide üksuste eraldamiseta. Kogu piiril Eestist Bulgaariani, eriti siin põhjas, on vaja avalikkust võitluseks ja sõjaks ette valmistada. Kui suudate seda teha, pole te Venemaa jaoks isuäratavad. Peate oma riigi „seedimatuks” muutma. Kui nad sind vaatavad, peavad nad mõtlema, et kuigi nad tahavad süüa, ei suuda nad sind seedida, sest „nad tegelevad meiega” <…>.