Kui Venemaa 2014. aastal Krimmi annekteeris ja Ukraina idaossa tungis, oli Kiievil palju toetajaid. Prantsusmaa, Saksamaa, Ühendkuningriik ja USA taotlesid Ukraina suveräänsuse taastamist Venemaa-vastaste sanktsioonide ja diplomaatia abil, kuid nad keeldusid otsesest sõjalisest sekkumisest. Surmavat sõjalist abi andsid nad hilja – Washingtoni puhul alles 2019. aastal.

Aasta 2022 veebruari lõpuks, kui Venemaa koondas oma jõud Ukraina piirile, oli see vastumeelsus aga enamjaolt kadunud. Sellele järgnenud jõhker sissetung ja Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenski karismaatiline juhtkond tõid kaasa Lääne sõjalise ja rahalise abi esimese ringi. Ukraina vapustavad edusammud lahinguväljal 2022. aasta septembris ja oktoobris avasid ukse veelgi ambitsioonikamale toetusele, vahendab Foreign Affairs.

Maailma jõukamate ja tehnoloogiliselt arenenumate riikide koalitsioon annab Ukrainale suure struktuurilise eelise. Venemaal on seevastu vaid kaks riiki – Iraan ja Põhja-Korea – kes teda avalikult sõjas abistavad, kuigi Hiina on olnud nii Kremli sõjategevuse oluline majanduslik toetusvahend kui ka mittesurmava sõjalise abi pakkuja. Lääne sõjalise toetusega kaasnevad aga omad riskid ja väljakutsed. Üks neist on Ukraina äärmine sõltuvus Lääne sõjalisest ja finantsabist. Ukraina armee on nihkunud eemale vananevast infrastruktuurist ja vananenud doktriinidest, mis seda nõukogudejärgsel ajal määratlesid, muutudes suurel määral sõltuvaks Lääne varustusest ja strateegilisest planeerimisest. Samal ajal peab Venemaa sõda Ukraina majanduse vastu, millel oleks raskusi ilma rahvusvahelise abita.

Lääne jätkuvat pühendumist Ukrainale ei saa garanteerida. Euroopa ja USA poliitilised valijaskonnad seavad kahtluse alla pikaajalise toetuse Ukrainale. Seni jäävad sellised hääled vähemusse, kuid need paljunevad ja muutuvad valjemaks. Avalikult venemeelsete ja Ukraina-vastaste vaadete propageerimine jääb poliitiliseks harulduseks. Selle asemel kipub pikalt kestnud sisepoliitilistest debattidest esile kerkima skeptitsism. USA-s on Ukraina sõda saanud viimaseks löögipunktiks võitluses selle üle, kui palju peaksid ameeriklased hoolima (ja kulutama) ülemerepartnerite ja liitlaste toetamisele. Euroopas on COVID-19 pandeemia ja sõjast tingitud kõrge inflatsioon avaldanud majanduslikku survet. Optimism Ukraina edu suhtes on hakanud kõikuma, põhjustades rahutust suure ja lõputu sõja pärast Euroopa pinnal.

Samal ajal on arengud rindel – eriti suhteliselt aeglane tempo ja selle suve alguses käivitatud Ukraina vastupealetungi tagasihoidlikud edusammud – julgustanud Lääne skeptikuid Kiievi toetuse suhtes. Isegi kui vasturünnak kogub tuure, ei lõpeta see sõda niipea. Ukraina kaitsjatel puudub selge ja kokkulepitud võiduteooria, mis kujutab endast poliitilist nõrkust. Väljaspool Ukrainat domineerivad praegu uudistes muud lood peale sõja. Mida kauem konflikt jätkub, seda enam vajub selle algusaegade Taaveti ja Koljati võitlus tagaplaanile, õhutades mõttetuse arusaama ja toetades üleskutseid leida vähemalt kosmeetiline lahendus.

Peamine oht Ukraina jaoks ei ole niivõrd järsk poliitiline nihe Läänes, kuivõrd hoolikalt kootud välisabivõrgu aeglane kadumine. Kui aga äkiline nihe siiski juhtub, algab see USA-st, kus USA välispoliitika põhisuund on hääletusel 2024. aasta novembris. Arvestades ohtu, mille tooks kaasa isegi toetuse järkjärguline kadumine, rääkimata äkilisest katkestusest peaks Ukraina valitsus mitmekesistama oma tegevust kogu poliitilises spektris, kohandades oma abipalve pika sõja väljavaatega. Samal ajal peaksid USA ja Euroopa poliitilised liidrid tegema kõik endast oleneva, et juurutada rahalist ja sõjalist abi Ukrainale pikaajalistes eelarvetsüklites, muutes abi andmise vähendamise tulevastel ametnikel raskemaks.

