Kuigi Läänes oodati venelaste vastupanu kiiret raugemist, siis tegelikkuses on olukord vastupidine: venelased on varasemast enam valmis võitlema ja surema. Nad liiguvad edasi nagu zombide armee.
Udu tõttu tekkivad päevased pausid pakuvad Otšeretõnes parimat kaitset Venemaa domineerimise vastu õhus. Ukraina iseliikuvate suurtükkide üksus kasutab võimalust saata vaenlase pihta umbes 20 minutit kestev mürskude rahe, kuni selle küla kohal riigi idaosas Avdijivka rindel hakkab taevas selginema. Taevast kontrollivad kogu aeg Vene droonid. Ukraina suurtükiväe operatsioonid on lühikesed, et vältida nende positsioonide tuvastamist. Möödunud reede hommikul olid Ukraina relvad suunatud lahingu kõige otsustavamasse sektorisse, mis asub veidi vähem 6 kilomeetri kaugusel: raudteerööbastele, mis ühendavad Avdijivkat veel okupeerimata Ukrainaga, vahendab El País.
Ivan tõmbab mõne kõrre kuiva heina ja kasutab neid, et taastada kaarti piirkonnast, kus tema mehed võitlevad. Nagu kõik selle artikli jaoks intervjueeritud sõdurid, eelistab ta oma täisnime mitte avaldada. Tema ülesanne on koordineerida ründekompaniid 47. mehhaniseeritud brigaadis, mis on NATO relvastuse ja väljaõppega loodud Ukraina üksus. Elukutselt ehitusinsener, veetis Ivan enne sõtta minekut väljaõppel aasta, millest neli kuud Saksamaal ja Leedus. Tema mehed kaitsevad Avdijivka põhjatiival raudteerööpaid: raudteetamm on kõrge, toimides tugiseinana edasiliikuvate soomukite vastu ning sealt saab ka jalaväe liikumist pidurdada. „Kui venelased võtavad raudtee üle kontrolli, on see katastroof,” ütleb Ivan. Enne sõda elas Avdijivkas üle 30 000 elaniku. Nüüd on neid vähem kui 2000.
Katastroofi all peab ohvitser silmas seda, et teedel domineerides saavad venelased tagada oma vägede edasitungi, et piirata Avdijivkat põhjast. Venemaa rünnak keskendub linna koksivabriku lähistele, mis on Euroopa suurim seda tüüpi kütuse tootmisettevõte. Probleem on selles, et vaenlane on juba 3-kilomeetrisest raudteelõigust läbi murdnud. „Neil pole veel kontrolli; ühe päeva jooksul võime seal kolm korda positsioone võita ja kaotada. Võitleme 30 meetri kaugusel,” selgitab Ivan. „Neid tuleb aina juurde, 10–15-mehelistes salkades. Nad ründavad meid pidevalt.” Venelaste kaotused on lugematud, ütleb Ivan, kuid Ukraina poolel on need samuti väga suured: ta ise on kaotanud kogu oma 17-mehelise rühma, kas surnute või vangi langenutena.
Suurem osa 47. mehhaniseeritud brigaadist viidi Avdijivkasse üle oktoobri keskel, kui algas praegune Venemaa pealetung linna vallutamiseks. Ivan ja ta mehed olid varem osalenud Ukraina ebaõnnestunud suvises vastupealetungis Zaporižja rindel. 47. brigaad sai vastupealetungi esimese kolme kuu jooksul tugevalt kannatada, kui Kiiev valis suurte soomuskolonnidega rünnaku strateegia. Vene miiniväljad ja kindlustatud kaitse pidurdasid edasitungi ning vaenlase suurtükivägi ja droonipommid hävitasid kergesti sõidukeid ja sõdureid.
Sõjalised allikad Zaporižja rindel kinnitasid väljaandele El País septembris, et 47. brigaad kaotas selles lahingus enam kui 30 protsenti oma jõust: umbes 2000 oma 5000 sõdurist. Ivan väidab, et nägi 16 oma kaaslast suremas. „Kuid Avdiivkas on emotsionaalselt hullem,” lisab ta, „sest kaitsmine on moraalselt raskem kui ründamine. Peate palvetama, neli päeva kaevikus varjul, et jätkuks toitu ja et nende suurtükivägi teid ei tapaks, ja seejärel seisma vastu nende jalaväe rünnakutele.”
Venelaste kaotusi Avdijivka piiramisel loetakse sadades soomukites ja tuhandetes inimeludes. Ukraina sõjaväepropaganda kontodel sotsiaalvõrgustikes on jagatud arvukalt videoid hävingust, mille põhjustas pealetungivatele sõduritele eelkõige USA tarnitud kobarlahingumoon. Ivan aga vangutab taunivalt pead: peale nende sõdurite väljaõppe on tema sõnul venelased igas mõttes üle ja neil on ressursse varuks. „Kui nad liiguvad mööda raudteed, saadavad nad soomukid uuesti ja kui nende teisest liinist väljub 10 sõidukit, siis meie suurtükivägi tabab neid, jah, aga neli pääsevad läbi ja jõuavad sihtkohta.”
Ivan rõhutab peamist erinevust Ukraina ja Vene armee vahel Zaporižjas: tema eskadrill ümbritses Vene positsiooni, mida kaitsesid õhudessantdiviisi elukutselised sõdurid. Tema jutu järgi sai vastasjõudude laskemoon lõpuks otsa ja neid kutsuti korduvalt üles alistuma. Vaenlane lasi end hoopis granaatidega õhku: „Ma ei tea ühtegi ukrainlast, kes oleks seda teinud. Neil on erinev ettekujutus elust: venelased on rohkem valmis sõdima ja surema.” Tema sõnad langevad kokku Ukraina relvajõudude ülemjuhataja Valeri Zalužnõi avaldustega Economistile. Tema suurim viga, tunnistas Zalužnõi, oli uskuda, et 150 000 Ukrainas hukkunud Vene sõdurist piisab Kremlile sõja peatamiseks.
