Venemaa sõda Ukrainas on aeglaselt muutumas „igaveseks sõjaks” Läänega.

Nii arvab praegu Helsingis visiidil viibiv maailmas tunnustatud Venemaa-ekspert Luke Harding. Ta on muu hulgas tuntud Briti väljaande Guardian auhinnatud Venemaa ja Ukraina korrespondent ning arvukate Venemaa-teemaliste mitteilukirjanduslike raamatute autor.

Putin on rahulolematu ja nördinud selle üle, kuidas rünnak Ukraina vastu on läinud. Nüüd aga otsustas ta võita, ütleb Harding intervjuus Iltalehtile.

Kuna Venemaa lühiajaline rünnak Ukraina bvastu on asjatundja sõnul vaieldamatult läbi kukkunud, on Vene propagandamasin käivitanud narratiivi NATO ja Venemaa ebamäärasest sõjast, mille eesmärgid on jäänud ebaselgeks.

Lisaks näib Putin olevat leidnud lahendused ka Venemaa sisepoliitikale sõjaseisukorras. Sõjaseisukord muudab rahva kontrollimise lihtsamaks ja paljud Putinile vastu seisvad venelased on lõpuks riigist lahkunud.

Harding peab seda olukorda pikale Ukraina sõjale viitavaks.

Mõnes mõttes on see kooskõlas ka sellega, mida kunagi Putini KGB väljaõppel õpetati: et Venemaa on püsivas, avatud konfliktis Läänega, ütleb ta.

Soome, aga ka teiste riikide seisukohalt tähendab sõja venimine ennekõike kaitsesse investeerimist ka tulevikus, hindab Harding.

Sõda Euroopas jätkub seega veel kaua aega. Seda vaatamata sellele, et alles hiljuti kõlas Putinilt erakordne avaldus, mille kohaselt on Ukraina nõus rahu üle arutama.

Harding pole sellest avaldusest veel liigutatud. Tema sõnul on tegemist lihtsalt „valega”, mida Venemaa juhtkonna suust sageli kuuldakse.

„Rahu Venemaaga tähendab paratamatult Ukraina alistumist ning varem okupeeritud ja Venemaa poolt ebaseaduslikult annekteeritud alade andmist Venemaa omandisse,” ütleb ta.

Seega pole rahuks sihipärast alust.

Tegelikkuses põhineb Venemaa taktika Ukrainas suuresti Lääne väsitamisel, ütleb Harding. Eelkõige tundub, et järgmise aasta USA presidendivalimised on etapp, mida Venemaa ootab.

Ma arvan, et Putin usub endiselt, et ta võidab. Kui mitte sel aastal, siis järgmisel või ülejärgmisel aastal, lisab ta.

Samuti tuleb Ukraina poolel sõda jätkata kuni tulemuste saavutamiseni. Ukraina mõistab, mida tähendab elada Vene okupatsiooni all. See tähendab hukkamisi, vägistamisi, laste röövimisi Venemaale, sõnab Harding.

Nii et sõda jätkub, seda tuleb jätkata, märgib ta.

Hardingu sõnul eeldaks kestev rahu suure tõenäosusega Ukrainalt Krimmi poolsaare tagasivõtmist. See teeks riigi kaitsmise lihtsamaks ka edaspidi.

Lõpuks ei kesta aga miski igavesti – ei sõda, isegi mitte Vladimir Putin. Mis ootab Venemaad ees pärast praeguse juhi surma?

Harding leiab, et vähemalt Kremlis pole olukorraks hästi ette valmistatud.

Järeltulijat pole. Putin ise peab end ainulaadseks, et ainult tema saab hakkama selle messialiku ülesandega ühendada kogu Venemaa, sõnab ta.

Nõrk ettevalmistus võib peagi osutuda Ukraina eeliseks, arvab Harding. Kui Putin sureb, võideldakse Moskvas võimu pärast ja välispoliitikale pööratakse hetkeks vähem tähelepanu.

