Koolikiusajad tulevad 15-aastase nooruki pere õuele ja välisuksele, lõhuvad pere vara ja käituvad ähvardavalt poisi vanemate suhtes. Keegi pole olukorda kontrolli alla saanud.

15-aastane Joonas kirjutab palavikuliselt oma märkmeid paberile, kuigi kell lööb peagi kolm, vahendab Yle.

Uksest astub sisse tuttav kooliabiline. On aeg teha kooliettekanne.

Nüüd ei olda aga koolis, vaid raamatukogus. Joonas ei saa koolis käia. Seal ootavad kiusajad ja kool ei suuda Joonase turvalisust tagada.

Joonast on koolis ja vabal ajal kiusatud vähemalt kolm aastat. Ta ei esine loos enda turvalisuse huvides pärisnimega.

Olukord on muutunud nii tõsiseks, et kiusajad tulevad isegi pere õuele ja välisuksele, lõhuvad pere vara ning käituvad ähvardavalt poisi vanemate ja isegi naabrite suhtes. Isegi politsei on olukorra ees jõuetu.

Kiusajad valisid Joonase oma ohvriks rohkem kui kolm aastat tagasi. Alguses teda narriti, jäljendati, ähvardati ja tõugati. Koolis peetavad kasvatuslikud arutelud kiusajatele millegipärast ei mõjunud.

Koroona perioodil eemaldasid kiusajad Joonase veebitundidest, kuna õpetajad ei teadnud esialgu, kuidas õpilastelt osalejate nimekirja haldamise õigusi ära võtta.

Põhikooli lõpuklassides kiusamine jätkus. Kui Joonase telefoninumber levima hakkas, tehti naljakõnesid. Keegi võttis tema seljakoti ära. Kiusaja rebis Joonast juustest. Joonasest tehti karikatuur.

Siis võttis kiusamine taas uue pöörde. Kiusajad said teada, kus Joonas elab.

Joonase pere elurajoon Helsingis on tuntud kui heal järjel inimeste elurajoon. Sissetulekute tase on kõrge, tööpuudus madal, eluasemete ruutmeetreid palju ja elanikkond on Helsingi harituim.

Piirkond tundub külastaja silmis rahulik ja idülliline, kuid siiski on paljudel postkastidel või piiretel kleebis või silt, mis räägib valvekaameratest. Sama kehtib ka Joonase pere kohta.

Rohkem kui aasta tagasi paigaldas pere oma õue filmimiseks valvekaamerad.

Enne seda oli pere kodu verandale visatud mune, mis külmusid ja jäid krohvipinna külge kinni. Pärast seda lasti pererahva postkastis ilutulestikku, nii et postkasti sisu läks põlema.

Yle on näinud mitmeid kaameratega salvestatud sündmusi. 2023. aasta jaanuaris saabus pere maja juurde üle 10 nooruki. Nad planeerisid maja ründamist. „Meil on ülekaal,” hüüdis üks noortest.

Üks nooruk kattis oma näo salliga ja sammus maja poole, midagi valget oli käes, ja siis ta kadus pildilt. Lõpuks jooksis kogu kamp minema.

Umbes nädal hiljem tulid neli noorukit taas maja juurde. Üks neist oli oma näo juba kinni katnud. Ta astus hoovi, aga liikumise peale süttinud lamp peatas ta ning ta lahkus.

Siis läks mööda veel üks nädal. Neli noorukit peatusid maja juures öö varjus. Üks neist soovitas Joonase maja uksele koputada. Noored läksid postkastide juurde vaatamata, milline maja on õige.

Kiusajate hulk on kasvanud nii suureks, et isegi Joonas ei tea neid kõiki nimepidi.

Joonase kooli õppealajuhataja kirjutab oma ettekandes perele, et juhtum on erandlik, kuna kiusamises süüdi olevate õpilaste arv on suur, neid on eri klassides ja eri vanuses.

