Ukraina olukord on väga hull ja riigi tagant varastatakse nagu oleks viimnepäev, edastab USA väljaanne Time põhjalikus ülevaates Ukraina kohta.

Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenski tänavune USA külastus oli võrreldes eelmise aastaga nagu öö ja päev. Esiteks jäi ta kohtumisele hiljaks.

Kutse Zelenski kõnele Washingtoni rahvusarhiivis oli saadetud mitmesajale külalisele, sealhulgas kongressi liidritele ja Bideni valitsuse tippametnikele. See pidi olema tema septembri lõpus toimunud visiidi peasündmus, et anda võimalus ergutada USA toetust Venemaa vastu sellise kõnega, mida maailm oleks Ukraina sõjaaegselt presidendilt oodanud. See ei läinud aga plaanipäraselt.

Sel pärastlõunal lükkasid Zelenski kohtumised Valges Majas ja kaitseministeeriumis Pentagonis teda rohkem kui tunni võrra edasi ning kui ta lõpuks kell 18.41 kõnet alustama jõudis, näis ta eemalolev ja ärevil. Ta lootis oma naisele, presidendiproua Olena Zelenskale, kes edastas tema kõrval laval oma vastupidavuse sõnumit, samal ajal kui tema enda jutt tundus tõrges, nagu tahaks ta sellest üle saada. Ühel hetkel pärast kõnet medaleid jagades ärgitas ta korraldajat asjadega kiirustama.

Ta ütles hiljem, et põhjuseks oli kurnatus, mida ta sel ööl tundis, mitte ainult sõjaaegse juhtkonna nõudmiste tõttu, vaid ka pidevast vajadusest veenda oma liitlasi, et nende abiga võib Ukraina võita. „Keegi ei usu meie võitu nii nagu mina. Mitte keegi,” rääkis Zelenski väljaandele Time pärast reisi antud intervjuus. Sisendades seda usku oma liitlastele, ütles ta: „Võtab kogu teie jõu ja energia. Te saate aru? See võtab nii palju kõike.”

Olukord läheb ainult raskemaks. Kakskümmend kuud pärast sõda on umbes viiendik Ukraina territooriumist endiselt Venemaa okupatsiooni all. Hukkunud on kümneid tuhandeid sõdureid ja tsiviilisikuid ning Zelenski võib oma reisidel tunda, et ülemaailmne huvi sõja vastu on raugenud. Nii on ka rahvusvahelise toetuse tase. „Kõige jubedam on see, et osa maailmast on Ukraina sõjaga ära harjunud,” ütleb ta. „Sõjast tingitud kurnatus valgub nagu laine. Näete seda USA-s, Euroopas. Ja me näeme, et niipea, kui nad hakkavad veidi väsima, muutub see neile justkui etenduseks: „Ma ei saa seda kordust 10. korda vaadata”.”

Avalikkuse toetus Ukrainale on USA-s juba mitmeid kuid langenud ja Zelenski visiit ei aidanud seda taastada. Umbes 41% ameeriklastest soovib, et parlament Kongress annaks Kiievile rohkem relvi, võrreldes 65%-ga juunis, mil Ukraina alustas suurt vasturünnakut, selgus Reutersi uuringust, mis tehti vahetult pärast Zelenski lahkumist USA-st. See rünnak on kulgenud aeglase tempoga ja tohutute kaotustega, mistõttu on Zelenski jaoks veelgi raskem veenda partnereid, et võit on ukse ees. Iisraeli sõja puhkemisega on ainuüksi maailma tähelepanu hoidmine Ukrainal muutunud suureks väljakutseks.

Pärast visiiti Washingtoni järgnes Time presidendile ja tema meeskonnale tagasi Kiievisse, lootes mõista, kuidas nad reageerivad saadud signaalidele, eriti Zelenski tungivatele üleskutsetele võidelda korruptsiooniga oma valitsuse sees ja hääbuvale entusiasmile sõjas, millel pole lõppu näha. Oma esimesel päeval Kiievis küsis Time’i ajakirjanik ühelt tema siseringi liikmelt, kuidas president end tunneb. Vastus tuli hetkegi kõhklemata: „Vihane.”

Tema tavapärane optimismi säde, huumorimeel, kalduvus elavdada kohtumist sõjaruumis nalja või anekdoodiga – ükski neist asjadest pole säilinud teise täiemahulise sõja-aasta jooksul. „Nüüd astub ta sisse, saab ülevaated, annab korraldused ja lahkub,” ütleb üks tema meeskonna kauaaegne liige. Teine ütleb, et kõige enam tunneb Zelenski end oma lääneliitlaste poolt reedetuna. Nad on jätnud ta ilma vahenditeta sõja võitmiseks, vaid andnud vahendid sõja üleelamiseks.

