Soomes on soid kuivendatud rohkem kui kusagil mujal maailmas. Metsaomaniku väitel on sellega tehtud metsadele palju kahju, mistõttu on ta asunud soid taastama.

Kas kidur mets või korralik soo? Helsingi mehe Timo Kujala jaoks oli valik lihtne, kui Kiuruvesi jahiseltsi esindajad tegid ettepaneku taastada temale kuuluv Iso lintusuo (Suur linnusoo). See muudeti tagasi sooks, vahendab Helsingin Sanomat.

Kuivendatud soos puud langetati ja 1960.–1970. aastatel kaevati kraavid. Nüüd on sügisvärvides helendavas soos vesi tõusnud. Sammal vajub sügavale ja siin-seal on veesilmad. Jõhvikad muutuvad valmides punaseks. Suvel oli ka murakaid.

Soo taastamine tõi Suurele linnusoole tagasi ka linnud.

„Eelmisel sügisel oli siin kaks tedrepoega. Nüüd oli kuulda 60 tedre laulu,” räägib Kujala.

Lindudel lastakse rahus sigida, sest Kujala on sooalal jahipidamise keelanud. Üks kohalik ettevõtja on toonud raba servale pildistamise putkad.

Suur linnusoo on üks näide taastamisest, mis taastab raba loodusliku seisundi. Ka külgnevad metsad saavad kunagisest kuivendamisest järk-järgult taastuda, sest Kujala laseb kraavidel täis kasvada.

Kujala on ärimees ja suurmetsaomanik. Tal on üle Soome metsakinnistud, mida ta majandab eelkõige pideva majandamise meetodil: ilma lageraieta ja rõhuasetusega erineva struktuuriga metsadele.

Põhimõte on loodus ja majandus. Kujala sõnul need omavahel vastuollu ei lähe. Seevastu Soomes seniajani valitsevad metsamajandamise viisid kiirendavad looduse hävimist ja vähendavad metsaomanike sissetulekuid.

Kujala sõnul on kaasaegsele metsandusele suurimaks ohuks kasvuperioodil pikenevad kuumad ja kuivad perioodid, mil puud on hakanud kannatama põua käes. Samal ajal on nõrgenenud nende võime end kaitsta kahjurite ja haiguste eest.

„Ebavajalikud või liiga sügavad kraavid muudavad olukorra veelgi hullemaks,” lisab ta.

Viimasel ajal kriitikat pälvinud soode taastamine on Kujala sõnul tõhus viis nii loodusväärtuste tõstmiseks kui ka metsa loodusliku uuenemisvõime parandamiseks ehk metsast saadava kasu suurendamiseks.

„Räägitakse sellest, et ennistamine vähendab puidu tootmist, kuigi olukord on hoopis vastupidine. See ei ole metsandusele oht, vaid pigem võimalus,” märgib metsaomanik.

Metsade mitmeotstarbeline kasutamine on ka Kujala äri, sest temale kuuluv ettevõte Arvometsä on spetsialiseerunud pidevale majandamisele. Ettevõte asutati konkurendiks lageraiet pooldavatele metsaühistutele.

Kujala kogemuste järgi pole taastamine isegi kallis. 50 hektari suuruse Suure linnusoo taastamine läks maksma kõigest 3000 eurot.

„Mõne tonniga saad korraliku soo. Mets siin ei kasvanud, maastik oli kuiv,” lisab ta.

Kujala tutvustab taastamise tulemusi loodusvarade keskuse (Luke) juhtivteadurile Mika Nieminenile, kes on uurinud kuivendatud soode põhjustatud veereostust.

„See on peaaegu nagu loomulik,” ütleb Nieminen soos ringi käies.

„Need on alad, mida on varem palju kuivendatud, kuid mida poleks kunagi tohtinud kuivendada. Drenaažid on olnud loodust hävitavad ja metsandusele kasulikud pole,” räägib ta.

Soode kuivamise tagajärjel suurenevad nii kliima- kui ka veeheitmed.

Varem hinnati, et mõjud veekogudele on lühiajalised ning kraavide kaevamise tagajärjel veekogudesse sattuv lämmastik ja fosfor moodustab Soomes vaid mõne protsendi kogu saastest.

Praeguse hinnangu kohaselt võivad aga kraavid tekitada 15–20 protsenti saastest.

„Saaste võib isegi suureneda, kui kraavid on pikaajalised. Teisisõnu, nagu kasvuhoonegaaside heitkogused, kasvavad endiselt kuivendatud soodega seoses veekogude heitkogused,” ütleb Nieminen.

Kraave on Soomes palju. Soid kuivendati eelmisel sajandil rohkem kui kusagil mujal maailmas, et suurendada metsade juurdekasvu. Soodesse ja metsadesse on kaevatud 1,5 miljonit kilomeetrit kraave. Nad ulatuksid 40 korda ümber maakera.

Kraave kaevamisega tehti suur viga. Lõpptulemuseks on tohutu hulk kuivendatud rabasid, mis puidu tootmiseks ei sobi. Niemineni sõnul on 20-50 protsenti kõigist kraavidest mõttetud või halvasti tasuvad.

Traditsioonilises metsamajandamises on kraavidel jätkuvalt suur roll metsauuenduses, kuid Timo Kujalale tundub kraav lausa sõimusõnana. Tema sõnul on kraavid praegu metsade kasvule pigem kahjulikud kui kasulikud.

„Raiealadel kaevatakse jätkuvalt uusi kraave ja süvendatakse vanu. Kraave on tehtud ka nõlvadele ja mineraalmuldadele. Siis rikuvad nad veetasakaalu ja kuusikud kuivavad ära,” räägib ta.