Euroopas on Ameerika Ühendriigid ärevuse allikas, Atlandi-ülese ahela võimalik nõrk lüli. Irooniline, et Euroopa riigid tekitavad Washingtonis samasugust ärevust. Kõigutamatu pühendumus Ukrainale iseloomustab Soome, Poola, Rootsi, Ühendkuningriigi ja Balti riikide valitsusi. Kartused, et paremäärmuslik valitsus muudab Itaalia kurssi Ukraina suhtes, on osutunud alusetuks. Selle asemel on peaminister Giorgia Meloni kinnitanud Lääne kurssi. Arvestades, kui ebapopulaarne on Putini sõda Prantsusmaal, on isegi peamine Prantsuse opositsioonitegelane paremäärmuslik populist Marine Le Pen, kes on ajalooliselt Putinit toetanud ja isegi Krimmi annekteerimise 2014. aastal heaks kiitnud, jäänud oma varasema sissetungi hukkamõistu juurde. Ta on aga sanktsioonide ja Ukrainasse raskerelvade tarnimise vastu. Ungari on endiselt äärmuslik, ELi ja NATO liige, kes ei suhtu Ukraina asjasse selgelt entusiastlikult. Vastutasuks Venemaale sanktsioonide kehtestamist soosiva Brüsseli konsensuse mitte murdmise eest on Ungari ELilt palju järeleandmisi saanud. Siiani on sellest piisanud, et peaminister Viktor Orbanit pardal hoida.

Näib ebatõenäoline, et Euroopa vankumatu toetus peagi kaob. Eurobaromeetri juunikuu uuringu kohaselt toetab 64 protsenti ELi elanikest sõjalise varustuse ostmise ja tarnimise rahastamist Ukrainale, ulatudes 30 protsendist Bulgaarias kuni 93 protsendini Rootsis. Ükski avalikult venemeelset agendat propageeriv Euroopa erakond pole suutnud luua jätkusuutlikku valimisliitu. Tõepoolest, paljudes Euroopa riikides on pärast sõja algust hakatud ELi ja NATO-t rohkem toetama.

Sellegipoolest võtab Euroopas võimust omamoodi väsimus. Selle parima näite võib tuua Saksamaalt, kes on üle elanud sõjast põhjustatud energiakriisi ja võtnud vastu miljon Ukraina põgenikku, suurendades samal ajal järk-järgult abi Ukrainale. Sarnaselt pandeemiaga tekitab frustratsiooni just kriisi pikkus: kõrged energiahinnad, majanduslangus, mure deindustrialiseerimise pärast ja mittetoimiv valitsuskoalitsioon on toonud kaasa halva enesetunde, millest on kasu olnud paremäärmuslikule erakonnale Alternatiiv Saksamaale. Küsitluse kohaselt on AfD nüüd Saksamaa suuruselt teine ​​partei. Ta soovib Saksamaad NATO-st välja viia ja Ukraina toetamise peatada, kuid partei populaarsus ei tulene selle venemeelsetest vaadetest. AfD kasutab ära üldist rahulolematust, et muuta oma kriitika Saksamaa atlandilise välispoliitika suhtes peavooluks.

Mida kauem sõda kestab, seda keerulisem ja kulukam võib see eurooplastele tunduda, rohkem USA võimu kandja kui Euroopa põhihuvi. Kuna sõja toetamine on Euroopas status quo positsioon, võivad ettevõtlikud poliitikud keskenduda kodurindele ning süüdistada pealinnade ja Brüsseli eliiti selles, et nad hoolivad rohkem Ukrainast kui oma elanikkonnast. Näiteks võrdles populaarne vasakpoolne Saksa parlamendiliige Sahra Wagenknecht hiljuti Ukraina toetamist põhjatu auguga, samas kui kõigis muudes valdkondades kärbitakse föderaaleelarvet. Sellised seisukohad võivad Euroopas kergesti levida ja nende pooldajatel poleks vaja välja töötada elujõulist alternatiivset poliitikat; nad ei pea isegi tõtt rääkima. Pole vaja eriti osavat demagoogi, et veenda neid eurooplasi, kes kannatavad majandusliku surve all, et sõjale on lihtne lõpp ja et selle lõpetamine vabastaks nad nende hädadest nagu kõrge inflatsioon.