Kuid tema veendumused ei ole muutunud. Vaatamata hiljutistele tagasilöökidele lahinguväljal ei kavatse ta võitlusest loobuda ega leppida mingisuguse rahuga. Vastupidi, tema usk Ukraina lõplikku võitu Venemaa üle on karastunud vormiks, mis teeb mõnele tema nõunikule muret. See on liikumatu, lähenedes uskumusele. „Ta petab ennast,” ütleb ajakirjanikule pettunult üks tema lähemaid abilisi. „Meil on valikuvõimalused otsas. Me ei võida. Aga proovige talle seda öelda.”

Mõned tema abilised ütlevad, et Zelenski kangekaelsus on kahjustanud nende meeskonna jõupingutusi uue strateegia, uue sõnumi väljatöötamisel. Kui nad on vaielnud sõja tuleviku üle, on üks teema jäänud tabuks: võimalus pidada venelastega rahuleppe läbirääkimisi. Hiljutiste uuringute põhjal lükkaks enamik ukrainlasi sellise sammu tagasi, eriti kui sellega kaasneb mõne okupeeritud territooriumi kaotamine.

Zelenski pole nõus isegi ajutise vaherahuga. „Meie jaoks tähendaks see selle haava lahtiseks jätmist tulevastele põlvedele,” ütleb president ajakirjanikule. „Võib-olla rahustab see meie riigis mõnda inimest ja väljaspool, kes tahab asju iga hinna eest kokku pakkida. Kuid minu jaoks on see probleem, sest meile jääb see plahvatuslik jõud. Me ainult viivitame selle plahvatusega.”

Praegu kavatseb ta sõda Ukraina tingimustel võita ja muudab selle saavutamiseks taktikat. Teades, et lääneriikide relvavoog võib aja jooksul kokku kuivada, on ukrainlased suurendanud droonide ja rakettide tootmist, mida nad on kasutanud Venemaa varustusteede, juhtimiskeskuste ja laskemoonaladude ründamiseks kaugel vaenlase tagalas. Venelased on vastanud rohkemate pommirünnakutega tsiviilelanike vastu, rohkemate raketirünnakutega infrastruktuuri vastu, mida Ukraina vajab kodude kütmiseks ja talvel elektrivarustuse hoidmiseks.

Zelenski kirjeldab seda kui tahte sõda ja ta kardab, et kui venelasi Ukrainas ei peatata, levib võitlus riigi piiridest väljapoole. „Olen selle hirmuga kaua elanud,” ütleb ta. „Kolmas maailmasõda võib alata Ukrainas, jätkuda Iisraelis ja liikuda sealt edasi Aasiasse ja seejärel plahvatada kuskil mujal.” See oli tema sõnum Washingtonis: aidake Ukrainal sõda peatada, enne kui see levib ja enne kui on liiga hilja. Ta muretseb, et tema publik on lõpetanud sellele tähelepanu pööramise.

Eelmise aasta lõpus pälvis Zelenski oma eelmise Washingtoni visiidi ajal kangelase vastuvõtu. Valge Maja saatis USA õhujõudude reaktiivlennuki talle Poola idaossa paar päeva enne jõule järgi ning toimetas ta koos NATO luurelennuki ja hävitaja F-15 Eagle saatel USA pealinnast väljas asuvasse Andrewsi sõjaväebaasi. Sel õhtul ilmus Zelenski kongressi ühisistungile kuulutama, et Ukraina alistas Venemaa „lahingus maailma teadvuse pärast”.

Kongressi rõdult tema kõnet jälgides võis kokku lugeda 13 ovatsiooni püsti seistes. Üks senaator ütles, et ta ei mäleta kordagi oma kolme aastakümne jooksul Kapitooliumi mäel, mil välisriigi juht sai nii imetlusväärse vastuvõtu osaliseks. Mõned parempoolsed vabariiklased keeldusid Zelenski eest seismast ja aplodeerimast, kuid tema toetuseks antud hääled olid kogu möödunud aasta jooksul mõlema partei poolt ja ülekaalukad.

