Läänemerd, sealhulgas Soome lahte peetakse maailmas kõige reostunumaks mereks. Kas sealt püütud kala saab süüa?
Soome väljaanne Helsingin Sanomat viis 30 aastat Helsingis kala püüdnud mehe Eero veretesti tegema. Tulemused tõid halva uudise.
Kolmekuulise püügihooaja jooksul satub võrkudesse kõige enam latikat, haugi ja koha. Talve jooksul sööb Eero ise püütud kala paarkümmend kilo. Suurem osa sellest on haug.
Haug aga sööb omakorda ahvenaid ning Helsingi lahest püütud ahvenad on olnud nii mürgised, et teadlased on soovitanud kehtestada neile söömispiiranguid.
Ahvenas on mõõdetud suur hulk PFAS-kemikaale, st per- ja polüfluoritud alküülühendeid. Need on nn igavikukemikaalid. Selliseid nimetatakse mürkideks, mis püsivad keskkonnas ja inimeses kümneid aastaid.
Eesmärk on välja selgitada, kui palju neid Eero kehas leidub.
Kõigil PFAS-kemikaalidel on ühine süsinik-fluori side. See on üks stabiilsemaid keemilisi sidemeid.
PFAS-kemikaale on kasutatud näiteks vee- ja tuulekindlas riietuses, kustutusvahtudes, teflonpannides ja suusamääretes, sest PFAS kemikaalid tõrjuvad vett, mustust ja rasvu ning on väga vastupidavad.
PFAS-kemikaalid pääsevad loodusesse, kui neid sisaldavaid tooteid valmistatakse, kasutatakse ja utiliseeritakse. Koos vihmadega satuvad PFAS-kemikaalid vette ja pinnasesse.
PFAS-kemikaalide hulk toiduahelas rikastub. Kui üks loom sööb teise, ladestuvad toksiinid temasse veelgi suuremates kontsentratsioonides. Kalamaailmas on haug toiduahela tipus.
Inimesed puutuvad PFAS-kemikaalidega kokku peamiselt toidu ja joogivee kaudu. Näiteks on PFAS-i kemikaale sattunud munadesse koos kanadele söödetud kalajahuga.
PFAS-kemikaalide ohtlikkust märgati esmakordselt USA-s Lääne-Virginias 1940. aastatel. Keemiafirma Dupont oli alustanud tefloni tootmist. See tegi toiduvalmistamises revolutsiooni, sest tefloniga kaetud pannid ja potid on kergesti hooldatavad ja vastupidavad.
Tehase reovee heitmed põhjustasid keskkonnakatastroofi, kui tefloni toorainena kasutatud PFAS-kemikaal reostas joogivee. Inimesed jäid haigeks ja kariloomad surid. Kohalikud elanikud süüdistasid ettevõtet ohtude varjamises.
Sündmused ei peatanud PFAS-kemikaalide kasumivoogu. Laialt levinud mure nende toksilisuse pärast tekkis alles aastakümneid hiljem. Tegelik ärkamine toimus 2000ndate aastate alguses.
Tänapäeval on kasutusel üle 10 000 erineva PFAS-kemikaali. Neid leidub peaaegu kõikjal, alates elektroonikaseadmetest kuni puhastusvahenditeni. Tööstuses on neid kasutatud näiteks pooljuhtide valmistamisel, metallide pinnatöötluses ja hüdraulikaõlides.
PFAS-kemikaale kasutatakse seetõttu, et need muudavad inimeste elu lihtsamaks ja mugavamaks – ja tooted kvaliteetsemaks.
Kohati leidub PFAS-kemikaale murettekitavalt suurtes kogustes pinnases, veekogudes, põhjavees, joogivees, taimedes ja kalades. Neid leidub isegi arktilistes piirkondades.
Lisaks joogiveele ja toidule puutuvad inimesed PFAS-kemikaalidega kokku näiteks riiete ja kosmeetika kaudu. Neid on mõõdetud ka siseõhus. Kõigele vaatamata on nende riskid endiselt halvasti teada.
Keskkonnamürgid pole kalamees Eerole suurt muret valmistanud, kuigi sõpruskonnas on räägitud kalasöömise tervisemõjudest ja võimalikest ohtudest.
