Oulu mees Ilpo Okkonen võttis Soome majanduslanguse ajal ligi 30 aastat tagasi kokku sadakond inimest, mehed, naised ja lapsed, ja läks nendega koos Lapimaale elama.

Siis, 1990ndate aastate alguses oli maailm halvas seisus. Soomlasi karistas sügav majanduslangus. Pärsia lahes hukkusid inimesed naftasõdades, Somaalias näljas. Jugoslaavia lagunemissõjad tõid Euroopasse surma. Mure globaalse soojenemise pärast kasvas, vahendab Helsingin Sanomat.

Okkonen tundis, et ta peaks midagi meie planeedi heaks tegema. Inimese vaimsed omadused ja side loodusega olid materiaalse maailma alla surutud, iseloomustab Okkonen. Elul peab olema mingi sügavam eesmärk, arvas ta.

Siis kuulis ta Rootsis elavatest „indiaanlastest”. Lugu sai alguse 1973. aastal. Sel ajal sündis Kanadas väike ökonaturaalide grupp nimega Ecoovie (Ökoloogiline elu) või La tribu (Hõim). Grupi asutajaks oli prantsuse kanadalane Pierre Doris Maltais, kes kasutas nime William Norman.

Maltais ütles, et ta põlvneb Kanada Métise indiaanlastest. Hiljem selgus, et ta oli oma perekondliku tausta kohta valetanud. Hiljem poseeris seltskond ka micmaci indiaanlastena. Kanada micmaci indiaanlased eraldusid samuti rühmast.

Grupp kolis 1978. aastal Pariisi. Maltais ütles, et maailm oli kriisis ja ainult nende eluviis võib päästa inimesi ökoloogilisest ja sotsiaalsest katastroofist.

Maa pärast algas sõda. Märtsis 1984 läks grupp maailmaturneele. Sõnumit ja hõimu utoopiat tuli levitada.
Jalutati läbi Prantsusmaa Hispaaniasse. Siis Itaaliasse. Pinge oli raske ja toitu oli vähe saada. Itaalias suri laagriline nimega Gilles.

Siiski jätkus teekond põhja poole. Peamiselt prantslastest ja belglastest koosnev rühm oli laagris Rootsis Sollefteå vallas. Laager oli hädas. Rootsi sotsiaalvõimud tahtsid laagris elanud seitse last ära võtta. Seadus ei lubanud lastel telkides elada.

Soomes oli teisiti. Seadus võimaldas lapsel telgis elada. Piiri ületati öösel bussi ja veoautoga.

Laagri töömeheks sai Oulust pärit fotograaf ja ettevõtja Ilpo Okkonen. Ta tõi laagri 1991. aastal Soome koos roheliste rahvasaadiku, professor Erkki Pulliaineniga ning tegutses sillaehitajana laagri ja ühiskonna vahel.
Lapimaal Kittiläs alustasid iriadamant-indiaanlased oma esimese küla rajamist.

Okkonen räägib hetkest, mil ta koos abikaasa Seija ja kahe lapsega esimest korda laagrisse jõudis. Ta tundis, et taevas helkisid kotkatiibade kujulised pilved.

Okkoneni sõnul oli esialgne elevus tohutu. Laagrilised esindasid alternatiivset eluviisi. Tarbimisühiskonna varjudest väljuvad vaprad autsaiderid. Uduloori taga on kõike selgelt nägev hõim, kus isegi lapsed teadsid taimede ladinakeelseid nimetusi ja nende kasutusalasid.

„Neist kiirgas teistsugust intelligentsust. Huvitav, milline grupp see olema saab,” mõtles ta. Laagrist lähtuv harmoonia oli täiuslik vastujõud uudiste pealkirjade kaosele.

Pulliaineni ja Helsingi ülikooli juhitud Värriö uurimisjaamaga käivitati seitsmeaastane uurimisprojekt. Sel ajal pidid laagrilised tegutsema „uurijatena”. Eesmärk oli välja selgitada, kas Soome looduses oleks võimalik ellu jääda metsikute taimede abil. Laagrilised pidid hakkama ise toime tulema.

