Soomes elav eestlane kirjeldab, kuidas Ukraina põgenikud end Soomes varjavad, et neid poleks võimalik Ukrainale välja anda.
Kirjeldus on järgmine:
Soome tulevad alguses naised lastega. Vanad inimesed ka. Saavad endale elamisloa ja isikukoodi (henkilötunnus) ja kõik mis asja juurde kuulub. On siis põhjus misiganes. Neil on tavaliselt raha ja üürivad oma elamised ise, ilma riigi abita. Kui lapsed saab lasteaeda jne, siis teadagi taotletakse tasapisi kõikvõimalikke toetusi. Nende kiituseks peab ütlema, et suur osa neist otsib endale ka tööd.
Aga. Siis tulevad järgi ka mehed, kes on Ukrainast kahurilihaks olemise eest jalga lasnud. Nad teadsid juba ammu, et ühel päeval neid hakatakse tagasi kodumaale nõudma. Ja sellepärast on nad nö sisse kirjutatud ainult elanikuna, neil pole ametlikku lepingut ega rahvastikuregister (väestötietojärjestelmä) ei tea neist ametlikult mitte midagi.
Ehk siis kui Soomel oleks soov neid Ukrainale tagasi anda, ei ole neid ametlike registrite põhjal kusagilt aadressilt otsida. Ja kui nad pole Soomes mingit kuritegu sooritanud, ei hakka politsei ajujahti pidama.
Kui väljaandmise määrused ametlikult jõusse astuvad, siis on uute elamislubade taotlemine raske. Aga mitte võimatu. Sest mingid instantsid Soomes ikkagi lekivad. Ehk siis raha eest saab kõike.
Viimase poole aasta jooksul on hakanud tulema massiliselt juba enne Vene sissetungi Euroopa Liidu elamisloa saanud ukrainlasi. Pole raske aimata, mis riigist nad tulevad. Kui nad räägivad omavahel, ja jutu sees on kuulda poolakeelseid sõnu, siis pole väga keeruline aru saada, kust nad halvema ära hoidmiseks jalga lasevad.
Paljudel neist on keelepaelad suhteliselt valla, sest neil pole aimugi, et ma räägin vene keelt, ja saan 85 protsenti ukraina keelest aru ja 40 protsenti poola keelest.
Käsi peseb kätt ja äri tahab ajamist, sellel põhimõttel see kõik käib. Nad on siin nagu vanajumala selja taga. Kui mingil hetkel siit saadetaksegi keegi tagasi kahurilihaks, siis seda tehakse ainult näitemängu pärast ja välja antakse siis need, kes pole oma asju õigesti alguses teinud, maksnud ringkaitse maksu või on sooritanud mingi kuriteo ja on jäänud politseile silma.
Raha räägib. Rikkad ei sure lahinguväljal. Kui nad muidugi ise pole tahtnud sõtta minna. Need, kellel pole piisavalt ressursse, et kenasti siin hakkama saada, neil on kahurilihaks saatmine tõenäolisem.
See igasugune abi kogumine, tekkide ja patjade kogumine on kohalik äri. Kõigist ukrainlasest 10 protsenti vajas alguses seda abi, muud said ise hakkama ja ei tahtnud teiste inimeste vanu räbalaid. Aga see massiline abi kogumine on teinud nii mõnedki korraldajad päris rikkaks.
Ukrainlastel on suhteliselt lihtne siin elada ja varjus püsida. Sest ikka veel on palju neid soomlasi, kellele ukrainlane on võlusõna.
Aga on ka päris palju õnneks neid inimesi, kes ei usu silmad kinni kõike ajupesu, mida lehed kirjutavad või „asjatundjad” ütlevad. Seda vasturinnet on juba päris palju ja usun, et seda lisandub aja jooksul märgatavalt.
Aga jämedas joones on kogu see ukrainlaste tagasi saatmine suhteliselt surnult sündinud idee. See äri inimeste „peitmisega” toodab ka väga paljudele inimestele suurt sissetulekut ja tagasiküüditajad teavad ise ka kui hästi see on organiseeritud.
Soome riik peab maksumaksja raha eest ka ise näiteks Lähis-Ida pagulasi üleval. Neid, kellele ei ole antud elamisluba ja kes on Soomes täiesti nö ebaseaduslikult. Nad on salaja majutatud mitte vastuvõtukeskustesse vaid täiesti omaette korteritesse, mille omanikuks pole riik ega omavalitsused, vaid suured erafrimad, kelle peategevus on üürikodude üürimine. Arved maksab mõni teine mõjusfäär kui omavalitsus või ministeerium. Aga kuidas ja kes seda teeb, jäägu saladuseks.
See on jämedas joones väga suur äri ja see jääb alatiseks alles, ning kõik see, mida neil teemadel peavoolumeedias räägitakse, on sama kaugel tõest kui mina Portugalist.
