Ukrainas on taas porine hooaeg, seal on see niivõrd suur nähtus, et sellel on eriline nimi: „bezdorižžija”, halbade teede hooaeg. Venelased ütlevad „rasputitsa”. Kõige ägedam on see kevadel, mil talvine jää sulamine muudab maa mudaseks, kuid tavaliselt juhtub seda ka sügisvihmadega.
Bezdorižžijal on armeedele, eriti rünnakul osalevatele armeedele halvav mõju. Isegi tankid, mis on spetsiaalselt loodud maastikul liikumiseks ja avaldavad maapinnale palju vähem survet kui autod või veoautod (tanki tohutu kaal jaotub roomikute kaudu palju suuremale alale), ei saa sageli liikuda kõva katteta teedel mudahooajal, vahendab Telegraph.
Tihti ei saa nad üldse liikuda, sest üle mudamaa rajatud kõvakattega teed võivad bezdorižžija ajal raskete sõidukite all puruneda.
Enamik sõdureid ja suurem osa armee varudest liigub ratastel sõidukites, mitte roomiksõidukites, näiteks tankides. Peaaegu kõik ratastega sõidukid saavad porihooajal ja sageli ka ülejäänud ajal sõita ainult teel. Ka jalgsi kõndiv sõdur ei pääse kerge vaevaga läbi muda.
Mudahooajal ründamine on seega kohutav mõte.
Vene armee, suurendades muljet ebakompetentsusest, mida ta on pärast sissetungi endast jätnud, korraldab loomulikult Avdijivka piirkonnas tohutu rünnaku.
Väidetavalt on tulemas kolmas 40 000-meheline rünnakulaine. Prognoositakse kümnepäevast vihma, mil temperatuur püsib üle nulli. Briti sõjaväeluure on juba väitnud, et Venemaa kaotused Avdijivkas on selle aasta kõige hullemad, ja see ütleb midagi.
Ukraina president Volodõmõr Zelenski on intensiivse rahvusvahelise surve all püüdnud jätta muljet, et tema armee vastupealetung ei ole peatunud, nagu tema ülemjuhataja kindral Valeri Zalužnõi eelmisel nädalal väitis. Kuid vaatamata Zelenski optimistlikule toonile ei ründa Zalužnõi kindlasti lähinädalatel, välja arvatud juhul, kui ilm on ebatavaline: see oleks lihtsalt meeste raiskamine.
Bezdorižžija ei kesta talveni: külmaga läheb vihm üle lumeks ja maapind muutub taas tugevaks. Talv toob aga omad probleemid. Jällegi eelistab see kaitsjat ründajale, eriti Ida-Euroopas. „Kindral Talv” oli varem alati surmavaim Vene komandör, kellega Prantsuse ja Saksa sissetungijad pidid silmitsi seisma.
Zalužnõi ei saa talvel tõsiselt rünnata, nii lihtne see ongi. Vasturünnak on peatunud.
Kogu läänemaailmas vaadatakse seda ukrainlaste poolt kui mingisugust ebaõnnestumist. On kahetsusväärne, et paljud Lääne kommentaatorid, sageli endised sõjaväeohvitserid, on varem avaldanud oma arvamust, et Lääne tankid võimaldaksid õigesti kasutatuna saavutada hiilgava välksõja stiilis läbimurde ja lõpetada sõja mõne nädalaga.
Nad väitsid, et Venemaa tohutud hästivarustatud tankiväed kukkusid esialgsel sissetungil läbi, kuna venelased tegid seda kõike valesti: nad ei teadnud, kuidas oma tanke, jalaväge ja suurtükiväge „kombineeritud relvastusega” sõjapidamises koordineerida nii, nagu Lääne sõdurid seda suudavad.
Ukrainale on lubatud Lääne tanke: Saksa Leopard, USA Abrams ja Briti Challenger. Kuid tegelik kohaletoimetamine võttis kaua aega. Augusti seisuga oli Ukrainasse jõudnud vaid 87 Leopardi ja 14 Challengeri ja täpselt null Abramsit. Taani ja Hollandi tankid laekuvad alles järgmisel aastal.