Suur tundmatu on sõjas USA. President Joe Biden on viimastes küsitlustes kas endise presidendi Donald Trumpi taga või isegi temaga võrdne. Trumpi naasmine oleks Ukrainale tõenäoliselt katastroof. Presidendina käsitles Trump Ukrainat kui oma tagasivalimiskampaania lisandit ja püüdis Zelenskit tugevdada, et see kahjustaks Trumpi tollase peamise rivaali Bideni mainet. New York Timesi andmetel tegi Trump 2018. aastal mitu korda eraviisiliselt ettepaneku USA NATO-st lahkumiseks kõrgete valitsusametnike juuresolekul. Samas ei järginud ta seda ideed. Kuid kui otsustada tema retoorika põhjal kampaaniate ajal, näib ta olevat otsustanud Valgesse Majja naasmisel minna veelgi kaugemale kehtestatud normide ja traditsioonide murdmisel. Ja viimastel kuudel on Trump pakkunud, et ta võiks Ukraina sõja 24 tunni jooksul lõpetada. Selline kampaaniamüra viitab sellele, et Trump eelistaks konfliktile läbirääkimiste teel lahendust (tõenäoliselt Venemaa tingimustel) Ukraina abistamisele ja selle abistamise pidevale jätkamisele.

Trump ei pruugi saada vabariiklaste kandidaadiks. Silmatorkav on aga see, et teiste kandidaatide seas on kaks suurima toetusega Florida kuberner Ron DeSantis ja ettevõtja Vivek Ramaswamy Ukraina suhtes kõige taunivamad. Vabariiklaste partei reaganlik tiib, mis toetab liitlasdemokraatiate jõulist kaitset ja hõlmab selliseid tegelasi nagu endine asepresident Mike Pence ja Kentucky senaator Mitch McConnell, on parlamendis Capitol Hillis ja Washingtoni mõttekodades endiselt hästi esindatud. Kuid vabariiklaste eelvalijate seas on see vaade kaotamas. Vabariiklaste baas näeb Hiinat palju suurema ohuna kui Venemaad ning paljud vabariiklased näevad kompromissi Ukraina toetamise ja siseriiklike probleemide lahendamise vahel. Gallupi juunis avaldatud küsitluse kohaselt usub 50 protsenti vabariiklastest, et Washington pingutab Ukraina toetamisega üle, võrreldes sõja alguse 43 protsendiga. 49 protsenti vabariiklastest eelistab konflikti kiiresti lõpetada, isegi kui see võimaldaks Venemaal säilitada vallutatud territooriumi.

„Me teeme kõik endast oleneva, et kasutada USA sõjalisi ressursse, et kaitsta sissetungi kellegi teise piirile, kui me ei tee absoluutselt mitte midagi, et peatada kartellide sissetungi üle meie enda lõunapiiri siinsamas kodus,” kirjutas Ramaswamy viimati, korrates USA konservatiivses meedias tavapäraseks saanud refrääni. Sellel argumendil, mis võib olla lihtne ja ksenofoobne, on paljude vabariiklaste ja konservatiivide jaoks tugev intuitiivne veetlus. Tõenäoliselt kõlab see paljude sõltumatute ja isegi mõnede demokraatide ja edumeelsete seas.

Lääne toetuse piiramine Ukrainale ei lõpetaks sõda. Ükski lääneriik ei sõdi Ukrainas aktiivselt ning vaatamata Lääne relvade ja raha pöördelisele rollile on see algusest peale olnud Ukraina sõda. Just ukrainlased on näidanud üles erakordset vaprust ja toonud erakordseid ohvreid. Lääne partnerlusega või ilma selleta seisaks Ukraina silmitsi sama raskusega: vastane, kes ei aktsepteeri ukraina rahvuse olemasolu ega ukraina kultuuri või ukraina keele legitiimsust ning kes on andnud endale loa rünnata tsiviilisikuid, millel on kohutavad tagajärjed. Ukraina peab selle vastasega võitlema, kuidas vähegi saab. Kuni Kremlis pole uusi liidreid, ei jää Ukrainal muud üle, kui Venemaale jõuga vastu hakata.