Seekord oli õhkkond muutunud. Ukrainale antav abi oli muutunud föderaaleelarve üle peetavates aruteludes valupunktiks. Üks Zelenski välispoliitiline nõunik soovitas tal septembris reis ära jätta, hoiatades, et õhkkond on liiga rusuv. Kongressi juhid keeldusid lubamast Zelenskil Kapitooliumi mäel avalikku kõnet pidada. Tema abid püüdsid korraldada tema isikliku esinemise Fox Newsis ja intervjuu Oprah Winfreyga. Kumbki ei läinud läbi.

Selle asemel kohtus Zelenski 21. septembri hommikul eraviisiliselt esindajatekoja toonase spiikri Kevin McCarthyga, enne kui ta suundus vanasse senati saali, kus seadusandjad teda suletud uste taga grillisid. Enamik Zelenski tavalistest kriitikutest olid seal vait, senaator Ted Cruz hilines rohkem kui 20 minutit. Demokraadid soovisid omalt poolt mõista, kuhu sõda areneb ja kui väga vajab Ukraina USA toetust. „Nad küsisid minult otse: kui me teile abi ei anna, mis siis juhtub?” meenutab Zelenski. „Juhtub see, me kaotame.”

Zelenski esinemine jättis mõnele kohalviibinud seadusandjale sügava mulje. Maine’i sõltumatu senaator Angus King meenutas, et Ukraina juht ütles oma kuulajatele: „Teie annate raha. Meie anname oma elu.” Kuid sellest ei piisanud. Kümme päeva hiljem võttis kongress vastu seaduseelnõu valitsuse sulgemise ajutiseks ärahoidmiseks. See ei sisaldanud mingit abi Ukrainale.

Selleks ajaks, kui Zelenski Kiievisse naasis, oli varase sügise külm võimust võtnud ja tema abilised tormasid valmistuma sissetungi teiseks talveks. Venemaa rünnakud Ukraina taristu vastu on kahjustanud elektrijaamu ja elektrivõrgu osi, mistõttu ei suuda see temperatuuri langedes potentsiaalselt rahuldada nõudluse hüppeid. Kolm selle probleemiga tegelemise eest vastutavat kõrget ametnikku ütlesid, et elektrikatkestused on sel talvel tõenäoliselt tõsisemad ja Ukraina avalikkuse reaktsioon ei ole nii andestav. „Eelmisel aastal süüdistasid inimesed venelasi,” ütleb üks neist. „Seekord süüdistavad nad meid selles, et me ei teinud piisavalt ettevalmistusi.”

Külm raskendab ka sõjalisi edusamme, lukustades rindejooned vähemalt kevadeni. Kuid Zelenski on keeldunud seda aktsepteerimast. „Sõja külmutamine tähendab minu jaoks selle kaotamist,” ütleb ta. Enne talve saabumist hoiatasid tema abid, et oodata on suuri muudatusi nende sõjalises strateegias ja suurt raputust presidendi meeskonnas. Nende sõnul tuleks vallandada vähemalt üks minister ja vastupealetungi eest vastutav kõrgem kindral, et tagada vastutus Ukraina aeglase arengu eest rindel. „Me ei liigu edasi,” ütleb üks Zelenski lähedane abiline. Ta jätkab, et mõned rindeülemad on hakanud keelduma neile antud korraldustest, isegi kui need tulevad otse presidendi kantseleist. „Nad tahavad lihtsalt kaevikus istuda ja rinnet hoida,” ütleb ta. „Kuid me ei saa sõda sel viisil võita.”

Kui ajakirjanik need väited ühe kõrgema sõjaväelasega tõstatas, ütles ta, et mõnel komandöril on vähe võimalusi vastu vaielda, kui korraldused ülevalt tulevad. Ta ütles, et ühel hetkel oktoobri alguses nõudis Kiievi poliitiline juhtkond operatsiooni, et tagasi vallutada Horlivka linn – Ida-Ukrainas asuv strateegiline eelpost, mida venelased on hoidnud ja kaitsnud raevukalt ligi kümme aastat. Vastus tuli tagasi küsimuse vormis: Millega? „Neil pole mehi ega relvi,” ütleb ohvitser. „Kus on relvad? Kus on suurtükivägi? Kus on uued mobiliseeritud?”

Mõnes sõjaväeharus on personalipuudus muutunud veelgi kohutavamaks kui relvade ja laskemoona puudujääk. Üks Zelenski lähedane abi ütles Time’i ajakirjanikule, et isegi kui USA ja tema liitlased saadavad kõik relvad, mille nad on lubanud, „ei ole meil mehi, kes neid kasutaksid”.

