Tom on pensioniealine tagasipöörduja Rootsist. Mõned aastad tagasi tuli ta kodumaale tagasi seoses pärandi jagamise ja terviseprobleemidega, olid sapikivid ja operatsiooni vajav süda. Tema taimaalannast naine jäi Rootsi.

„Kuigi ma olen endiselt abielus,” naerab Tom. Riiulitel on kuhjade kaupa fotosid abikaasast, varalahkunud emast ja teistest lähedastest, vahendab Helsingin Sanomat.

Eelmisel aastal marssis Tom panka hüpoteeklaenu taotlema. Tal oli leitud sobiv elamine, kena kahetoaline korter Karhuvuoris, mis maksis 25 000 eurot. Piirkonnas, mille halb maine oli jõudnud ka Pyhtääs üles kasvanud Tomi kõrvu. See teda ei takistanud.

Karhuvuori ostukeskuse kirbukalt saab pea kõik vajaliku, näiteks kaheeurosed pitskardinad aknale.

Kuna Tomi kodumaja asub mäe allosas, on seal vaikne. Mopeedide hääled orgu ei ulatu. Sügishommikutel puhub lehepuhur.

Omamoodi lärmi teeb hoovis olev kohalik parlament, pingil istuvad vanamammid. Nad on Karhuvuori viimaste keerdkäikudega täielikult kursis.

Tom on endale lubanud üht: ta ei tohi oma korterisse sulguda, kuigi seal on hea.

Sel nädalal jõudis ta juba pensionäride ühenduse koosolekule. Igapäevaellu kuuluvad poliitika, jooga, ujumine ja isegi lavatants, kuhu ta kõigepealt hambad ristis läks, kuni meeldima hakkas. Õuest saab alguse terviserada, mille Tom kõndides läbib. Mereni on kilomeeter, kui sedagi.

Kohvi valades mainib Tom möödaminnes, et on alkohoolik, kes on olnud 30 aastat kaine. Kõhunääre andis märku, nii et tuli lõpetada.

Pärast Soome kolimist on Tom ajanud kainuseasja koos Kotka noortega. Ta tahab tõestada, et „ka ilma märjukeseta saab kuradima head elu elada”.

Karhuvuoris näeb vähekindlustatud inimesi, tunnistab Tom. Näiteks on vahel poe ees kaklusi, kui seltskond ostukeskuse juures püüab oma erimeelsusi klaarida.

Tomi naaber elab koos amfetamiinisõltlasest naisega, kes kulutab narkootikumidele päevas kakssada eurot. Ainus viis raha saada on seksi müümine, on naine öelnud.

Karhuvuoris pole inimesed valimistel eriti aktiivsed. „Kui sa mõtled, kust ma järgmise õllepurgi saan, kuidas üüri maksan ja sotsiaaltöötajaga suhtlen, siis miks peaksid valimas käima. Poliitika on igapäevaelust kaugel,” vastab Tom.

Valimiste ajal on rohkem rahvast selle erakonna telgis, kus pakutakse grillvorsti. Mujal on ilmselt samamoodi.

Karhuvuori maine probleemse piirkonnana on eluasemete hinnataset vaos hoidnud. Osa eluasemeid on saadaval „praktiliselt poolmuidu”, ütleb Raisa Vänskä, kes on selles piirkonnas kortereid vahendanud 26 aastat. Hinnad on viimastel aastatel veelgi langenud.

Piirkonnas on aga olemas vajalikud teenused, Kotka parimad transpordiühendused ja mets kohe kõrval. Elamufond on valgusküllane, avar ning enamus korteritest on täielikult renoveeritud.

Ometi on Vänskä kuulnud, et mõned maaklerid on isegi keeldunud Karhuvuori kinnistuid müüki võtmast. Selle põhjus on piirkonna halb maine, kuigi tõde on tänapäeval teistsugune.