Küll aga võib kindlalt väita, et Venemaa ei muutu demokraatiaks ja ka järgmiseks presidendiks ei saa naine. Putini asemele tuleb teine ​​mõttekaaslane, arvab Harding.

Ukraina seisukohalt võivad muutused sõjaseisukorras toimuda ka pärast uue presidendi ametisseastumist. Kuigi ta vaevalt sõda lõpetaks, oleks näiteks konflikti külmutamine võimalik.

Kuid Venemaa ei liigu kahjuks liberaalses suunas, võtab Harding kokku.

Kui Venemaa juhtkonda muudetakse, kerkivad paratamatult küsimused ka augustis surnud Jevgeni Prigožini kohta. Kuigi Wagneri bossi surm Hardingut ei üllatanud, leiti suve sündmuste ahelast midagi ootamatut.

Wagneri mässu juures oli huvitav see, kui palju toetust sai Prigožin tavainimestelt. Samuti ei püütud peatada Venemaa julgeolekustruktuuride tegevust, osutab ta.

Teisisõnu, Moskva valitsus on haavatavam kui tundub. See pole nii tugev ja stabiilne kui arvatakse.

Teiste võimalike Putini vastaste hulgas toob Harding välja sõjas rahalisi kaotusi kogenud Vene oligarhe, kellest paljud on pikka aega olnud Lääne sanktsioonide nimekirjas. Näiteks on neis ringkondades siiani üllatavalt vaikne olnud, ütleb ta.

Seda seletatakse Putini peaaegu absoluutse kontrolliga riigi üle. Venemaa on totalitaarne ühiskond, kus igaüks püüab lihtsalt oma pead hoida, ütleb Harding.

Ukraina rindel tuleb juba järjekordne sõjatalv. Mida sealt oodata võib?

Võitlus jätkub. Kumbki pool ei tee tõenäoliselt suuri läbimurdeid, kuid kumbki ei kavatse alla anda, ütleb Harding.

Ukraina on hiljuti saanud Läänest kaugmaa ATACMS-i rakette. Need on tõepoolest suureks abiks, kuigi Hardingul on ka noomitussõnu saatjatele.

Läänest saabuvate relvatarnete probleem on see, et need jõuavad sageli kohale hilja. Kui Ukrainal oleks need relvad olnud eelmisel aastal, oleks ta ilmselt suutnud venelased riigi lõunaosast välja ajada, sõnab ta.

Harding meenutab mineviku tanke ja nüüd oodatakse rohkem kaugmaarakette ja kaasaegseid hävitajaid. Ta ütleb, et peaaegu nagu oleks Lääne poliitikud olukorra arengust 12 kuud maas.

Ukraina rinnet korduvalt külastanud Harding ütleb, et õhustik on riigis alates sõja algusaegadest selgelt muutunud. Surnuid on järjest rohkem ning atmosfääris domineerivad kurbus ja viha.

Üks eelis näib Ukrainal siiski olevat.

Ukrainlased on endiselt tugevad ja ühtsed ning teavad, miks nad sõdivad – erinevalt venelastest. Seetõttu paistab tulevik Ukrainas olles positiivsem kui kaugelt vaadates arvata võiks, ütleb ta.

Aeg-ajalt saavutatud õnnestumised suurendavad regulaarselt ka Ukraina võitlustahet. Harding kiidab riigi vägesid eelkõige nende nutikuse ja leidlikkuse eest sõjapidamises.

Ukraina on nagu James Bond. Kui ta peaks võitlema omasuuruse vastase vastu, oleks ta juba võitnud. Nüüd on vastane lihtsalt kordades suurem, kirjeldab autor.

Siiski ei saa eitada, et pikaleveninud sõda võib lõpuks viia väsimuseni nii Ukrainas kui ka Läänes. Seni ei paista moraalne väsimus peale suruvat, kuid hea on sellest teadlik olla, ütleb Harding.

Inimesed küsivad sageli, kuidas saaks Ukrainat aidata. Ma ütlen, et olge huvitatud, jälgige uudiseid. Ärge vahetage kanalit, teatab ta.