„Sõbrad küsivad vahel, kas nad saavad siit püütud kala süüa,” räägib Eero kevadel Helsingi külje alt püütud meritinte suitsuahju lükates.
Eero poetab ka poest kalaletist ostetud haugi suitsuahju. Peale tintide Eerol oma saaki pole, sest ta püüab talvel. Suvel ei ole piirkonnas võrkudega püük lubatud.
Vantaanjoki jõesuudme ahvena kõrge PFAS sisaldus tuli esmakordselt avalikuks 2011. aastal, kui Toiduohutusamet Evira, praegune Toiduamet avaldas EL-kalat II uuringu.
Teave jõudis ka Eero ja tema sõpradeni, kuid püügile pole see mõju avaldanud. „Põhjendus oli, et ainult kolmel kuul aastas püüame ja sööme palju kala. Pealegi jagatakse saak sõprade vahel ära, nii et ühele inimesele polegi nii palju süüa,” räägib ta.
Viimastel aastatel on info PFAS-kemikaalide terviseohtude kohta muutunud detailsemaks, sest neid uuritakse palju. Samal ajal on mure süvenenud.
Hiljutise ELi projekti kohaselt puutub PFAS-kemikaalidega ülemäära kokku neliteist protsenti Euroopa noortest. See kehtib ka Soome noorte kohta.
Liigne kokkupuude ei tähenda otseselt terviseprobleemide tekkimist. Piirväärtuste ületamisel aga riskid järk-järgult suurenevad.
Kuna info hulk kahjude kohta on suurenenud, on suurenenud ka regulatsioon. 2004. aastal sõlmitud Stockholmi lepinguga piirati sadade ühendite kasutamist kogu maailmas.
Lisaks on Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Austraalias kehtestatud või kavandamisel riiklikud piirangud. Terviseriskide tõttu kehtestas Euroopa Komisjon 2023. aasta alguses toiduainete kõrgeimatele PFAS kontsentratsioonidele piirväärtused. Lihale, kalale ja vähilaadsetele ning munadele määrati piirväärtused.
Joogivee piirnorme on hiljuti karmistatud kõigis Põhjamaades.
Ka Kopenhaagenis asuva Euroopa Keskkonnaagentuuri (EEA) peadirektor Leena Ylä-Mononen on mures, sest PFAS-kemikaalidest põhjustatud keskkonnareostus on kasvav risk. Pidevalt satub keskkonda uusi aineid, mis suurendavad nii inimeste kui looduse keemilist koormust.
Siiski on kahjulikkusest põhjalikult teada vaid väikse osa kemikaalide kohta. „Uuringud on aga andnud põhjust muretsemiseks kõnealuste ainete pikaajalise mõju pärast keskkonnale ja inimeste tervisele,” ütleb Ylä-Mononen.
Vaevalt on võimalik piisavalt kiiresti kõiki aineid eraldi läbi vaadata. Seetõttu peaks Ylä-Mononeni hinnangul kemikaalide hindamine ja neid puudutavad otsused liikuma tervete kemikaaligruppidega tegelemisele. „Nii on võimalik vältida kahjulike ainete asendamist teiste peaaegu identsete kahjulike ainetega.”
Kemikaalide agentuur ECHA valmistab praegu ette ettepanekut tuhandete ühendite keelustamiseks ELis. Põhjuseks on hirm keskkonnareostuse ees viies Euroopa riigis – Saksamaal, Hollandis, Taanis, Rootsis, Norras.
Tootjad on ka vabatahtlikult piiranud PFAS-kemikaalide kasutamist, kuid tavaliselt on nad läinud üle teistele PFAS-ühenditele.
Olukord on viinud võidujooksuni. Keelatud ained on asendatud sama ohtlike või veelgi ohtlikumate kemikaalidega. Asendusühendid on sageli olnud sama püsivad ja rännanud looduses veelgi kaugemale kui endised.
Selle tulemusena puutume korraga kokku tuhandete kemikaalidega, mille koosmõju ei tea keegi.
Soomes jõuavad PFAS-i kemikaalid inimesteni kõige sagedamini kaladest ning kalurite verest on mõõdetud kõrgeid kontsentratsioone. Seetõttu on Eero nõustunud testiga, et selgitada välja, kui palju on tema organismis levinumaid PFAS-i ühendeid.