Sellegipoolest on sada tanki suur kogus tanke: soomusbrigaadi jaoks piisab. Ukrainlastel oli ka palju korralikke nõukogude tanke. Neil oli õnnestunud tuua rindelt tagasi palju sõdureid, et neil lasta puhata, neid uuesti varustada ja välja õpetada – sageli Lääne instruktorite poolt samadest armeedest, kes valmistasid ette enesekindlaid sõjaväekommentaatoreid. Neil oli diviisi suurune soomusvägi, mille kohta Lääne ohvitserid olid öelnud, et need võivad sõja võita.
Ometi on võimas Ukraina soomuse odaots edenenud vaid 15 kilomeetrit. Välksõjast on asi kaugel, see on olnud pigem erosioon kui välk.
See on Lääne sõjaväekommentaatorite jaoks ebamugav. Üks kahest asjast peab tõsi olema: kas nad eksisid ja tankid ei ole isegi Lääne väljaõppe ja taktikaga enam määrav relv; või tegid ukrainlased midagi valesti, hoolimata sellest, et nad on Lääne armee poolt välja õpetatud.
Kellelegi ei meeldi tunnistada, et nad võivad eksida, nii et Lääne sõjaväe ja endiste sõjaväelaste arvamus (tavaliselt ei avaldata avalikult, kuid on siiski üsna universaalne ja kirjalikult väljendatud) on see, et ukrainlased on teinud midagi valesti ja see on nende ebaõnnestumiste tegelik põhjus.
Märgitakse, et kui Lääne ohvitseridele oleks antud soomusdiviis, oleks neil sellega palju paremini läinud.
Isegi kui keegi on soomussõja tõeline fanaatik, on ikkagi raske ette kujutada, et Lääne kindralil läheb tõesti palju paremini kui Zalužnõil ja tema kolleegidel. Klassikalise välksõja operatsiooni läbiviimiseks tuleb ju esmalt vaenlase rindejoonest üle saada. Seda on äärmiselt raske teha, kui nad on tugevalt mehitatud, tugevalt kindlustatud ja kaitstud sügavate miiniväljade ja paljude raskerelvadega.
Heinz Guderian, Saksa kindral, keda üldiselt tunnustati esimese välksõja korraldamise eest Prantsusmaale 1940. aastal rünnakus, seisis tugevalt kindlustatud Maginot’ liini vastas. Ta lahendas probleemi sellega, et sõitis sellest lihtsalt mööda läbi Luksemburgi ja Belgia. Tavaliselt ei ole kaitsjal kõikjal võimalik tugevaid kindlustusi omada.
Venemaal ei ole praegu kindlasti kõikjal tugevaid kindlustusi. Venemaa-Ukraina piir kogu tee lahingurindest Valgeveneni on vaid nõrgalt kaitstud.
Kuid Ukraina saab Venemaa pinnal korraldada vaid väikeseid, poolikuid operatsioone ega saa kasutada neis Lääne seadmeid, sest see on olnud Lääne toetuse tingimus.
Isegi lahingurinnet ennast piirist Donetskini ei pea venelased väga tugevalt kinni hoidma, sest sellest osast liinidest läbi murdvatel ukrainlastel oleks ees Venemaa piir, kus nad peaksid peatuma ja iga Ukraina rünnak oleks tõenäoliselt ebaõnnestumine.
Siis on Zaporižjast Krimmini rindejoon piki Dnipro jõge, mis on hirmuäratav takistus.
See jätab vaid 150 kilomeetrit Zaporižjast Donetskisse, kus ukrainlasi jõgi ei blokeeri ja kus nad saavad sõita Aasovi mere poole. Kui nad sinna pääseksid, oleksid nad Vene armee kaheks lõiganud, jättes Krimmi pooleldi sõltuvaks Kertši sillast – sillast, mis jääks siis mõne Ukraina relva laskeulatusse. Sõda oleks võidetud.
