Mõni ütleb, et seal pole tunda midagi peale relva tagasilöögi, küll aga peatub aeg mõneks ajaks, kirjeldab Topi Huhtala oma sõdurielu Ukrainas.
Tagasilöök viitab liikumisele, mis tekib kuuli tulistamisel ja tõmbab relva jõuga vastassuunas. 27-aastane Huhtala sai tagasilöögiga tuttavaks Ukrainas, kuhu ta läks vaid paar nädalat pärast Venemaa agressioonisõja algust, vahendab Yle.
Huhtala räägib oma aastast Ukrainas Yle reedeses saates Kuidas sõda meid muudab?
Esimene kord on kõige raskem ja jääb alati meelde, aga jah, me liigume sealt edasi. See muutub ju igapäevaseks, vastab Huhtala, kui saatejuht Sean Ricks küsib, mis tunne on tappa.
Mõnikord mäletan ohvri nägu. Siiski ei hakka ma neile rohkem mõtlema. See oleks enda kiusamine, lisab ta.
Huhtala ütleb, et suhtub Vene sõdurite tapmisse kui töösse.
Jah, see on osa ametijuhendist. See on üks töö ja seda tehakse siis, kui vaja, märgib ta.
Küll aga ei tahaks Huhtala, et inimesed temast kui külmaverelisest mõrvarist mõtleksid.
Olen alati olnud leebe, lõbus poiss. Kurb, kui keegi meist nii arvab, et ma olen mingi emotsioonitu psühhopaat. See pole nii, sõnab ta.
Siiski ei saa võitleja olla igaüks, kuigi sõdur võib olla igaüks, ütleb Huhtala. Siin, see oled kas sina või tema, märgib ta.
Sõjalugusid pole lahe kuulata. Huhtala oli koledates kohtades, sealhulgas seal, kus pea juures plahvatasid granaadid. Surm ja surnukehad muutusid tavaliseks ja igapäevaseks: välilaatsaretis võeti hukkunud sõduritelt varustus ära ja nad mähiti kottidesse transpordiautot ootama.
Huhtala loomulikult kartis. Ta lihtsalt kanaliseeris selle ellujäämisinstinktiks.
Mul läheb sõdurina väga hästi. Teadvustan, et see on töö, milles ma olen väga hea. See oli üks põhjusi, miks ma läksin. Tahtsin endale tõestada, et saan sellises olukorras hakkama ja teen kõik, mis vaja, sõnab ta.
Mingit sundust polnud minna. Ukrainaga pole Huhtalal midagi pistmist. Ta on lihtsalt tavaline Kauhavast pärit noor mees, kes oleks võinud jätkata oma elu Soomes nagu varem.
Ma olen alati olnud väga ambitsioonikas inimene, kuid ma pole kunagi olnud raamatukoi. Minusugusel tüübil on Soomes piiratud võimalused, ütleb Huhtala.
Arvasin, et see on selline koht, kus saan õitseda ja särada. Lisaks on mul hea tunne, et saan inimesi aidata ja see abi on käegakatsutav, räägib ta.
Huhtala ütleb, et põhikoolist saati kiusati teda koolis päriselt nii vaimselt kui füüsiliselt. Ka täiskasvanuna pole teda siidkinnastega koheldud, sest tööl on ta kogenud ülemuse väärkohtlemist.
Ma lihtsalt leppisin kogu selle jamaga, nagu piibel õpetab, keerake teine põsk ette. Mõtlesin, et nüüd lähme vaatame, mis mees on, et näidata kahtlejatele koht kätte, sõnab ta.
Pärast aastat Ukrainas naasis Huhtala Soome. Ta ütleb otse, et lahkus, kuna ei jaksanud enam.
Meie rühmas Ukrainas oli ütlus, et „ma usun, kui ma näen”. Meie, soomlased, olime nõutud seltskond. Meile lubati alati mingist väeosast puud ja maad ning need lubadused ei täitunud kunagi, lisab ta.
Meid saadeti enesetapumissioonidele. Näiteks oleksime pidanud ründama 12 inimesega asustuskeskust, kus oli 70 venelast, räägib Huhtala.
Reedeses saates on teise külalisena ülikooli teadur Noora Kotilainen. Oma tööga seoses on ta pikalt jälginud sõdu, kuid Venemaa agressioonisõda ja olukord Ukrainas tõi sõja teistmoodi lähemale.
Kui sõda läheneb, mõjutab see erinevalt meie enda maailmavaadet, närvisüsteemi, meie väärtusi ja eluolu. See paneb ühtesid sõdima, teised seavad kahtluse alla sõja staatuse rahvusvahelises kogukonnas ja meie maailmas, kirjeldab Kotilainen.
Minuga juhtus viimane. Olen mõelnud, kas meie inimliik pole veel midagi paremat välja mõelnud? jätkab ta.
Kotilainen rõhutab, et tema ei ole teadlasena õige inimene, et öelda, kelle valikud on õiged või valed, kas tasub Ukrainasse minna või mitte.
Kui Topi oleks minu poeg, oleksin talle öelnud, et teiste sõda, kus igaüks ei saa ise valida, kas ta on kohal või osaleb selles, ei pruugi olla parim koht, kuhu minna oma traumasid või enesetunnet ravima.
Selles on muidugi point, kuid see töötas minu jaoks. Olen rahul ja ei kahetse päevagi, vastab Topi Huhtala Kotilainenile.