Laagrilistele anti tähtajaline elamisluba üheks aastaks. Kõige keskmes oli üks sõna. Utoopia. Elustiili-indiaandlased uskusid, et ainult nende eluviis võib päästa maailma ökoloogilisest ja sotsiaalsest hävingust. Reostusest ja näljahädast.

Utoopia nimeks sai Gaialand. See meenutas Platoni esitatud riigiideaali ja kujutas endast alternatiivi ühiskonnale. Täielik hüpe oravarattast eemale.

Utoopia tabas sügavalt äsja armunud Okkoneni niigi tundlikku meelt. Ettevõtja oli majanduslanguse tõttu pankrotti läinud, kuid utoopia andis talle uue ülesande: päästa tuli kogu maailm. „Mõtlesime, et kui suudaksime maailma muuta.”

Laager oli esmalt Oulu Sanginjoki ääres. Nad läksid elama Kittilä Lainiosse oktoobris 1991. Esimene lumi sadas maha juba esimesel ööl.

Soomes kasutas rühmitus esmakordselt nimetust iriadamant-indiaanlased. Hiljem hakati neid kutsuma elustiili-indiaanlasteks. Laagris elas sadakond inimest.

Laagri igapäevaelu oli ühtaegu maagiline ja karm. Hõimu hommik algas kell kuus surya harjutuse ehk päikesetervitusega. Päeval tegid nad toimetusi ja ei söönud ega joonud, sest laagrilised pidasid ramadaani ehk paastusid sõjaaja raames.

Enne pimedat koguneti „päikesetõusu” ehk päikeseloojangut vaatama. Söödi õhtust. Pärast seda algasid rituaalid, mis võisid kesta öö läbi.

Kõike jagati ja kõike tehti ühiseks hüvanguks. Lastel oli peale enda vanemate kaksteist ema ja kaksteist isa, kes hoolitsesid laste kasvatamise eest. Umbes 14-aastaselt läksid lapsed seitsmeaastasele tsüklilisele ringreisile ümber maailma. Õppida uusi oskusi, laule ja kombeid teistes iriadamanti laagrites.

Kittiläst pidi saama kuni 500 000 inimesega peakorter, kuid see oleks olnud alles algus. Utoopias oleksid ökoloogilised ja vegan telkkülad levinud üle maailma. Vanadest kodakondsustest oleks loobutud uute ülemaailmsete passide kasuks.

Rahvaste liidu United People’s osana oleksid inimesed maailmakodanikeks kokku tulnud. Eesmärk oli rahus üles ehitatud kogukond, kus globaalse lõunaosa elanikud oleksid vabanenud rikaste lääneriikide majanduslikust rõhumisest.

Utoopiasse sisenejad pidid loobuma kõigest vanast. Materiaalne omand, perekond, suhted, tsivilisatsioon. Isegi oma nimi ja keel, sest elustiili indiaanlased rääkisid enda väljatöötatud keelt.

Utoopia plaanid olid kaugele arenenud. Mitmel korral luhtusid läbirääkimised erinevate osapooltega viimasel hetkel Maltais’i ehk „eeskõneleja” võimatute nõudmiste tõttu.

Antropoloogiaprofessor Hannu Heikkinen mäletab eredalt aega, mil iriadamant-indiaanlased jõudsid Soome. Ta oli tol ajal noor antropoloogiatudeng Oulu ülikoolis. „Üliõpilase jaoks oli see tohutult põnev asi. Et indiaanlased jõuavad Soome.”

Heikkinen peab elustiili-indiaanlasi väga tüüpiliseks kultuseks, mida iseloomustavad nii karismaatiline isikuliider, võimustruktuur kui ka erinevatest traditsioonidest ammutatud müstika ja parema tuleviku lubadus.
„Alates 19. sajandist hakkas teaduse ratsionalism meie elus asendama kõiki müstika ja religiooni vorme. Inimesel on igatsus, et eksisteeriks midagi muud kui see surelik, ilmalik ja räpane reaalsus.”