Kuid teadmine, kus Ukraina saab rünnata tähendab, et venelased saavad ehitada oma Maginot’ liini – mida tegelikult nimetatakse Surovikini liiniks – ja ukrainlased peavad ründama otse seda. Isegi kindral Heinz Guderian poleks võib-olla selles olukorras palju edasi jõudnud.
Kuid Ukraina ei saa midagi sellist teha, sest Lääs ei lase neil teha. Nad võivad korraldada ulatusliku rünnaku üle peaaegu kaitsmata idapiiri või minna ümber lahingurinde idaosa Guderi stiilis ja rullida venelastest üle.
Mõlemad variandid sunniksid venelasi vägesid ja relvi ning ehitustööd Surovikini liinist välja tõmbama. Ukrainlased võivad oma tõelise kallaletungi korraldada kusagil Donetski ja Venemaa vahel, lõpetades oma teekonna Venemaa rannikul Aasovi poole. Kuid nad ei saa neid asju teha, sest Lääs ei luba.
Esmalt keelati ukrainlastel Venemaa territooriumil tegutsemine (või relvade kasutamise selleks), mis sunnib neid ründama väga piiratud rindel. Teiseks, veendumaks, et neil tõesti pole mingit edu võimalust, vaevleti Läänes mitu kuud, enne kui nõustuti tanke tarnima, ja siis kulus nende saatmiseks veel kuid, et veenduda, et venelastel on Surovikini liini ehitamiseks piisavalt aega.
Otse öeldes pole Ukraina sõjalist ebaõnnestumist näha. Läänes on sunnitud neid võitlema, käed selja taha seotud. See, et nad on üldse mingeid edusamme teinud, on muljetavaldav.
Siiski on tõsiasi, et rünnak peatatakse talveks. Ja on ka üsna selge, et kui midagi ei muutu, on järgmine aasta paljuski nagu tänavune: jahvatav, kurnav sõda.
„Sügavat ja ilusat läbimurret ei tule,” tunnistas kindral Zalužnõi eelmisel nädalal. „Oleme jõudnud tehnoloogia tasemele, mis viib meid ummikseisu.”
Kummalisel kombel peavad mõned Läänes ummikseisu põhjuseks sõjalise toetuse vähendamiseks või katkestamiseks.
Mõte näib olevat: noh, me oleme kulutanud palju raha ja andnud teile palju varustust, millega meie sõjaväelased ütlevad, et nad oleksid võinud venelasi võita ja teil pole neid õnnestunud võita, nii et me teile rohkem ei anna. Me laseme teil lihtsalt laskemoonal otsa saada ja surra ning lubame samadel kurjategijatel, kes vägistasid, mõrvasid ja piinasid Butšas ja mujal, samal režiimil, mis varastab massiliselt lapsi ja kogub inimesi kadumiseks gulagidesse, teie riigi teilt ära võtta.
Ja me lihtsalt loodame, et me ei ole järgmised: et Venemaa ei puhka ega relvastu ega liigu siis kuhugi mujale edasi.
Toetuste kärpimisel pole aga mõtet isegi siis, kui Ukrainast üldse ei hoolita. Isegi kui hoolime ainult iseendast ja oma turvalisusest ning soovime seda ohutust võimalikult madala hinnaga, peaks abi saatma jätkuvalt.
Nagu mõned tähelepanelikumad kommentaatorid on märkinud, on raha kulutamine Ukraina sõjalisele abile kõige kuluefektiivsem kaitsekulutus, mida NATO liikmed on kunagi teinud.
Ukrainlased on hävitanud Vene armee sellisena, nagu see 2022. aastal eksisteeris: kadunud on selle sitked, vabatahtlikud „kontraktniki” ehk lepingulised sõdurid, nagu ka kõik paremad ajateenijad ning kõik Venemaa parimad tankid, soomusmasinad ja suurtükid.
Putin taandub oma vanglajääkide sõtta saatmisele iidsetes sõidukites, mis on toodud prügimäelt. Ka Venemaa õhu- ja merejõud on mõnel juhul kõvasti räsitud – või siis mõnel juhul puuduva või ebaefektiivsena paljastatud. Kogu Venemaa võime sõda pidada on seotud: isegi põhilised kaitsevõimed mujal kui Ukrainas on halvenenud.