Kui Helsingi ümbrusest püütud haugi liha sisse on sattunud PFAS-kemikaale, siis Eero veres on neist ilmselt jälgi. Mürgid jäävad inimese verre väga kauaks. Seetõttu saate isegi ühe mõõtmise korral saada hinnangu kokkupuute suuruse kohta.
Vihmasel teisipäeva pärastlõunal sõidab Eero rattaga Helsingi kesklinnas asuvasse erakliinikusse, kus temalt võetakse kaks katseklaasi verd.
Veretorud jäävad paariks tunniks laborisse, kus seerum verest eraldatakse. See on vere selge vedel osa, millel puuduvad punased verelibled ja enamik hüübimisfaktoreid.
Proov saadetakse Terviseameti (THL) laborisse Kuopios. Seal analüüsib spetsialist, keskkonnakeemik Jani Koponen seerumit PFAS-i kemikaalide suhtes. Tulemuste ootamine võtab paar nädalat.
Vantaanjoki on Soome vetest PFAS-i kemikaalidega kõige enam reostunud. Vantaanjoki ja Helsingi piirkonna veekaitseliit tegi kaks aastat tagasi PFAS uuringu. Selle kohaselt on toksiine vette imbunud näiteks Helsingi-Vantaa lennujaamast ning jõest ülesvoolu asuvatest Riihimäki ja Hyvinkää reoveepuhastitest.
Probleemiks lennujaamas on kustutusvahud, mida on kasutatud tuletõrjeväljakul. 2014. aastal toimus Finnairi angaaris suur tulekustutusvahu leke ja PFAS-i kemikaale sattus keskkonda.
Enamik tõsiseid reostusjuhtumeid kogu maailmas on põhjustatud just kustutusvahtudest. Osade PFAS-ühendite kasutamine neis on juba 2011. aastal keelatud, kuid tootjad on läinud üle teistele PFAS-ühenditele. Nüüd valmistub EL keelustama kõik PFAS-ühendid tulekustutusvahtudes.
Helsingi-Vantaa lennujaamast on kustutusvahtudes sisalduvad PFAS-kemikaalid kraavide ja ojade kaudu Vantaanjoki jõkke jõudnud.
Siiski ei piisa ainult lennujaama kustutusvahtudest ja linnade reoveepuhastitest, et selgitada Vantaanjoki kõrgeid PFAS-i kontsentratsioone.
Ka tundmatud heiteallikad mõjutavad oluliselt jõe keemilist seisundit, nendib veekaitseühing. Lisaks Vantaanjoki jõele on kõrgeid PFAS kontsentratsioone leitud ka pinnavetest, näiteks Porvoonjokis. Isegi Porvoos tekitavad reostust kustutusvahud. 1989. aastal süttis Kilpilahtis Neste rafineerimistehases põlema tank isoheksaani, mida kasutatakse bensiini tootmisel. Leekide taltsutamiseks kasutati ära kõik Soome ladudes leiduvad kustutusvahud. Kui need otsa said, hangiti Belgiast ja Rootsist juurde.
Vahtudes sisalduvad fluoritud kemikaalid sattusid keskkonda ja on seal siiani.
Lisaks on Soomes leitud kaladest ja kodumaistest mahekanade munadest EL-i poolt kehtestatud piirväärtusi ületavaid PFAS-i kontsentratsioone. 2011. aastal läbi viidud ELi kalauuringu põhjal olid toidukalad Läänemeres valdavalt puhtad avameres ja rannikul.
Seevastu Vanhankaupunginlahtis, Tuusulanjärvis ja Porvoonjokis ning Porvoo rannikuvetes ületati kalade PFAS kontsentratsiooni.
Kemikaalid jõuavad Tuusulanjärvi järve väikeste jõgede kaudu. Näiteks Mäyränoja ääres on vana prügila, millest võib toksiine vette imbuda.
Soomes on aga Vantaanjoki ja Helsingi Vanhankaupunginlahti vee- ja kalareostuse oht täiesti omaette.
Vanhankaupunginlahti lahes on mõõdetud kuni kümme korda suuremat PFAS kontsentratsiooni võrreldes mujal Soome lahes ujuva ahvenaga.