Eriti alates 1960ndate aastate hipiliikumisest on kultused ammutanud jõudu mitte ainult põlisrahvaste müstikast, vaid ka võitlusest kurja, sõdiva ja loodust hävitava ühiskonnaga.

Nii ka elustiili-indiaanlased. Mässu, põgenemise ja kurjast reaalsusest põgenemise idee köitis inimesi. Tahtsime leida teist teed, mida järgida. Mõelda „iseseisvalt”.

„1990ndate algus oli väga must aeg. Inimestel oli seljataga külma sõja kogemus ja teadmine, millisteks julmusteks on inimesed võimelised näiteks Lähis-Ida sõdades,” märgib Heikkinen.

Vaatamata väärkohtlemisele peab Heikkinen iriadamant-indiaanlasi äärmuslastega võrreldes pehmeks kultuseks. Charles Manson, Jim Jones, Shoko Asahara – nad panid oma järgijad tapma kas ennast või teisi inimesi. „Iriadamant-indiaanlased ei valmistanud teistele palju tüli.”

Tasapisi hakkas aga utoopia murenema. Kui pikka aega laagris elanute lähedased jõudsid Soome Lapimaale oma lähedasi vaatama, ootas neid ees kohutav vaatepilt. Kõhnunud pereliikmed rääkisid tundmatut keelt ega vastanud, kui nende nime hüüti.

Maltais osutus neurootiliseks inimeseks. Okkonen elas laagri lähedal majakeses ja väidetavalt võis Maltais keset ööd tema uksele koputada. Võimud, vaenlased, tagakiusajad, luureteenistus CIA – kes kunagi – jälitasid eeskõnelejat.

Tuli lahkuda minutilise etteteatamisega, et sõita Oulusse üle 350 kilomeetri. Sealt raudteejaama lähedalt oli Okkonen üürinud Maltais’ile väikese akendeta toa. Sinna peitis eeskõneleja oma vaenlased.

Okkonen viis 1992. aasta kevadel eeskõneleja poja äriasjus Oulusse. Öise sõidu lõpus külastati hotelli hommikusööki ja saunaosa. Kümblustünnis hakkas poiss Okkoneni isa eest hoiatama. „Hoidke alati oma raha,” ütles poiss Okkoneni sõnul.

Okkonen seda nõuannet ei järginud. Lisaks oma elule ja perele investeeris ta oma raha elustiili-indiaanlastesse.
Naturaalmajandus ei läinud laagris plaanipäraselt. Okkonen hankis tohututes kogustes mahetoitu Rootsist ja Soomest. Raha kulus ka riietele, kaubale ja lobireisidele. „Ma maksin neid võlgu pikka aega.”

Okkoneni sõnul oli eeskõneleja Maltais vastuoluline tegelane. Äärmiselt intelligentne ja sotsiaalselt osav inimene, kes oskas pakkuda „säravaid mõtteid kogu globaalsest maailmast”. „Kui ta istuks praegu meie kõrval, suudaks ta meid kõiki ära võluda.”

Peagi märkas Okkonen, et eeskõneleja rääkis laagris musta valgeks. „Olime läbirääkimisi pidanud oma ökoloogilise panga loomise üle. Läbirääkimised pankadega kukkusid läbi, aga eeskõneleja rääkis laagrile hoopis teistsuguse loo sellest, kuidas läbirääkimised läksid.”

Eeskõneleja poeg hoiatas ka millegi muu eest: üks-ühele kohtumine tema telgis. Seal võib üllatus olla, ütles poiss Okkosenile.

Seksuaalne väärkohtlemine. Laagrilised rääkisid sellest hiljem, kuid Maltais’i ei mõistetud nende eest kunagi süüdi. Räägiti ka muust: finantskuritegudest, identiteedivargustest, eriti noorte poiste seksuaalsest ahistamisest. Okkonen ei saanud neid asju „mingil juhul heaks kiita”.

Kõige mustem hetk langes 1992. aasta kevadtalvele. Laagri noorima, kolmeaastase Giska oli eeskõneleja kuulutanud uuestisündinud šamaaniks.