Suurem osa koduostjatest on endiselt investorid, ütlevad nii Vänskä kui kinnisvaramaakler Tom Lindfors. See-eest on viimasel ajal Karhuvuori vastu huvilisi olnud koguni Saksamaalt ja Belgiast, mainib Lindfors.

Üheksateist pluss viisteist. Nii palju aastaid on soome naine Mia elanud Karhuvuoris. Seal ta sündis, kasvas üles ja veetis terve lapsepõlve. Lahkus ja tuli tagasi.

„Ma pole pidanud põiklema kõrvale kuulide eest ega ole kuulnud pauke,” märgib ta.

Noores eas sai Mia teada, et kõigil ei ole samad tingimused. Oli eakaaslasi, kelle vanemad ei teinud süüa, vaid tarvitasid alkoholi toidupoe juures.

Mõned klassikaaslased pole enam elus. Kas selles võib Karhuvuorit kui piirkonda süüdistada, Mia seda ideed ei poolda.

Pärast keskkooli läks ta välismaale ja seejärel Helsingisse tööle. Kotkasse viis ta sadamas stividorina töötav Riku, keda Mia oli kohanud sõbra poissmeesteõhtul. Kui Mia 15 aastat tagasi oma esimest last Kerttut ootas, lõpetati kaugsuhe ära.

Karhuvuorist lapsepõlvekodu kõrvaltänavalt leiti 76-ruutmeetrine korter, mille paar laenurahaga endale ostis. Oleme selle renoveerimist endale lubada saanud ja peagi on kodu võlavaba, mainib Mia selle sama korteri diivanil istudes. Ta töötab koolikuraatorina kahes erinevas Kotka õppeasutuses.

Paljud asjad on jäänud samaks. Endiselt saab raamatuid laenutada Sirkkult, kellelt Mia sai oma esimese paberkandjal raamatukogukaardi. Ema elab kõrvalmajas, nii lähedal, et kodu rõdult näeb tema akent.

Suurim erinevus on immigrantide arvus. Eelkõige on venelasi rohkem kui Mia nooruses.

Riku paljastab, et pidi enne kolimist igaks juhuks minema spordipoodi pesapallikurika järele. Ta tuli just jõusaalist ja annab Kerttule šokolaadi.

Pesapallikurikat pole vaja. Kapis on see siiani sümboliks eelarvamustele, mis sinna elama sattunud inimestel sageli teel on, räägib Riku.

Viimati oli Mial eelneval nädalal olnud juttu elukohaga seoses. On tunne, et pead ikka ja jälle põhjendama, miks sa mujal ei ela. Sellest ei piisa, et sa ei taha kuhugi mujale minna.

Hiljuti tunnistas Mia pilkavalt, kuivõrd tavapärasest kangemaid valuvaigisteid saab Karhuvuorist. Et seal peab midagi olema, mis inimesi kinni hoiab.

„Selline asi ajab mind tõsiselt närvi. Mul on kena kodu, armas pere, kaks autot, koer ja kass. On ebaviisakas seada kahtluse alla seda, millele mina või keegi on otsustanud oma elu üles ehitada,” räägib ta.

Korduv küsimus on, kuidas julgetakse Karhuvuoris lapsi kasvatada. Isegi 15-aastast Kerttut väsitab see jutt. Ta on harjunud sellega, et mujalt Kotkast pärit tuttavad tema elukoha üle nalja teevad.

„Ma ei saa aru, miks Karkkari on muutumas halvaks kohaks. Mis siin nii teistmoodi on? Kus mujal pole teatud seltskonda, kes poe juures istub?”

Jah, see seltskond poe juures. Üks Mia sõber ei ole nõus Karhuvuori poodi minema, sest poe juures tegelased hirmutavad.

Seal nad on, kommenteerib Kerttu ja nendib samas, et nad ei taha halba. Pole juttugi, et teismelisele pakutakse märjukest või narkootikume, kuigi kõik mujal elavad inimesed seda kindlalt arvavad.