Seni kuni ukrainlased võitlevad, on Vladimir Putini oht kellelegi teisele oluliselt vähenenud. Läänlased kulutavad Ukraina abistamiseks väikese osa tavapärasest kaitse-eelarvest, et olla Venemaa eest enam-vähem kaitstud. Oleks hullumeelsus seda lõpetada, hoolimata sellest, kui kaua tupik võib kesta. Kuni ukrainlased on valmis võitlema, peaks neid toetama.
Samas on ummikseis ebasoovitav. Ukrainas saavad mehed otsa enne Venemaad ja mida rohkem tööealisi inimesi ta kaotab, seda raskem on pärast sõda oma ühiskonda ja majandust uuesti üles ehitada.
On oht, et suur hulk üle Euroopa vastu võetud põgenikke ei pruugi soovida koju naasta ja see probleem süveneb iga ukrainlase tapmise või sandistamisega ning iga Venemaa pommi, raketi või mürsu väljatulistamisega. Me vajame Ukrainat tagasi tugeva liitlasena ja Euroopa leivakorvina sellisena nagu ta oli, mitte purustatud tühermaana.
Arvestades, et ummikseis on Lääne süü, peaks läänlased selle lõpetama. Seda enam, et sellega ei kaasneks läänepoolset rasket ega ohtlikku tegevust.
Vihje on kindral Zalužnõi märkuses: Ukraina on jõudnud tehnoloogia tasemele, mis viib selle ummikusse. Oleme saatnud tanke, suurtükke ja soomusmasinaid. Oleme saatnud teatud tüüpi rakette, kuid ainult Suurbritannia ja Prantsusmaa on julgenud saata kaugmaa täppisrakette – ja nad saatsid ainult raketid Storm Shadow/ SCALP.
Storm Shadow/ SCALP („Système de Croisière Autonome à Longue Portée”) on mõnevõrra muudetud versioon Prantsuse 1980ndate aastate vintage lennurada purustavast relvast nimega APACHE. Suurbritannias meeldib väita, et see töötati välja ühiselt Prantsusmaaga, kuid tegelikult on see lihtsalt seesama APACHE Briti punkrit lõhkuva lõhkepeaga, mis ei tööta eriti hästi (nagu pommide hävitamise asjatundjad Iraagi sissetungi ajal avastasid).
Nagu nii vana relva puhul oodata võib, pole see eriti tõhus. Eelkõige, kuna tegemist on allahelikiirusega tiibraketiga – teisisõnu väikese robotreaktiivlennukiga – on seda suhteliselt lihtne tuvastada ja alla tulistada. Selle tegijatele meeldib tänapäeval väita, et sellel on mingisugused „varg” atribuudid, kuid see ei paista olevat midagi enamat kui turunduslik väljend.
Ukrainlased on suutnud anda Storm Shadow rünnakuid Venemaa mereväebaasile Sevastoopolis Krimmis, kuid nad pidid eelnevalt läbi viima erinevaid erivägede reide ja muid rünnakuid, et Vene õhutõrjet maha võtta, et need raketid saaksid sisse lennata.
Neil pole õnnestunud Krimmi Sakõ õhuväebaasi kasutusest välja lülitada ja Storm Shadow lihtsalt ei anna tulemust, mida ta teoreetiliselt andma peaks: kogu Venemaa poolt okupeeritud Ukraina Zelenski relvade alla panema.
Hoolimata asjaolust, et Kertši sild peaks olema Storm Shadow käeulatuses, on see endiselt püsti, võimaldades varustusel ja laskemoonal voolata Krimmi, samuti mööda Surovikini liinist lõuna pool asuva Venemaa valduses oleva territooriumi „maasilda”. Üldiselt arvatakse, et Storm Shadow Briti punkrilõhkepea, mida kutsutakse BROACH („Bomb, Royal Ordnance, Augmented Charge”), ei suuda sildu õhata.