Giska sünnipäeval kutsus eeskõneleja kõik kokku. Poiss istus totemiposti ees, kandes tohutut peakatet. Toimus pikk tseremoonia, mille lõpus tõmbusid eeskõneleja ja laps üksinda telki, et teha kindlaks, kas poisile ilmub šamaani vaim.

Asi lõppes lapse kriiskamisega. See hirmutas ka Okkoneni ja tema naist. Midagi oli lapses muutunud. Giska muutus kaugeks ja pelglikuks.

Hiljem tegi Giska päevase uinaku. Ta ei ärganud enam kunagi nendest unenägudest. Parameedikud üritasid poissi elustada, kuid tulutult.

Surmale järgnes politseiuurimine ja lahkamine. Esimene seletus oli hällisurm. See viitab alla aastase lapse ootamatule äkksurmale, millele varasema info, surmakeskkonna ega lahkamise põhjal seletust ei leita.

Hiljem selgus, et lapse surma põhjuseks oli soolepõletik. Okkonen teeb oma jutus pika pausi. „Eeskõneleja oli ju tüüpiline sektijuht. Aga ma ei teadnud neid asju siis.”

Laagrilised teadsid, et juba 1989. aastal esitas Belgia kohus Maltais’ile süüdistuse finantskuritegudes ja identiteedivarguses. Laagrilised pidasid kohtuprotsessi tagakiusamiseks. Maltais mõisteti 1993. aastal süüdi pettuses ja valenime kasutamises.

Samuti oli palju sellist, mida laagrilised oma juhi kohta ei teadnud. Maltais elas umbes poole oma ajast laagris. Ülejäänud aja elas ta Oulus, jaama kõrval vanas punkris, nn Kivikukkos. Vahel ööbis ta ka hotellides ja sõprade juures üle Soome.

Laager oli vegan, kuid teda oli nähtud liha söömas ja veini joomas erinevates maailma paikades. Hotellides, lennujaamades, restoranides.

Erkki Pulliainen lahkus uurimisprojektist juba enne, kui see oli korralikult alanud. Hiljem, eriti 1992. aasta sügisel, hakkasid meedia ja võimud laagrisse kahtlustavalt suhtuma. Laagrist soovis lahti saada ka maaomanik, turismifirma Polar trio.

Kittiläst väljasaatmine oli 1993. aasta märtsis. Laager pakkis end bussi ja sõitis Pirkanmaale Kuhmoineni.
Hoolimata uuest laagripaigast polnud elustiili-indiaanlastel enam Soomes elamisluba. Peagi saabus Kuhmoineni väljasaatmisotsusest teatama 25 politseinikku.

Hõim jätkas teekonda Helsingisse. Väljasaatmisotsus kaevati edasi. 1993. aasta kevadel algas marss läbi Soome nimega „kõnnikõne”. Teel koguti 7000 nimega pöördumine president Mauno Koivisto poole elustiili-indiaanlaste küüditamise tühistamiseks.

Teel halvenes Gérard Gauthieri nimelise laagrilise seisukord. Eeskõneleja andis ülesandeks viia Gérard Hollandisse ravile. Väike seltskond läks teda sinna saatma, kuid sinna nad ei jõudnud, sest Gauthieri seisund halvenes Rootsis ja ta viidi haiglasse.

Gérard suri soolepõletikku ja tema kõhust leiti seedimata teri. Ühtegi isikut tõendavat dokumenti tal kaasas ei olnud.

Kõrgem halduskohus saatis 1993. aasta sügisel tähtajalise elamisloa lõppemise tõttu elustiili-indiaanlased lõplikult Soomest välja. Nad pidid saabuma Helsingi-Vantaa lennujaama väljasaatmiseks.

Nad ei läinudki sinna, vaid jätkasid oma teekonda bussiga Torniosse, kust lahkusid Rootsi. Eeskõneleja oli juba varem riigist lahkunud võltsitud isikutunnistustega.

Teekond jätkus esmalt Maastrichti eeskõneleja juurde ja seejärel Itaaliasse Aspromontesse, kus neid ootasid teised hõimu liikmed.