„Nad ei ole hirmutavad, nad on lihtsalt kehvas seisus,” lisab 11-aastane Arttu, kes istus korraks köögilaua taha. Tal oleks pidanud olema trompetitund, aga selle asemel eelistab ta sõita elektrimopeediga.

Poe juures istub ka Arttu sõbra vanem. Tema ja teised seltskonna liikmed on noortele hoiatuseks, et nad ei langeks hukatusliku eluviisi lõksu.

Kioski juurest kostab suminat. Vene keelt kõnelevad noored istuvad terrassi pinkidel ja räägivad, et käivad nädalavahetuse hommikuti ostlejate käest prügi korjamas, et ümbrus oleks puhas.

Järsku lükatakse üks poe juures olnutest pea ees asfaldile. „Mees, ma ju ütlesin, sa lõpetad,” hüüab lükkaja. Maas lamaja tõuseb kiiresti üles.

See on tõesti ainus hetk, mil sa mõistad, miks keegi võib Karkkarit ebameeldivaks pidada.

Vaevalt me ​​kunagi lõpetame elurajoonide jagamist paremateks ja halvemateks. Keegi on alati olnud „küla halval poolel”, ütleb linnauurija Pekka Tuominen.

Halb on seotud korratuse, kuritegevuse ja arhitektuuriga, mis väldib iluideaale, nagu vanad ostukeskused ja hallid paneelmajad. Teisest küljest on probleemse piirkonna kuvand mõnikord traagilise sündmuse tagajärg, mis pälvib teatud hetkel meedia tähelepanu.

Asjatundjate hinnangul on piirkonna maine parim mõõdupuu see, kas inimene avalikustab meelsasti oma elukoha. Või jätate selle ütlemata, et säästa end hukkamõistmise, halvaga seostamise eest?

„Halb maine võib olla ebaõiglane, häbimärgistav, alandav,” märgib naabruskonnauurija Teemu Kemppainen.

Seda loovad ju sageli need, kes seda väldivad – ehk nad ei ela selles piirkonnas, ei pruugi seda isegi teada. Halb maine kaob aeglaselt, kui üldse.

Soomes kannatavad just eeslinnad oma halva maine tõttu. 1970ndatel aastatel olid need ühiskonna suureks lubaduseks peredele, kes kogusid raha ja vahetasid oma kitsad kesklinna katusetoad või maaelu metsase äärelinna vastu.

Lõpuks hakati 1990ndate aastate majanduslanguse ajal eeslinnasid demoniseerima. Baaris istuvatest õnnetutest töötutest tekkis halvustav pilt.

Sellest ajast saadik on äärelinnade halvustamist õhutanud immigratsioonidebatt: lood ebaõnnestunud integratsioonist, kambakuritegevusest, radikalismist, kirjeldab Pekka Tuominen.

Kuidas siis vabaneda halva naabruskonna mainest? Kuni haritud keskklass lõpetab selle piirkonna vältimise. Millal ja miks see juhtub, on teine ​​teema, ütlevad intervjueeritavad.

Tuominen juhib tähelepanu, et elanikud teavad, kuidas halb maine enda kasuks pöörata. Piirkond on lõbus ja me oleme selle üle uhked.

Karhuvuori pole ainus elurajoon, mis on hakanud tühjenema. Igal linnal on ilmselt oma.

Lahtis on selleks samuti 1970ndatel aastatel järsule künkale rajatud eeslinn Liipola. Oktoobri esmaspäev koidab seal kahvatult.

Kinnisvaramaakler Raimo Kaulio sõnul on Liipola korterid taskukohased, võib-olla osaliselt ka maine tõttu. Ei aita, et kesklinn on vaid mõne kilomeetri kaugusel, autoesindused kiviviske kaugusel ja töökohad lähedal. Kõrvuti asuvad munitsipaalüürimajad ja omanike kasutuses olevad korterid, mida eriti investorid ostavad.

„Olen tähele pannud, et kui sa elad Liipolas, siis sa ei taha sealt ära minna. Linnaosas on päris palju inimesi, kes vahetavad korterit,” hindab Kaulio.