Alates sissetungi algusest on Ukraina keeldunud ametlikke surnute ja haavatute numbreid avaldamast. Kuid USA ja Euroopa hinnangul on ohvrite arv juba ammu ületanud 100 000 mõlemal pool rindejoont. See on Ukraina relvajõudude ridu nii kõvasti õõnestanud, et värbamisbürood on sunnitud kutsuma üha vanemaid võitlejaid, mis tõstab Ukraina sõduri keskmise vanuse umbes 43 aastani. „Nad on nüüd täiskasvanud mehed ega ole alustuseks nii terved,” ütleb Zelenski lähedane abi. „See on Ukraina. Mitte Skandinaavia.”

Pilt oli sissetungi alguses teistsugune. Üks sõjaväeharu, mida tuntakse territoriaalkaitsena teatas, et võttis sõja esimese 10 päeva jooksul vastu 100 000 uut võitlejat. Massilist mobilisatsiooni soodustasid osaliselt mõnede kõrgete ametnike optimistlikud prognoosid, et sõda võidetakse kuude kui mitte nädalate pärast. „Paljud inimesed arvasid, et võiksid registreeruda kiirele sõjakäigule ja osaleda kangelaslikus võidus,” ütleb teine presidendi meeskonna ​​liige.

Nüüd on värbamine kõvasti langenud. Mobilisatsiooni jõupingutuste tõttu kogu riigis levivad sotsiaalmeedias lood, kuidas sõjaväelased tirivad mehi rongidest ja bussidest välja ning saadavad rindele. Need, kellel on vahendeid, annavad mõnikord altkäemaksu teenistusest loobumiseks, sageli makstes meditsiinilise vabastuse eest. Sellised korruptsiooniepisoodid värbamissüsteemis levisid suve lõpuks nii laialt, et 11. augustil vallandas Zelenski riigi kõigi piirkondade värbamisbüroode juhid.

Selle otsuse eesmärk oli anda märku tema pühendumusest korruptsiooni vastu võitlemisel. Kuid see samm andis kõrgema sõjaväeohvitseri sõnul tagasilöögi, kuna värbamine peaaegu seiskus ilma juhtideta. Samuti osutus vallandatud ametnike asendamine keeruliseks, osaliselt seetõttu, et värbamisbüroode maine oli rikutud. „Kes seda tööd tahab?” küsib ohvitser. „See on nagu panna seljale silt, mis ütleb: korrumpeerunud.”

Viimastel kuudel on korruptsiooniprobleem Zelenski suhteid paljude tema liitlastega pingestanud. Enne tema visiiti Washingtoni koostas Valge Maja ukrainlaste jaoks korruptsioonivastaste reformide nimekirja. Üks abilistest, kes koos Zelenskiga USA-sse reisis ütles, et need ettepanekud olid suunatud riigi hierarhia tippu. „Need ei olnud ettepanekud,” ütleb teine ​​presidendi nõunik. „Need olid tingimused.”

Ameerika murede lahendamiseks astus Zelenski mõned drastilised sammud. Septembri alguses vallandas ta oma kaitseministri Oleksi Reznikovi, kes on tema lähiringi liige, aga kes oli võetud oma ministeeriumis lokkava korruptsiooni tõttu luubi alla. Kaks presidendi nõunikku ütlesid, et ta pole isiklikult raha võtmisega seotud olnud. „Kuid ta ei suutnud oma ministeeriumis korda hoida,” ütleb üks, osutades kõrgele hinnale, mida ministeerium maksis varude eest nagu sõdurite talvemantlid ja munad, et neid toita.

Kui uudis nendest skandaalidest levis, andis president oma töötajatele ranged korraldused vältida vähimatki raha võtmist. „Ärge ostke midagi. Ärge võtke puhkust. Lihtsalt istuge oma laua taga, olge vait ja töötage,” kirjeldab üks töötaja neid juhiseid. Mõned Ukraina valitsuse keskastme ametnikud kaebasid ajakirjanikule bürokraatliku halvatuse ja madala moraali üle, kui nende töö samal ajal intensiivistus.

Presidendi kantselei tavaline palk on nende sõnul umbes 1000 dollarit kuus või kõrgemate ametnike puhul umbes 1500 dollarit, mis on palju väiksem kui erasektoris. „Me magame tubades, mille suurus on 2 x 3 meetrit,” ütleb presidendi personaliülem Andri Jermak, viidates punkrile, mida Zelenski ja mõned tema usaldusalused on koduks kutsunud alates sissetungi algusest. „Me ei ela siin toredat elu,” ütleb ta ajakirjanikule oma kabinetis. „Terve päev, iga päev oleme hõivatud selle sõjaga tegelemisega.”