Maltais aga „ilmus” mahajäetud Cabo Verde saarele ning käskis hõimul järgi tulla. See oli laagrilistele viimane piisk karikasse. Utoopia lagunes ja varemed jäid Kittilä metsa. Maltais põgenes ja kadus Kanadasse, kus ta jätkas kogukonna-elu väiksema rühmaga. Kinnitamata andmetel suri ta 2015. aasta suvel Nikaraaguas.

Utoopiat otsinud Okkoneni jaoks oli valdav tunne kurbus. Kulus ligi 30 aastat, enne kui ta Kittilä metsa naasta julges. Ja isegi siis ei suutnud ta laagrini kõndida. „Jäin eemale puutüvele istuma ja laagri poole vaatama.”

Kittilä laagriala oli kunagi jagatud mitmeks all-laagriks. Seal oli üks naistele, meestele ja lastele. Niisamuti ka uutele tulijatele, kes tsivilisatsioonist lahtiütlemisel tegid läbi omamoodi mungaristimise.

Rahvas kogunes keskväljakule laulma ja tantsima. Tseremooniad toimusid puidust totemi ümber. Eeskõneleja väitis, et totemit kasutati kontakti hoidmiseks maa ja taeva vaimude vahel.

Viimane seisev püstkoda gwami asub lõunapoolses naistelaagris, australes. Okkonen tunnistab, et pole kunagi käinud vaatamas laagri jäänuseid peale naistelaagri. Nüüd aga teatab ta, et on valmis laagriala läbima.

Teekond on pikk ja meestelaagris – seda nimetati boreaux’ks – ootab ees pettumus. Peale üksikute mädanenud puude pole midagi alles.

Okkonen istub maas. On tunne, nagu läheks endise töömehe keha taas kuumaks. Sellegipoolest tahab ta jätkata sügavamal metsas.

Lõpuks leitakse see, mida otsitakse. Sügaval männimetsa tihnikus on kesklaagri – Luqwoqwomi – jäänused: mahakukkunud gwamide palgid, köied, lõkkeaseme õhuringluseks kaevatud tunnelid.

Okkonen istub jälle maha. „Mõnes mõttes on kõigel eesmärk.”

Okkonen sõitis 1993. aastal perega koju Oulusse. Jää sulas järvedel ja nii kadus ka rinnust tohutu rõhumistunne. Kui küsiti kahetsuse kohta, jäi Okkonen enne vastamist vait. „Ma ei kahetse. Sain kaks aastat elada James Bondi elu. Aga kui ma saaksin tolleaegsele Ilpole midagi öelda, siis ma ütleks, et ära ole nii sinisilmne.”

Lisaks Okkonenile jättis aeg oma jälje veel kümnetele osalejatele. Sel suvel said Prantsusmaal kokku kolmkümmend laagrilist esimest korda pärast 1990ndaid aastaid.

Sõime ja jõime hästi. Meenutasime vanu asju, ka häid asju. Kogukond, loodusega koos elamine, õpitud oskused. Paradiisiaeg, mida kunagi ei tulnud.

Hiljem saatis laagris viibinud prantslastest François Berger Okkonenile sõnumi. Ta oli kirjutanud oma kogemustest teksti. Okkonen loeb ette lõigu tekstist oma sõnadega, tõlkides selle soome keelde.

Jah, seal oli keeruline, psühhopaatiline ja perversne mees. Kuid ka see „koletis” teadis, nagu Pygmalion, kuidas panna meie silmadesse tähti, et öelda meile, mida me kuulda tahtsime. Mida me salaja lootsime, julgemata ja suutmata. Kujutage ette ja ta tegi seda.

Ta lõi erakordse rühmadünaamika. Ja kuigi see rahuldas tema enda impulsse, lõi see erakordse inimliku seikluse, mida ta enam täielikult ei kontrollinud. Võib-olla räägime sellest veel aastakümneid. Sest see oli nii tihe, liigutav ja kordumatu seiklus.

Okkonenil valgub nutt kurku. „Utoopia oli maal, mida ei saa kunagi lõpetada.”