Kujala esitleb oma metsatüki kõrval olevat metsa, kus liivasesse pinnasesse on kaevatud kahe meetri sügavune kraav: „Kevadel on see mets täiesti kuiv.”

Miks kaevatakse Soome metsad täis kraave, millest enamik on tarbetud?

Kraavide maailmarekordi peamine põhjus on see, et kraavide eest makstakse raha. Riik on aastaid julgustanud metsaomanikke oma maad kuivendama. Tegemist on kilomeetripõhise kuivendustoetusega.

„Kraavide projekteerija, tänapäeval kõige sagedamini metsaühistu, ja kraavide kaevaja saavad riigipoolset toetust, mida rohkem kilomeetreid kraave uuendatakse. See on viinud selleni, et kraave on uuendatud paljudes rabades ja rabaosades, kus selleks pole olnud vajadust,” räägib Nieminen.

Metsaomanikele on toetuse taotlemine toonud kaasa tarbetuid kulutusi ja asjatut koormust veekogudele.

Kuigi uusi rabasid ei ole metsanduslikuks kasutuseks võetud alates 1990ndatest aastatest, tehakse kraavide taastamist ja uuendamist kogu aeg.

Niemineni sõnul on teadlased püüdnud mõjutada nii, et loobutaks tarbetut kraavikaevamist soodustavatest kilomeetritoetustest, kuid põllumajandus- ja metsandusministeerium pole sellega nõustunud.

See on aga muutumas. Metsanduse uus soodustussüsteem Metka võetakse kasutusele 2024. aasta alguses. Samal ajal lõpetatakse kraavide toetamine.

Nüüd on kraavidele tammid ehitatud ja neil lastakse täis kasvada. Soomes on aastaid taastatud metsi, soid ja muid elupaiku. Metsaamet on rakendanud ulatuslikke meetmeid looduskaitsealadel, milleks on sageli endised majandusmetsad.

Taastamine lisandus poliitilisse debatti 2022. aasta suvel, kui Euroopa Komisjon avaldas oma ettepaneku looduse kohustusliku taastamise kohta. Eesmärk on peatada looduskadu.

Soomes tekitas ettepanek palju kära. Metsa puudutavad nõudmised, mis mõjutavad ka metsandust, põhjustavad vastureaktsiooni. EL võib sekkuda keskkonna- ja kliimaküsimustesse, kuid metsapoliitika kuulub liikmesriikidele.

Samuti tekitasid segadust komisjoni esitatud kulud. Soomet puudutavat ligi miljardieurost arvet peetakse liialduseks.

Õiguspaketi sisu on leevendatud, näiteks objektide piiritlemisel. Käimasolevatel kolmepoolsetel läbirääkimistel taotleb Soome rohkem manööverdamisruumi.

EL-i parlamendi juulikuise otsuse kohaselt peavad liikmesriigid taastama aastaks 2030 looduse selliselt, et meetmed hõlmaksid vähemalt 20 protsenti maa- ja veealadest.

Taastamine tähendab, et kui loodust on muudetud, näiteks raiumise või ehitamisega, tuleb see taastada oma loomulikku olekusse.

Taastamine ei ole aga sama mis looduskaitse, kuigi seadusepakett toetab ka kaitse-eesmärke. Soome on juba kaitsealadele pühendunud.

Endiselt on lahtine, mida Soome metsades lõpuks tegema peaks. Milline on metsadele sobiv looduslik seisund, on vaieldav.

„Majandusmetsade taastamise definitsiooni pole seni arutatud. Seda tuleks teha, sest tegusid tuleks hakata ka ellu viima,” ütleb Soome Keskkonnainstituudi teadusdirektor professor Eeva Primmer. Ta on ka valitsustevahelise looduspaneeli Ipbes juhatuse liige.

Primmeri sõnul metsamajandus EL-i taastamismääruste alla ei kuulu. Vastupidi, tulundusmetsade loodusliku majandamise taseme tõstmine ainult suurendab metsanduse jätkusuutlikkust.

Traditsioonilise majandusmetsa ja hoiumetsa vahele on vaja uut tüüpi loodusmajandusmetsa, kus pöörataks erilist tähelepanu mitmekesisusele, ütleb Primmer.

Kriteeriumid oleksid aga leebemad kui kaitses ja metsa majandamist võiks lubada.

Loodushoiumetsad oleksid mitmekesisusmetsad, kus oleks tagatud puuliikide ja puude vanuselise struktuuri mitmekesisus.

„See on bioloogilise mitmekesisuse jaoks äärmiselt oluline. Metsa majandamine on tegur, mis ohustab metsade liigirikkust. Oht tuleneb on ühetaolisusest ning veetasakaalu ja mulla funktsioonide häiretest,” räägib Primmer.

Tema sõnul oleks hea paigutada looduslikud majandamismetsad juba kaitse alla võetavate alade ümber.

„Ainuüksi kaardi abil aga Soomes edasi liikuda ei tasu. Tegevused nõuavad laialdast heakskiitu ja koostööd,” lisab ta.

Kiuruvesil näitab Timo Kujala oma looduslikku majandamismetsa. Segametsas kasvab valdavalt mänd, aga ka kuusk ja kask.

Suured kännud räägivad, et palke on langetatud, aga püsti on ka suured puud. Palju on väikeseid ja keskmisi okas- ja lehtpuid. Neil lastakse kasvada ja metsal mitmekesistuda. Vanadel kraavidel lastakse tasapisi täis kasvada.

Ülejäänud puud hoiavad veemajandust loomulikult paigas, et metsas oleks piisavalt niiskust ka põuaajal.

„Ma tahan siin niiskust. See on veemajandus muutuvas kliimas,” räägib Kujala. Tema sõnul on loodus ise parim taastaja. See uueneb ise, kui sellesse suhtutakse vastutustundega.