USA on maailmasõja lävel, mille ta võib kaotada. Nii hindab endine USA asevälisminister A. Wess Mitchell, kes kirjutab oma murest ajakirjas Foreign Policy.

Mitchell juhib tähelepanu, et kaks tõsist konflikti nõuavad praegu USA tähelepanu strateegiliselt olulistes valdkondades. Tema sõnul annab see Hiinale ahvatleva võimaluse panna Taiwani suhtes oodatud mäng liikuma.

Ka praegu katsetab Hiina Ühendriike Aasia idaosas, teades väga hästi, et USA jääb kolmanda geopoliitilise kriisiga hätta, kirjutab ta.

Kui sõda puhkeks, oleksid mõned väga olulised tegurid USA vastu.

Üks neist teguritest on Mitchelli sõnul geograafia. USA relvajõud ei ole praegu loodud võitlema oma kahe rivaali, nimelt Venemaa ja Hiina vastu korraga erinevatel mandritel.

USA president Joe Biden kohtus selle kuu alguses Washingtonis oma Hiina kolleegi Xi Jinpingiga. Maailmapoliitika professor Teivo Teivainen ütles Iltalehtile, et riikidevahelise diplomaatia eesmärk on vältida suurt sõda.

Hiina võimalik rünnak Taiwani vastu jätaks USA hätta, kui Biden soovib jätkuvalt Ukraina ja Iisraeli toetamist jätkata.

See ei tulene sellest, et USA oleks nõrk, ütleb ta.

Põhjus on selles, et USA peab olema tugev kõigis kolmes kohas, kuid iga tema vastane, st Hiina, Venemaa ja Iraan, peavad oma eesmärkide saavutamiseks olema tugevad ainult oma regioonis.

Mitchell toob oma kirjutises välja halvima võimaliku ohustsenaariumi, mille korral vaenutegevus eskaleeruks korraga kolmes piirkonnas, nii et „õhukeseks venitatud” USA võitleks kolme halvasti varustatud ja suures osas kaitsetu liitlasega suurte tööstusriikide vastu.

Selline sõjapidamine nõuaks rahvuslikku ühtsust, ressursside mobiliseerimist ja valmisolekut ohverdada sellises mahus, mida USA ja tema liitlased pole põlvkondade jooksul näinud, kirjutab ta.

Selline süngus võib tunduda ärevusttekitav, kuid Mitchelli sõnul on eesmärk just nii USA kui ka selle liitlaste äratamine. Ta meenutab, et USA on varemgi mitmel rindel võidelnud.

Erinevus eelmisega seisneb selles, et varasemates konfliktides on USA oma vastast edestanud relvade ja sõjatehnika tootmises. See pole enam nii. Venemaal on Vladimir Putin tootmist suurendanud ja riik on osaliselt üle läinud sõjamajandusele.

Näiteks laevade arvu poolest on Hiina merevägi suurem kui USA merevägi. Lisaks paisub Hiina merevägi iga nelja aasta järel enam kui saja laeva võrra, samas kui USA merevägi kasvab järgmise 10 aasta jooksul 75 laeva võrra.

Kui suurriikide vahel algaks ülemaailmne konflikt, oleksid selle majanduslikud mõjud Mitchelli sõnul tohutud. Ameeriklased, nagu muidugi kõik teisedki seisaksid silmitsi puudusega praktiliselt kõigest.

Kõik see kahvatuks inimkulude ees, mida ülemaailmne konflikt võib USA-le põhjustada. Tema hinnangul sureb USA sõdureid tõenäoliselt palju.

Hirm on tarkuse algus, kirjutab Mitchell, viidates tuntud vanasõnale.

Ülemaailmne sõda pole enam pelgalt teoreetiline võimalus, mille üle poliitilised nohikud vaidlevad, ega ka sõjaõhutajate märg unistus, ütleb ta. See on reaalne ja etteaimatav, kui mitte paratamatu võimalus.

Mitchell kutsub nii USA-d kui ka tema liitlasi üles valmistuma selle võimaluse realiseerumiseks. Sellel oleks heidutav mõju ka kollektiivse Lääne vaenlaste suhtes.

Mitchelli arvates peaks Biden kasutama kaitsetootmise seadusena tuntud seadust, mis võimaldaks kasutada tsiviiltööstust sõjalistel eesmärkidel. Teisisõnu, USA peaks üle minema mingisugusele sõjamajandusele.

Teiste hulgas on NATO admiral Rob Bauer kutsunud NATO riike üle minema „rahuaegsele sõjamajandusele”. Eesmärk oleks tagada, et NATO riikidel ja Ukrainal oleks Venemaa alistamiseks piisavalt relvi ja laskemoona.

Mitchell ei ole oma murega üksi. Eesti väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson on Mitchelli kirjutist sotsiaalmeedias jaganud. Ta kardab, et Lääs liigub märkamatult järjekordsesse suurde sõtta.

Ma võin eksida, aga hea elu on unerohi. Keegi ei taha sellest loobuda. Vähesed mõistavad sõja hinda, kuni see neid otseselt puudutab, kirjutab ta.

Aga kas ajalugu pole mitte õpetaja? Siiski näib, et paljude praeguste Lääne juhtide jaoks lõpeb ajalugu iga uue päeva alguses. Oleme aga sammu kaugusel globaalsest katastroofist. Ja see pole kliimamuutus, märgib Mihkelson.

But isn’t history a teacher? It seems that, at least for many of today’s Western leaders, history ends with the beginning of each new day. However, we are one step away from a global catastrophe. And it’s not climate change.

— Marko Mihkelson (@markomihkelson) November 19, 2023