Liipolas on ühe toidupoe asemel kaks ning majad on Karhuvuorist mõnevõrra kõrgemad.

Pool kaubanduskeskust on sõna otseses mõttes auklik. Tühjaks jäänud Lispetti-nimelise baari aknad on lõhutud. Näha on mõned süstlad, leivakotid ja maha ununenud raamat, aga mitte ühtegi madratsit.

Kõrval on hommikul üheksast uksed avanud söögikoht Villiruusu. Noored on Lispetti aknad lõhkunud, teab rääkida kõrvallauas istuv Virpi. Kogu hoone oma tühjade äripindadega oleks tulnud juba mõni aeg tagasi maha lammutada, kuid seal see mahajäetuna seisab. Kuigi Liipolal, nagu igal pool, on omad probleemid, ei soovi Virpi sealt kuhugi mujale minna.

Liipola keskel on kaljune mänguväljak ja väljakul nööridega kiik, millest paljud lapsed võivad vaid unistada. Miks keegi seal ikkagi ei mängi?

Pargi vaikus Piiat ei üllata. Emana arvab ta, et on Liipolas vähemuses. Kui ta oli laps, siis Liipola hoovides oli palju rahvast.

Õnneks on Piial ja tema abikaasal, Hollolast pärit Teemul üheksa järeltulijat, nii et mängukaaslastest neil puudust pole.

Neli last jooksevad välisuksele vastu. Pesamuna on mõnekuune beebi ning vanim, 19-aastane Tiiu lahkub kuu aja pärast hooajatööle Rovaniemisse.

Perekonna 93-ruutmeetrine korter maksis varem 90 000 eurot. Sellest ajast on hinnad langenud: majas müüdi hiljuti samasugune korter 68 000 euroga.

See, kuidas suurpere korterisse ära mahub, kohutab „kõiki peale meie”, muigab Piia. „Mitu korda olen kelleltki kuulnud, kuidas ta Liipolasse ei koliks,” räägib ta, beebi süles.

„Jah, Liipola üle teeme ka peres nalja, kuigi olen siin ise üles kasvanud. Küll aga olen pidanud kordama, et kui oleksin seda kohta kartnud, poleks ma oma lapsi siia kasvama toonud.”

Linnaosa mainet iseloomustab Teemu sõnul see, et kui kuskil peaks õnnetus või tulekahju juhtuma, on paljude Lahti elanike reaktsioon selge: No ilmselt Liipolas.

Teine mainet rikkuv tegur näib olevat seltskond poe juures, millel on isegi nimi: betoonijõuk. Kahjutu hulk naisi ja mehi, kes tänagi istuvad hääletult betoonpinkidel.

„Olen kuulnud, et sellesse seltskonda ei võetagi, kui oled tülikas,” sõnab Piia. „Ja politsei isegi ei sekku nende tegevusse, kui nad kellelegi kurja ei tee,” jätkab Teemu.

Milline on siis argipäev kulunud välimusega ostukeskuse ja Lahti Facebooki grupis ringlevate naljade taga?

No näiteks pliidil ootav pastakaste ja lasteaias joonistatud perepildid seinal. See, et kari lapsi jookseb ühest korteri nurgast teise ja naerab.

„Loomulikult elab meiegi majas alkohoolikuid ja kehvema saatusega inimesi, näiteks vangis istunuid,” räägib Piia. „Aga asi pole piirkonnas muus kui selles, et siin on üürid odavamad.”

Tiiu tütar kardab kesklinnas liikumist rohkem kui Liipolas. Seal on näha rohkem narkootikume, mitte nii väga siin, räägib ta.

Halle juukseid tekitavad eakad naabrid, keda ärritab laste mäng. Murul ei tohi joosta ega palli põrgatada.

Kord tuli peretütar nuttes koju. Tal olid põlvel verevalumid, sest ta oli pidanud kepphobusega mööda asfalti jooksma, kuna murul ei tohi.

Sellised probleemid siis.