Udu taandub Otšeretõnes ja närvid tõmbuvad 110. üksik-mehhaniseeritud brigaadi sõdurite seas pingule. Võitlejad varjuvad maa-alustesse varjenditesse ja puude vahele on paigutatud suurekaliibriliste kuulipildujatega pikapautod, et peagi saabuvaid droone alla tulistada. Jalaväekompanii ülem, kes kasutab nime Seth kinnitab seda, mida näitavad eksperdid ja teised Avdijivka rindel konsulteeritud ohvitserid: üks sõja suurimaid muutusi on olnud Moskva hüpe droonitehnoloogias ja -tootmises. Sethi-taolised sõjaväeohvitserid räägivad, et Venemaa õhuülekaal kaitsva armee üle on ülekaalukas. Enim tsiteeritud mudelid on samad: Orlani luuredroonid jälgivad kõike kolme kilomeetri kõrguselt maapinnast; nad tuvastavad sihtmärgi ja mõne minuti jooksul jõuavad kohale Lanceti ründedroonid. Seth rõhutab ka, et nad on näinud vaenlase Zooparki radarite arvu suurenemist, mis tuvastavad helilainete järgi vaenlase suurtükiväe positsioonide koordinaadid.
Seth nimetab Vene jalaväge „zombideks”, sest nad liiguvad edasi isegi peaaegu kindla surma korral. Niipalju kui ta on suutnud kindlaks teha, ei tagane vaenlase väed hirmu tõttu, et nad ülemuste käsul hukatakse. USA luureteenistused teatasid oktoobris, et on kindlad, et Venemaa ülemjuhatuse korraldus on tulistada rünnaku ajal taganevaid sõdureid.
„See on nagu Bahmutis, nad liiguvad hullult edasi nagu zombid, sest nad tahavad Avdijivka vallutada, maksku mis maksab,” sõnab 47. brigaadi USA Paladini haubitsat opereeriva üksuse ülem Aleksander. Nagu Bahmutis, märgib ta, on ka Avdijivkas olnud päevi, mil taevas on olnud kuni 300 drooni. Erinevus seisneb selles, et tema Paladinil pole piisavalt laskemoona: kui aprillis Bahmutis ja suvel Zaporižja rindel Orihivis tulistas tema üksus päevas 100–150 mürsku, siis Avdijivkas suudavad nad tulistada vaid 15. Armee veterani sõnul kaotavad relvad ka oma täpsuse nii suure kasutamise tõttu. Suvel oli tema Paladini veamäär sihtmärgist seitse meetrit; nüüd on see 70 meetrit.
Ukraina suurtükiväe laskemoona puudumist on kinnitanud Volodõmõr Zelenski valitsus ja Zalužnõi, kes hindas Economistis avaldatud essees, et tema sõduritel pole rünnakule naasmiseks piisavaid varusid vähemalt aastaks. Kiievi NATO liitlaste laskemoonavarud on praktiliselt otsa saanud ning Zalužnõi ning USA ja Euroopa kaitseanalüüsi keskuste hinnangul ei suuda Lääne sõjatööstus oma riike ja Ukrainat täielikult relvastada enne 2024. aasta lõppu.
See puudujääk selgitab ka Venemaa üht suurimat eelist sõjas, ütleb Ukraina 110. üksikbrigaadi miinipildujate üksuse ülem Roman: selle kaevikud. „Venelased on meist kaevikuehituses palju ees,” sõnab Ivan, kes nõustub teiste sel sügisel Donetski erinevatel rinnetel konsulteeritud sõjaväelastega: „Venelased liiguvad 300 või 500 meetrit edasi ja kaevuvad, 300 meetrit edasi ja kaevuvad ja kaevuvad uuesti. Nende kaevikud on sügavamad ja turvalisemad kui meie omad. Nad võtavad maad ja kindlustavad selle. Kui võtame ühe nende positsioonidest, oleme õnnelikud, sest oleme [nende kaevikutes] kindlamad kui meie omades.”
Roman juhib tähelepanu sellele, et venelaste võimekus kaevikuid kaevata on tingitud sellest, et ukrainlastel pole piisavalt laskemoona selle takistamiseks. Kui sõja alguses suutsid tema miinipildujad tema arvutuste kohaselt tulistada ühe mürsu iga kolme vaenlase mürsu kohta, siis praegu on vahe üks kaheksa kohta. „Ka ei saa me pikalt tegutseda pidevate õhurünnakute tõttu,” lisab ohvitser.
Zalužnõi täpsustas oma ülevaates Economistile, et konflikt on jõudnud uude faasi, positsioonisõja faasi, kus suured manöövrid ja kiired edasiminekud pole enam teostatavad. Nüüd domineerivad heidutustuli ja jalaväe rünnakud konkreetsetele positsioonidele. Selleks palus Ukraina relvajõudude ülemjuhataja Kiievi rahvusvahelistelt liitlastelt kõige arenenumat tehnoloogiat õhu kontrolli alla võtmiseks, droonide ja elektromagnetlainerelvadega vastase mehitamata sõidukite vastu. Zelenski eitas Zalužnõi hinnangut rinde stagneerumise kohta, kuid see suurendas Ukraina elanikkonnas ja rahvusvahelises üldsuses pessimismi. Rindel olevate sõdurite kohta ütleb Ivan aga: „Miski, mida ta ütles, polnud meile uus. See oli sõnum meie välispartneritele, et hoiatada, et olukord on selline.”