Ilma läänepoolse toetuseta seisaks Ukraina silmitsi kahe dilemmaga. Üks väljakutse oleks sõda pidada, kui Lääne varustus kallineks, muutuks vähem kättesaadavaks, või mõlemat. Ukraina sõdurid on pühendanud palju aega Lääne varustuse väljaõppele. Ukraina strateegid on USA-lt ja teistelt riikidelt saadud sihtabist ja luureandmete jagamisest tohutult kasu saanud. Lahinguväljal toimub internetile juurdepääs sageli Starlinki kaudu, tehnoloogia kaudu, mida USA-s asuv tehnoloogiaettevõtja Elon Musk pakkus mõnda aega tasuta (ilmselt piirangutega) ja mille eest on viimasel ajal otsustanud maksta kaitseministeerium Pentagon. Kui Euroopa või USA (või mõlemad) peaksid Ukraina ära lõikama, tähendaks see sõjalise võimekuse mõõtmatut kaotust.

Teine dilemma ulatuks Ukrainast kaugemale. Lääne toetus Ukrainale ja venelaste enesetunnetus on sügavalt läbi põimunud. Putini sissetung ei olnud pelgalt panustamine, et Ukraina kukub ja et Venemaa saab seejärel riiki kontrollida või jagada. See oli panustamine Lääne ja eriti USA vastu – mis kuid enne sissetungi oli lõpuks pärast pikka ja rasket sõda oma kaotused Afganistanis sisse võtnud. Putin panustas USA – ja laiemalt NATO – strateegilise taiplikkuse ja kannatlikkuse vastu. Kui USA ja NATO kaasliikmed kaotaksid Ukrainas kannatuse, võib Kreml kuulutada sõja strateegiliseks triumfiks isegi siis, kui Venemaa jääb Ukraina konflikti edasi ja seda võidakse globaalselt pidada Moskva võidukäiguks.

Kui toetus Ukrainale Euroopas hääbub, aga mitte USA-s, järgiks Venemaa jaga ja valitse lähenemisviisi. See võib pakkuda võlts-läbirääkimiste teel lahendust, pausi võitluses või mürgipillide diplomaatiat, mida Venemaa kasutas 2014. ja 2015. aastal, kui see jättis mulje, et ta on kompromissidele avatud, kuid tegelikult püüdis Ukrainat domineerida. Idee oleks lüüa kiil mõne Euroopa valitsuse ja Washingtoni ning Lääne-Euroopa ja Ida-Euroopa vahele. USA-ga vastuolus olev Euroopa ja iseendaga vastuolus olev Euroopa oleks suurepärane mänguväli Venemaa jõupingutustele (manipulatsiooni ja spionaaži kaudu) normaliseerida Ukraina territooriumi neelamine Venemaa poolt. Kui USA toetus ja juhtimine peaks siiski püsima, on Ukrainal tugev alus. Lääne-Euroopal on võimatu Venemaale läheneda või pidada läbirääkimisi Venemaaga lepingu osas üle Ukraina pea, kui USA on sellele vastu.

Toetuse kaotamine Ameerika Ühendriikides, mitte Euroopas oleks dramaatilisem. ELi liikmed ja institutsioonid on nüüdseks mitmeaastaste pakettide kaudu eraldanud peaaegu kahekordse USA koguabi Ukrainale (finants-, sõjaline ja humanitaarabi). Kuid USA sõjaline panus ületab kõik ELi sõjalised lubadused Ukrainale. Euroopa ei saa asendada USA laiaulatuslikku sõjalist abi ja tal oleks raskusi selle lünga täitmisega. Kui USA üritaks Ukrainale läbirääkimiste teel lahendust peale suruda, oleks eurooplastel vähe vastupanuvõimet. Lühinägelik või kiirustav lahendus ohustaks nii Ukraina kui ka Euroopa julgeolekut. Venemaa silmis võib selline lahendus näidata USA vähenevat pühendumust Euroopa julgeolekule.