Kogu korruptsiooni väljajuurimise surve keskel võis eeldada võib-olla naiivselt, et Ukraina ametnikud mõtlevad kaks korda, enne kui altkäemaksu võtavad või riigi raha tasku panevad. Aga kui Time’i ajakirjanik oktoobri alguses sellest presidendi tippnõunikule rääkis, palus ta helisalvesti välja lülitada, et ta saaks vabamalt rääkida. „Simon, sa eksid,” ütles ta. „Inimesed varastavad nagu oleks viimnepäev.”

Isegi kaitseministri vallandamine ei pannud ametnikke „hirmu tundma”, lisab ta, sest puhastus võttis liiga kaua aega. Presidenti hoiatati veebruaris, et korruptsioon on ministeeriumis vohanud, kuid ta venitas üle poole aasta, andes liitlastele mitu võimalust probleemidega vaikselt tegeleda või need lahti seletada. Selleks ajaks, kui ta oma USA-visiidi eel tegutses, oli juba liiga hilja, ütleb teine ​​presidendi vanemnõunik. Ukraina lääneliitlased olid selleks ajaks juba skandaalist teadlikud. Rindel olevad sõdurid olid hakanud tegema ebaharilikke nalju „Reznikovi munade” üle, mis on uus korruptsiooni metafoor. „Maine sai kahjustada,” ütleb nõunik.

Kui Time’i ajakirjanik küsis Zelenskilt probleemi kohta, tunnistas ta selle tõsidust ja ohtu, mida see kujutab Ukraina moraalile ja suhetele välispartneritega. Ta kinnitas, et korruptsiooniga võitlemine on tema peamiste prioriteetide hulgas. Ta viitas ka sellele, et mõnel välisliitlasel on stiimul probleemiga liialdada, sest see annab neile ettekäände rahaline toetus ära lõigata. „See ei ole õige,” ütleb ta, „kui nad varjavad oma suutmatust Ukrainat aidata, tulles nende süüdistustega välja.”

Kuid mõnda süüdistust on olnud raske ümber lükata. Augustis avaldas korruptsiooni uurimise poolest tuntud Ukraina uudisteväljaanne Bihus.info hukatusliku raporti Zelenski majandus- ja energiapoliitika tippnõuniku Rostõslav Šurma kohta. Aruandest selgus, et endisel energeetikatööstuse juhil Šurmal on vend, kes omab Ukraina lõunaosas kahte päikeseenergia ettevõtet. Isegi pärast seda, kui venelased okupeerisid selle osa riigist, ühendades selle lahti Ukraina elektrivõrgust, said ettevõtted elektri tootmise eest riigilt raha.

Korruptsioonivastane politsei, sõltumatu agentuur, mida Ukrainas tuntakse NABU nime all, vastas väljaandele, algatades Šurma ja tema venna suhtes raha omastamise juurdluse. Kuid Zelenski ei peatanud oma nõunikku. Selle asemel ühines Šurma septembri lõpus presidendi delegatsiooniga Washingtonis, kus ta rõõmsameelselt kõrgemaid seadusandjaid ja Bideni valitsuse ametnikke kätles.

Varsti pärast Kiievisse naasmist külastas ajakirjanik Šurmat tema kabinetis presidendi peakorteri teisel korrusel. Atmosfäär hoones oli 11 kuu jooksul pärast viimast külastust muutunud. Liivakotid olid paljudelt akendelt eemaldatud, kuna Kiievisse saabusid uued õhutõrjesüsteemid, sealhulgas USA raketid Patriot, mis vähendasid Zelenski kontori vastu suunatud raketirünnaku ohtu. Esikud olid pimedad, kuid sõdurid ei patrullinud neis enam automaatrelvadega ning nende magamismatid ja muu varustus oli ära koristatud. Mõned presidendi abid, sealhulgas Šurma, kandsid sõjaväerõivaste asemel uuesti tsiviilriideid.

Kui ajakirjanik tema kabinetis maha istus, ütles Šurma, et tema vastu esitatud süüdistused olid osa poliitilisest rünnakust, mille eest tasus üks Zelenski sisevaenlane. „Tükk sit*a visati,” ütleb ta kampsuni esiosa puhastades. „Ja nüüd peame selgitama, et oleme puhtad.” Teda ei paistnud häirivat, et tema vend on tema juhitavas valdkonnas suur tegija. Vastupidi, ta püüdis peaaegu pool tundi veenda ajakirjanikku kullasajus, mida taastuvenergia pärast sõda näeb.

