USA ja Ühendkuningriigi julgeolekuteenistused kardavad Kiievi läbipaistmatust plaanide osas. Ukraina strateegia alustada rünnakuid Venemaal võib olla president Vladimir Putini huvides.
Kolmapäeval tappis autopomm Mihhail Filiponenko, Luhanski „rahvamiilitsa” endise juhi ja Moskva volitatud administratsiooni võtmetegelase okupeeritud Donbassi piirkonnas. Ukraina sõjaväeluure taotles kiiresti tunnustust sabotaaži- ja mõrvaoperatsioonide jada eest. See kampaania, mille eesmärk on tuua sõja tegelikkus venelasteni, on hakanud häirima ka ameeriklasi, kes on koos brittidega kõige aktiivsemalt toetanud Ukraina luureteenistusi, vahendab Times.
See toetus pärineb ajast, mil Venemaa vallutas ja annekteeris 2014. aastal Krimmi. Euroopa Liidu luureabi oli eelkõige suunatud Ukraina julgeolekuteenistuse (SBU) reformimisele – agentuurile, mille juured on kurikuulsa Nõukogude KGB kohalikus harus. USA ja Ühendkuningriik tegelesid seevastu rohkem Kiievi praktilise suutlikkuse tugevdamisega Venemaa õõnestustegevuse ja sabotaaži vastu ning tegid koostööd ka sõjaväeluure (HUR) ja välisluureteenistusega (SZRU).
Osa 2015. aastal käivitatud Suurbritannia toetusprogrammist Operation Orbital aitas arendada Ukraina sõjaväe luurevõimet. Ameeriklased läksid kaugemale, vahetades personali, tarnides pealtkuulamisvarustust, rahastades isegi uue HUR-i rajatise ehitamist, kartes, et venelased olid vana kahjustanud. Paratamatult võimaldasid need uued võimed ukrainlastel ka pealetungimissioone läbi viia. CIA ehitas üles HUR-i võime jälgida mobiilsidet näiteks Venemaa käes olevas Donbassi piirkonnas ja SBU kasutas seda venemeelsete juhtide sihipäraseks tapmiseks.
Pärast 2022. aasta täiemahulist sissetungi on see tegevus ilmselgelt oluliselt suurenenud. USA on endiselt peamine partner, kuid Ukraina allikad viitavad sellele, et Ühendkuningriigi pühendumus on tema väiksema luurekogukonna suurust arvestades ebaproportsionaalselt suur. Väljaõpe on suures osas asendatud luureandmete ja isegi allikate suurema otsese jagamisega ning see on osutunud äärmiselt oluliseks, muu hulgas ukrainlastele edastatud reaalajas sihtimise teabega, mis võimaldab neil pääseda ligi Venemaa juhtimiskeskustele ja suurtükiväepositsioonidele.
Mõlemad pooled soovivad siiski rõhutada, et kuigi Lääs on pakkunud kõige rohkem abi, on see üha enam kahesuunaline tänav. Ukraina luure Venemaal, kasutades ära pikaajalist tihedat sidet kahe riigi vahel, samuti Ukraina kodanike ja poolehoidjate kohalolekut on eriti väärtuslik nüüd, mil Lääne luureohvitserid ei suuda Venemaale ja selle ümbrusesse sõita. Briti välisministeeriumi allikas möönis, et „tingimused tähendavad, et me peame teatud tüüpi [luure]teadete osas veelgi enam toetuma ukrainlastele”.
Kohapeal räägivad allikad tihedast ja viljakast suhtlusest. Hiljutine Washington Posti artikkel – mis näib olevat kirjutatud vähemalt USA võimude heakskiidul ja mida on hiljem kinnitanud ka sõltumatud allikad – tunnistab mitte ainult luureabi ulatust, vaid ka kasvavaid pingeid Kiievi ja Lääne vahel.
See tuleneb sisuliselt kolmest peamisest tegurist. Esiteks läänelik mure reformide puudumise pärast SBU-s, kuigi eelmise aasta juulis vallandas president Zelenski SBU juhi Ivan Bakanovi ja teatas agentuuri puhastamisest. Sellegipoolest, nagu ütles üks Kiievis teeniv Euroopa diplomaat: „Me mõistame, et esmatähtis peab olema julgeolek sõja ajal. Siiski kardame, et SBU kasutab võimalust tagada, et see ei saavuta kunagi korralikku demokraatlikku ümberkorraldust.”
Ent see on veel suhteliselt väike mure. Olulisemad on kahtlused Ukraina strateegia suhtes viia sõda üle Venemaale mitte ainult sõjaliste, vaid ka poliitiliste sihtmärkide pommitamise ja tapmise teel. Kiievi arvestuste kohaselt hakkab see venelasi sõja vastu pöörama, kuid paljud Läänes arvavad, et see võib teha vastupidist ja aidata kaasa Vladimir Putini Ukraina-vastasele retoorikale.
