Olukorras, kus nii Ukraina kui selle toetajad sooviksid riigi võimalikult kiiret liitumist Euroopa Liidu ja NATO-ga, on Venemaal selles osas sisuline vetoõigus, väidab asjatundja.
Riigid nagu Leedu ei taha seda vetoõigust tunnistada, räägib Genfi julgeolekupoliitika keskuse teadur Henrik Larsen intervjuus LRT.lt-le.
„Venemaal on Ukraina liikmelisuse üle vetoõigus, sest mõned riigid kardavad sattuda Venemaaga sõtta,” ütles Larsen, kes töötas Kiievis EL-i Ukraina delegatsiooni poliitilise nõunikuna aastatel 2014–2019.
Ukraina prioriteet on praegu NATO-ga liitumine, mis sillutaks teed Euroopa Liidu liikmeks saamisele, ütles Larsen. „Kõigepealt peaksime alustama julgeolekust, seega peab NATO integratsioon olema Ukraina jaoks kõrgeim prioriteet,” ütles ta.
Kuid siin tekivad probleemid. Larseni sõnul on NATO alati olnud allianss, mille eesmärk on „geopoliitilise korra” kindlustamine, mitte loomine.
„Lääne-Saksamaa lisati 1955. aastal samal ajal kui loodi Varssavi pakt – see oli kindlustamine,” ütles ta.
Sama kehtis ka Balti riikide ja teiste Euroopa riikide liitumise kohta pärast külma sõda. „Liitu oli piisavalt lihtne laiendada ja neid kaasata, sest nad olid juba osa Läänest, see oli madalal rippuv vili,” ütles Larsen.
„Mis puutub Ukrainasse, siis see on põhimõtteliselt erinev küsimus […], sest NATO peab astuma reaalseid samme, et integreerida riik, mis on sõjas ja mille geopoliitiline staatus on kindlustamata, sest seal on riik, kes vaidlustab selle ja see muidugi on Venemaa,” ütles Larsen.
„Ma tean, et Ida-Euroopa riikides, sealhulgas Leedus, on väga populaarne väita, et Venemaal ei peaks olema vetoõigust liikmeks saamise suhtes, kuid Moskval on vetoõigus sel määral, et liikmed kardavad sattuda Venemaaga sõtta,” ütles ta.
Eelmise aasta 28. veebruaril esitas Ukraina ametlikult EL-i liikmeks astumise avalduse. President Volodõmõr Zelenski palus toona Ukraina viivitamatut EL-i vastuvõtmist. Sama aasta 17. juunil soovitas Euroopa Komisjon Euroopa Ülemkogul anda Ukrainale kandidaatriigi staatus.
Vahepeal määratles Brüssel seitse vajalikku reformi, mille Ukraina pidi enne jätkamist ellu viima, sealhulgas konstitutsioonikohtu reform, korruptsiooni- ja rahapesuvastase võitluse tõhustamine ning nn oligarhiavastaste seaduste rakendamine.
Mõned vaatlejad väidavad, et Ukraina on pärast Venemaa täiemahulist sissetungi reforme kiirendanud. Larsen väidab aga, et edasiminek on alati olnud „üks samm edasi, üks samm tagasi”.
„Nad panid institutsioonid paika, kui IMF Ukrainal seda käskis, kuid hiljem õõnestasid nad neid institutsioone,” ütles Larsen.
„Neil olid käimas kõrgetasemelised juurdlused, kuid neid õõnestasid seadusandjad või julgeolekuteenistus. Seejärel nõudis rahvusvaheline üldsus, et Ukraina kehtestaks kõrge korruptsioonivastase kohtu, mida nad ka tegid, kuid siis püüdsid nad veenduda, et kohtunike valiku üle on kontroll ja see andis põhjuse kahtlustada, et nad tahavad kohtunikke kontrollida.”
„Ma ei räägilihtsatest inimestest – eliit, poliitiline eliit ning majandus- ja finantseliit ei ole kõige olulisemates küsimustes koostööaldis,” ütles Larsen. Isegi sõja ajal „paistab, et EL tahab Ukrainat reformida rohkem kui ta ise seda teeb”.
„See oli sama ka 2014. aastal – siis oli jutt, et meil on Donbassis käimas konflikt, nii et me ei saa praegu reforme teha, me ei saa praegu reformida SBUd (Ukraina julgeolekuteenistus), sest meil on sõda. Ja 2016. aastal toimus valitsuse vahetus, siis oli üks aasta, kus reforme ei saanud teha, ja siis lähenesid jälle valimised,” rääkis Larsen.
„Oletame, et sõda lõppeb kuu aja pärast, siis langeb surve Ukraina jaoks. Kuidas aga hoida survet? Ja Lääne vaatenurgast ja tingimuslikkuse kaudu tehke, hoidke tingimuslikkust ja näidake eliidile, et on olemas sanktsioonid, mis on kulud, mis on seotud nende kriteeriumide mittejärgimisega, milleks nad on kohustatud,” lisas ta.
„Probleem on selles, et survet on raske hoida, sest tahad aidata riiki, mis on sõjas. Sa ei taha lasta sellel riigil pankrotti minna,” ütles Larsen. Kuid samal ajal „peate tõstma kõrgetasemelise korruptsiooniga seotud kulusid”, lisas ta.