Veekaitseühingu uuringus olid PFAS kontsentratsioonid ahvenalihas sellised, et sajakilone täiskasvanu sai süüa vaid neliteist grammi ahvenat nädalas. Teisisõnu kuluks sajakilosel täiskasvanul poole kilo ahvenafilee ära söömiseks umbes üheksa kuud, kui ta tahaks kinni pidada Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) soovitustest.
Eero hakkas Vanhankaupunginlahti ääres Kuusiluotos käima seoses linnuvaatluse harrastusega. Ta külastas 1980ndatel aastatel linnuretkel saarel asuvat vana kalurivillat.
Eero asutatud loodusvaatlusühingu Vanhankaupunki kultuuriökoloogia klubi rentis Helsingi linnalt tühjana seisnud villa 1990. aastal. Sellest ajast alates on ühing maja vaikselt renoveerinud. Villa on ehitatud 1930. aastal, kui aasta varem põles maha Karlssonide kaluripere talu.
Alates 19. sajandist Helsingis elanud perekonna viimane kutseline kalur oli Erik Karlsson, kes püüdis neis vetes veel 1990ndatel aastatel. Eerol oli võimalus temaga tuttavaks saada. Ta vaatas talvel, kui Karlsson võrkudega kala püüdis. Eero järgnes kevadel rüsapüüdjatele, kui kalad rüsadesse ujusid. Mõnikord jagasid kalurid oma saaki. Eero sai sellest indu. „Ma pidin ka ise alustama.” 1992. aasta varatalvel lasi Haapanen oma võrgud esimest korda Vanhankaupunki lahe vetesse.
Kala on tervislik toit. Nii võib kokku võtta soomlaste suhtumise, olgu selleks siis teadlased, ametiasutused või tavakodanikud. Soomes püütakse kala tarbimist suurendada. Siin on palju juttu selle kasulikkusest tervisele. Teist tüüpi teave võib jõupingutusi takistada.
Viimastel aastatel on Soomes uuritud näiteks väikelaste kokkupuudet PFAS-kemikaalidega ja selle võimalikku mõju vaktsiinivastuse nõrgenemisele. Oht on osutunud väikeseks.
Värske Soome uuring seevastu näitab, et püsivad orgaanilised keskkonnatoksiinid, mille hulka kuuluvad PFAS-kemikaalid, on seotud maksahaigustega. Muidu on Soomes uurimisinfo juba pea kümme aastat vana.
Isegi kõrged keemilised kontsentratsioonid pole siin probleemiks. Mõte on selles, et väikesed erandlikud piirkonnad nagu Vanhanaupunginlahti või Porvoo-esine mereala ei ole kogu elanikkonna seisukohalt olulised.
PFAS-ühendite kontsentratsioonid Soome kalades on olnud enamasti tublisti alla Euroopa Toiduohutusameti EFSA 2023. aasta alguses kehtestatud piirnorme, rõhutab Toiduamet.
Järgmisel kevadel avaldab Soome Toiduamet ELi IV kala-uuringu. Esialgsed tulemused Soome merekalade kohta näitavad üksikuid PFAS kontsentratsioonide ületusi räimes, kuid valdav enamus uuritud kaladest on alla EL piirväärtuste.
„Soome toidukala on enamasti puhas,” ütleb Terviseameti (THL) teadur Riikka Airaksinen. Kemikaalide püsivusele viitab Airaksineni sõnul aga asjaolu, et PFAS kontsentratsioonid kalades ei ole võrreldes eelmise, 2016. aasta uuringuga langenud.
Muude keskkonnamürkide kontsentratsioonid on vähenenud, kuna nende kasutamine on piiratud. Nii on juhtunud näiteks Läänemere heeringaga, mille dioksiinisisaldus on oluliselt langenud.
Soome keskkonnaagentuuri (SYKE) peainspektor Timo Seppälä on nördinud PFAS-kemikaalide teemalise arutelu pärast. Tema arvates peaks Soomes saama kõva häälega välja öelda, et rannikul on üksikuid piirkondi, kus kalade keemiline sisaldus võib olla kõrge. See ei vähenda tõsiasja, et kala on enamasti tervislik toit.
„Tõsi, Soome kala on valdavalt puhas ja kodumaise kala kasutamist tuleks suurendada. Meil on aga maailmatasemel saastunud kalu, millest paljud püütakse näiteks Vanhankaupunginlahtist,” räägib Seppälä.