Pealegi näib Moskva endiselt uskuvat, et ukrainlased teevad seda, mida Lääs neil teha käsib. Näiteks Kremli pressiesindaja Dmitri Peskov vastas Washington Posti artiklile, et nad teavad juba „pikemat aega”, et Ukraina julgeolekuteenistused on nende Briti ja Ameerika kolleegide „karmi kontrolli all”. Selles kontekstis kardetakse, et Moskva võib hakata nägema Venemaa piiride sees toimuvaid rünnakuid Lääne rünnakutena ja maksta kätte otse Läänele. Möödunud aastal hoiatas USA parlamendi relvajõudude komisjoni esimees Adam Smith, et see „läheb üle piiri, mis paneb meid sõjas osalema”.
Lõpuks, vastupidiselt Moskva oletustele, on Lääne poliitikaringkondades tunne, et Kiiev ei ole oma plaanide osas täielikult läbipaistev ega valmis liitlaste muredele reageerima. Õigesti või valesti – ja arvamused näivad Lääne luureringkondades lahknevat – tundub see olevat eriti SBU ja HURi operatsioonide puhul.
Ukrainlaste jaoks paistavad asjad muidugi teisiti. Üks Ukraina luure eruohvitser nurises, et „riigid, kes tapavad oma vaenlasi teisel pool maailma droonidega, ei peaks meie meetodite üle kurtma… See on võitlus Ukraina ellujäämise eest. Meie liitlased ei peaks püüdma meie käsi siduda ega üle õla vaadata.” Mõnede läänlaste arvamus, et Kiievile antakse piisavalt toetust sõdimiseks, kuid mitte piisavalt võitmiseks õhutab osa ukrainlaste seas juba „selja tagant pussitamise” müüti ning vaidlused luuresõja taktika üle ainult süvendavad seda.
Pealegi ei näe Kiiev oma strateegia või poliitika muutmiseks põhjust, kuna ta ei usu, et see Lääne poliitikat tõsiselt mõjutab. Küsimusele, kas praeguste USA Kongressis sõja rahastamise üle arutlevate debattide tõttu võib olla mõttekas võtta kasutusele leplikum joon, oli Ukraina diplomaat tõrjuv: „Igasuguste muudatuste nähtavaks saamine võtab mitmeid kuid ja niikuinii, see mis toimub Washingtonis, ja kõik, mis on seotud Ameerika poliitikaga, ei oma meiega mingit pistmist.”
Samuti oli ta kindel, et Lääne nurinad ei too kaasa luurekoostöö peatamist ega vähendamist ning ilmselt on tal õigus. On selge soov näha Ukrainat võimalikult kiiresti võitmas ja luureandmed on Briti valitsuse analüütiku sõnul „suuresti nähtamatu, kuid ülioluline osa sõjategevusest”.
Lääs võidab ka otse oma luuresuhetest, kuna SBU-l, HUR-il ja SZRU-l on Venemaal oma võrgustikud. Zelenski väitis juulis, et „meil ei ole CIA ees mingeid saladusi” ja kuigi praktikas ei jaga ukrainlased kõike oma liitlastega – keegi ei tee seda kunagi –, pakuvad nad kindlasti väärtuslikku lisateavet ja teavet, mis jääks tulemata, kui suhe muutuks vähem avatuks.
Kuigi luurekoostöö poliitika tõenäoliselt ei muutu, on see arutelu peamiselt kasvavate pingete sümptom. Läänes võib mõnikord olla peaaegu koloniaalne usk, et ta teab kõige paremini, ja see pahandab paljusid ukrainlasi. Ukraina luure eruohvitser märkis, et „nii nagu me praegu õpetame NATO sõdureid tankisõja vastu võitlema, mõistate varsti, et meil on teile palju õpetada salasõja kohta venelastega”.
Ent on ka sügavam hirm. Itaalia peaministri Giorgia Meloni hiljutine ettevaatamatu tunnistamine Aafrika Liidu ametnikuna esinevale paarile vene naljamehele, et „väsimust on igal pool palju” ja „lähenemas on hetk, mil kõik mõistavad, et vajame väljapääsu” rõhutab „Ukraina väsimuse” vaieldamatut määra mõnedes ringkondades.
Ülisuured lootused, mis pandi suvisele ja sügisesele vasturünnakule suures osas luhtusid ning isegi Ukraina sõjaväekomandör Valeri Zalužnõi tunnistas Zelenski kurvastuseks, et tulemuseks oli ummikseis, milles „suure tõenäosusega sügavat ja ilusat läbimurret ei tule ”. Kiievis on nüüd tõeline hirm, et Lääne sõjaline toetus võib kõikuma hakata. Tulemus on see, et kuigi Ukraina juhid ei pruugi tahta esile kutsuda sellist Venemaa ülereageerimist, mis võib Lääne veelgi enam sõtta tõmmata, ei pruugi nad enam anda endast kõike, et seda vältida.