Igal juhul võime praeguseks hetkeks öelda, et Storm Shadow ei murra Ukraina ummikseisu. Samuti ei ole seda USA armee taktikalise raketisüsteemi (ATACMS) vananenud lühimaaversioon M39, mille Joe Biden on vastumeelselt ja hilinemisega saatnud.
See on ülehelikiirusega ballistiline rakett, mida on palju raskem alla tulistada. Kuid M39 ei suuda jõuda Sakõsse, Sevastoopolisse ega Kertši ning selle kobarlõhkepea ei saa kahjutuks teha sildu ega kindlustatud sihtmärke.
Ukrainlased vajavad üht korralikku ATACMS-i versiooni, mis järgneb algsele M39-le: sellist, millel on pigem ühtne lõhkepea kui kobarlahingumoon, mis tähendab, et see suudab purustada betoonkonstruktsioone.
Joe Biden kardab saata tõelisi ATACMS-e, sest ta arvab, et ukrainlased kasutaksid seda Kertši silla lõplikuks hävitamiseks. Ta kardab, et see võib viia Putini tuumaeskalatsioonini. Olaf Scholz keeldub samal põhjusel saatmast Saksamaa raketti Taurus – see on nagu Storm Shadow, kuid sellel on parem lõhkepea, mis suudab sildu purustada.
Rahumeelsus on õhus. Biden, Scholz ja nende koolkond ei taha jätta muljet, et nad tarnivad sõja käiku muutva relva, sest kardavad, et see ajab Vladimir Putini vihale.
Kuid see arglik suhtumine ei ole väga loogiline. Sõja käiku muutvaid relvi on saadetud ka varem.
Eelmise, 2022. aasta vastupealetung, mille käigus venelased üle Dnipro jõe lõunaosa tagasi aeti oli üliedukas, kuna saabus teine Ameerika rakett GMLRS, mis tulistati enamasti Himarsi sõidukist. See võib anda täpsuslööke rohkem kui 70 km kaugusele, mis on palju kaugemal kui ukrainlastel varem. Venelased polnud mõistnud, et ukrainlastel (või nende sõpradel) on võimalus kõigi nende staapide asukohad üles leida.
Mitu staapi ja muid olulisi sihtmärke nagu laskemoona laod viidi GMLRS-i abil rivist välja. Vene armee Dniprost läänes sattus segadusse ja ukrainlased surusid selle üle jõe tagasi. USA tarnitud relv muutis sõja käiku.
Samamoodi väideti, et Lääne tankide saatmine provotseerib Putinit. Piisas Suurbritannia Challengeri pakkumisest, et näidata Bidenile ja Scholzile, et tankide saatmine on ohutu.
Jällegi oli levinud arvamus, et Storm Shadow rakettide tarnimine toob kaasa Kertši silla hävimise ja Venemaa staapide tabamise, kuna relvaga seotud piirangud polnud laialt teada. Ometi ei provotseerinud Storm Shadow saatmine Putinit millekski muuks kui räuskamiseks.
Peaksime lõpetama argumendid, et ukrainlased sõdivad valesti. Jah, Lääne tankiarmeed on Iraagis ja Kuveidis Nõukogude Liidu tankide armeed hõlpsalt võitnud, kuid see ei olnud tingitud sellest, et neil olid Lääne tankid ja Lääne ohvitserid: nad võitsid, kuna neil oli õhus täielik ülekaal ja seega võisid nad kasutada täppislöögirelvi kõikjal sõjaväljal.
Peaksime andma samasuguse võime ka Ukrainale, esiteks korralike ATACMS-ide näol ja seejärel tagama, et tulevased F-16 hävitajad oleksid varustatud kõigega, kaasa arvatud õhk-maa ühendatud lahingumoon (JASSM), mis on kõik, mis Storm Shadow peaks olema ja palju muud.
On aeg lõpetada oma hirmude üle arutamine ja lõpetada ummikseis Ukrainas, astudes samme, mis pole agressiivsemad kui need, mida oleme juba astunud.
Lääs peab selle sõja lõpetama, et saaks mujale vaadata.