Ta on aastaid töötanud PFAS-ühendite ja tööstuskemikaalidega seotud lepingutega.
„Vantaanjoki kalade kontsentratsioonidega oleks paljudes teistes riikides kalasöömise piirangud,” lisab ta.
THL soovitas Vanhankaupunginlahti lahe suurtele ahvenatele sellist juba kaksteist aastat tagasi Läänemere kalade uuringus.
Helsingi linn pole piirangutega arvestanud. Vähemalt praegu. „Sellegipoolest on kala söömine põhimõtteliselt tervislik,” ütleb Helsingi linna keskkonnajuht Esa Nikunen.
Pärast intervjuud võtab Nikunen aga teema üles. Ta ütleb enne selle artikli ilmumist, et linn tellib paari kohas uuringu, et selgitada välja kahjulike ainete kontsentratsioonid kalades. Üks neist on Vanhankaupunginlahti. Kala püütakse uurimistööks sügisel. Tulemusi oodatakse aasta alguses. „Neist lähtuvalt kaalume siis edasisi tegevusi.”
Vanhankaupunkinkoski piirkond on võib-olla Helsingi populaarseim kalastuskoht. Piirkonda külastavad harrastuskalurid, turistid ja pered ning seal korraldatakse õngitsemisüritusi lastele ja noortele.
Tänavu on linn müünud üle 1100 püügiloa Vanhankaupunginkoski piirkonda. Lisaks on igal aastal tuhandeid õngitsejaid, sest rannas saavad kõik püüda.
Päikesepaistelisel sügisõhtul on abajas mitu kalameest. Lootus on haugi saada, ütlevad paadist püüdvad kalamehed. Samuti ei muretse nad kaladesse sattuda võinud kemikaalide pärast.
Lõpuks ometi on saabunud kiri Terviseameti laborist Kuopios. Eero istub Helsingin Sanomate toimetuses. Algab videoühendust Kuopios proovi analüüsinud erialateaduri Jani Koponeniga. Uuritud on 13 kõige olulisemat PFAS-kemikaali.
Koponen võrdleb Eero tulemusi sellega, kui palju PFAS-kemikaale soomlastes keskmiselt on. Mõõtmisi on tehtud 1980ndate aastate algusest, seega on soomlaste kokkupuutest vähemalt ligikaudne ettekujutus. Aastate jooksul on Terviseamet uurinud PFAS-kemikaalide kontsentratsioone enam kui 6000 inimese seerumiproovides.
Eero suhtub testimisse kui omamoodi kaluri tervisekontrolli. 61-aastase mehe tervis on hea. Ta viibib palju õues ja liigub enamasti jalgrattaga. Eero kuulab rahulikult, kui Koponen uudist vahendab. Näidud on erakordselt kõrged. Eero organismis on PFAS-ühendite sisaldus normist ligi 14 korda kõrgem.
PFAS-kemikaalide kontsentratsioon on Eero organismis üle kolme korra suurem kui keskmisel kalamehel. Koponeni sõnul näitavad tulemused kahte asja: rohket kala söömist ja seda, kust kala tuleb.
„Kõrged kontsentratsioonid on tavaliselt inimestel, kes söövad palju kala. Vanhankaupunginlahti on seevastu Soome mastaabis üks saastatumaid kohti, kus kala püüda ja kala süüa,” ütleb Koponen.
Eerot tulemus ei šokeeri, kuid kindlasti paneb mõtlema. „Kui ma oleksin kala, kas mind saaks toiduna kasutada?” küsib ta. „Vaevalt et saaks,” vastab Koponen.
Soomes ei ole PFAS-kemikaalidele kehtestatud tervisepõhiseid piirväärtusi. EL on andnud soovitusi ainult maksimaalsete kontsentratsioonide kohta toiduainetes.
Eero mõtleb, kas ta peaks muretsema. Ei peaks, aga soovitaks kuskil mujal kala püüda, ütleb Koponen. „Kalapüügi ja kala söömise eelised on suuremad kui praegu kala vältimine,” lisab ta.
Kasu tervisele on Eero jaoks oluline aspekt. Võrgud on talviseks püügiks valmis. Kui meri jäätub, läheb Eero uuesti kalale. Siiski võib juhtuda, et ta valib selleks mõne muu koha.