Ukrainal on vähe mõjuvõimu oma sõjaaegsete partnerite sisepoliitika üle. Ehkki keegi ei suudaks Ukraina eest paremini rääkida kui Zelenski, järgib avalik arvamus ja valimised Euroopas või USA-s nende riikide sisemist loogikat. Ukraina valitsus peaks arendama suhteid poliitiliste tegelaste ja parteidega, mis ei ole tugevalt Ukraina leeris, sealhulgas vasakäärmuslikud ja paremäärmuslikud parteid, täpselt nii nagu Ukraina valitsus on sõja ajal arendanud sidemeid Hiinaga, hoolimata Hiina lähedusest Venemaale. Sel viisil saab Kiiev töötada vastu poliitilisele polarisatsioonile, mis võib toetust Ukrainale kahandada.

Kui Zelenski 2019. aastal võimule tuli, sattus ta peaaegu kohe Washingtoni poliitilistesse mahhinatsioonidesse, kuid jäi ellu, et juhtida oma riiki siis, kui see teda kõige rohkem vajas. Ta oskab mitte ühelegi erakonnale liiga lähedale minna. Poliitilistele valijaskondadele, kes pole veel veendunud sõja toetamises, nagu vasakpoolsed parteid Saksamaal, paremäärmuslikud Prantsusmaal ja kasvavad populistlikud parteid sellistes riikides nagu Slovakkia, peaks Zelenski rõhutama tohutuid sõjalisi ja majanduslikke kulusid, mis kaasnevad Venemaa võiduga. Ukraina suruks üksikutele lääneriikidele peale tohutu migrantide laine, mille tooks kaasa Venemaa võit.

Washingtonis ja Euroopa pealinnades ei saa Ukraina toetust kivisse raiuda. Kõik välispoliitilised valikud saab panna valimistel proovile, kuid mõned prioriteedid võiksid olla kaitstud. Ukraina rahalise toetuse ja julgeolekugarantiid saab lisada seadusandlusesse ja ette näha tulevastes eelarvetes. Näiteks ELis on Euroopa Komisjon teinud ettepaneku eraldada aastatel 2024–2027 Ukraina taastamiseks, ülesehitamiseks ja moderniseerimiseks rohkem kui 50 miljardit dollarit. Brüssel ja ELi liikmesriigid peaksid neid mitmeaastaseid lubadusi laiendama ka tulevikus.

Ühedki valimised, isegi 2024. aasta presidendivalimised USA-s ei ole Lääne poliitika elu ja surma referendum: Trump tegi 2016. aastal kampaania Venemaale lähenemise nimel ja saatis lõpuks Ukrainale surmavat abi. Võimude lahusus ja valimiste kordumine on iseenesest demokraatlik kaitse halvima stsenaariumi eest. Sõltumata sellest, kas Läänes valitseb status quo, peavad ametnikud pidevalt ja fantaasiarikkalt Ukrainat aitama.

Konflikti venimisel peab Ukraina oma sõjajutustust Lääne avalikkuse jaoks kohandama. Kiire ja otsustava võidu asemel, nagu paljud lootsid suvise vastupealetungi esmakordsel käivitamisel, peab Kiiev selgitama pikaleveninud sõja lõppmängu, milleks jääb Ukraina ellujäämine. Vastasel juhul võib võimust võtta eraldatuse tunne, eriti kui sõda nihkub droonilöökide või muude rünnakute kaudu üha enam Venemaa territooriumile. Kuigi need võivad olla vajalikud Ukraina enesekaitseks ja moraali tõstmiseks, võivad sellised rünnakud muutuda poliitiliselt kulukaks, kui need soodustavad Lääne debattides „mõlema poolega arvestamist”.

Aastal 2015 pärast seda, kui Ukraina idaosa lahingute halvim osa lõppes pärast vigast relvarahu lepingut, oli Lääne peamine viga huvi kadumine. Kuidagi pidi kriis iseenesest lahenduse saama. Sellest sai Putin teada, mida ta pidas oluliseks tõeks Lääne juhtide muutlikkuse kohta. Edaspidi peavad Euroopa ja USA jätkuvalt demonstreerima, et Putin tegi vale järelduse. Venemaa ohjeldamine ja Ukraina suveräänsuse säilitamine on esmajärgulised Lääne huvid. Need ei tohiks sõltuda kohutava vägivalla piltidest, pidevast meedia tähelepanust ega ühegi Ukraina poliitiku karismast. Lääne ükskõiksus ja kannatamatus on Putini ülimad relvad selles sõjas. Ilma nendeta seisab Putin silmitsi strateegilise ummikteega.