Ajakirjanik pakkus selle peale, et Ukrainas valitseva korruptsiooniga seotud murede ajal oleks olnud Šurmal targem kõrvale astuda, kui tema omastamise asja uuriti, või vähemalt loobuda Zelenski reisist Washingtoni. Ta vastas õlakehitusega. „Kui me seda teeme, on homme kõik meeskonna liikmed sihikule võetud,” ütleb ta. „Poliitika on tagasi ja see on probleem.”

Mõni minut hiljem saabus Šurma telefoni kiireloomuline sõnum, mis sundis teda intervjuud katkestama. President kutsus oma vanemad abid oma kabinetti koosolekule. Esmaspäeva hommikuti oli tavaline, et nende meeskond pidas nädala planeerimiseks strateegiakoosoleku. Kuid see oli teistsugune. Nädalavahetusel tapsid Palestiina terroristid Iisraeli lõunaosas sadu tsiviilelanikke, mistõttu Iisraeli valitsus kehtestas Gaza sektori blokaadi ja kuulutas Hamasi vastu sõja. Konverentsilaua ümber tunglenud Zelenski ja tema abilised püüdsid mõista, mida tragöödia nende jaoks tähendab. „Mu mõte kappab,” ütles üks neist pärastlõunal koosolekult väljudes. „Asjad hakkavad väga kiiresti liikuma.”

Alates Venemaa sissetungi esimestest päevadest oli Zelenski peamine prioriteet ja võib-olla ka tema peamine panus riigi kaitsesse hoida tähelepanu Ukrainal ja koondada demokraatlik maailm selle eesmärgi suunas. Mõlemad ülesanded muutuksid Iisraeli sõja puhkedes palju raskemaks. Ukraina USA ja Euroopa liitlaste ning ülemaailmse meedia fookus nihkus kiiresti Gaza sektorile.

„See on loogiline,” ütleb Zelenski. „Loomulikult kaotame Lähis-Ida sündmustega. Inimesed surevad ja seal on vaja maailma abi, et päästa elusid ja päästa inimkond.” Zelenski tahtis aidata. Pärast nõunikega peetud kriisikohtumist palus ta Iisraeli valitsuselt luba külastada nende riiki solidaarsuse näitamiseks. Vastus ilmus järgmisel nädalal Iisraeli meedias: „Aeg pole sobiv.”

Mõni päev hiljem üritas president Biden läbi murda ummikust, mida Zelenski oli Kapitooliumi mäel näinud. Selle asemel, et paluda Kongressil hääletada järjekordse eraldiseisva Ukraina abipaketi üle, sidus Biden selle teiste prioriteetidega, sealhulgas Iisraeli ning USA-Mehhiko piirijulgeoleku toetamisega. Pakett läheks maksma 105 miljardit dollarit, millest 61 miljardit Ukrainale. „See on arukas investeering,” ütles Biden, „mis maksab Ameerika julgeolekule põlvkondade kaupa dividende.”

Kuid see oli ka tunnistus, et üksi ei saa Ukraina enam Washingtoni abile loota. Kui ajakirjanik Zelenskilt selle kohta küsis, tunnistas ta, et Bideni käed näivad olevat vabariiklaste vastuseisu tõttu seotud. Valge Maja on tema sõnul jätkuvalt pühendunud Ukraina abistamisele. Kuid argumendid jagatud väärtuste üle ei mõjuta enam Ameerika poliitikuid ega neid valivaid inimesi. „Poliitika on selline,” ütleb ta väsinud naeratusega. „Nad kaaluvad oma huve.”

Vene sissetungi alguses oli Zelenski missioon säilitada inimkonnas kaastunnet. Nüüd on tema ülesanne keerulisem. Oma välisreisidel ja presidendi telefonikõnedes peab ta veenma maailma liidreid, et Ukraina abistamine on nende endi riiklikes huvides ja et see, nagu Biden ütles, „maksab dividende”. Selle saavutamine muutub ülemaailmsete kriiside mitmekordistudes raskemaks.

Kuid seistes silmitsi võimalusega külmutada sõda või see kaotada, ei näe Zelenski muud võimalust, kui jätkata läbi talve ja pärast seda. „Ma ei usu, et Ukraina võib endale lubada sõjast väsimist,” ütleb ta. „Isegi kui keegi väsib seestpoolt, ei tunnista paljud meist seda.” President kõige vähem.