Kiusajate motiivi on võimatu täpselt teada. Kooli poolt esitatud aruanne ei sisalda selle kohta sõnagi.

Kiusajate suur hulk muudab olukorra lahendamise peaaegu võimatuks, eriti väljaspool kooli.

Joonas kõnnib raamatukogust koju nii kiires tempos, et raske on temaga sammu pidada. Teekonna ajal hüüab keegi taga vasakul tema nime.

Joonase olemus muutub. Ta kangestub ja nendib kindlalt ettepoole vaadates, et ilmselt on tegu kiusajaga. Lähedalt õuest ilmub aga välja Joonase väikevend ja tuleb tere ütlema. Valehäire.

Perekonna juhtumi jaoks on kasutusele võetud nn „suur komplekt”. Kaasatud on kool oma direktori ja õpetajatega, tohutu hulk noori ja lapsevanemaid, lastekaitse, politsei ja Asema lasteühendus, kes aitab koole raskete juhtumite lahendamisel.

Koolil on seaduse järgi kohustus tagada oma õpilastele õpikeskkond. Üks seadusesse kirjutatud lause paneb koolile palju kohustusi. Kool peab tagama muuhulgas hea siseõhkkonna, õppimise toetamise, hea meeskonnavaimu – ja selle, et kedagi ei kiusata.

Joonase kool on võtnud kasutusele mitmeid meetmeid kiusamise peatamiseks. Kui Joonas käis seitsmendas klassis, korraldas kool ahistamise lõpetamiseks klassid ümber.

Kaheksandas klassis loodi Joonasele Whatsappi grupp, kuhu kuulusid kooli täiskasvanud ja Asema lasteühingu töötaja. Seal sai Joonas ahistamisest teada anda kohe, kui see juhtus, et võimalikult kiiresti asjaga tegeleda. Direktori sõnul tuli ahistamisteateid mitu ja nendega tegeleti.

Samuti oli Joonasele korraldatud vaikne puhkepauside veetmise koht, et ta ei peaks kiusajatega koos olema. Isegi politsei tuli kooli õigusharidust andma.

Direktori sõnul on juhtumi puhul kasutatud suures mahus kooli distsiplinaarmeetmeid. Juhtum on lõppenud isegi ajutise vallandamisega, mis on Soomes väga haruldane.

Joonase ema Riina ütleb, et on kurnatud. Juba praegu on seljataga liiga palju kooliga läbirääkimisi, arvukate vanematega klaarimist, palju kiusamise juhtumeid, kuriteoteateid ja laste telefonide GPS-signaali jälgimist.

Samade kiusajate sihikule on võetud ka Joonase väikevend. Aastate jooksul on ähvardused ja tegevused muutunud tõsisemaks ja süstemaatilisemaks. Sündmuste mõju kogu perele on suur.

On pidev hirm, paanikahood, teadvuse kaotus, oksendamine, füüsiline valu, kõik stressi sümptomid. Seoses kooliga esineb keskendumisvõime langust ja raskusi õpingute lõpetamisel, loetleb ema Riina.

Kiusajad on Joonase arvates ülekaalu saavutanud. Väljaspool kodu peab ta pidevalt valvel olema ja kaks korda üle õla vaatama.

Kord oli Joonas koos väikese vennaga lähedal asuva kooli hoovis. Oli kiusajaid, kes jälitasid Joonase väikevenda lõpuks kuni pere kodutänavani, kui väikevend üritas sealt lahkuda.

Pidin neile järele jooksma ja veenduma, et mu väikevennaga midagi ei tehtaks. See oli kiusajate põhjustatud stressirohkeim olukord, märgib Joonas.

Kaks naabrit olid tunnistajaks maja hoovi lähedal toimunud sündmustele. Tundus, et lärmakas noorteseltskond ei lase Riina pere lapsi koju.

Joonase kool teatas 2023. aasta talvel, et ei suuda Joonase kooli minekut ja seal oldud aega kindlustada. Käesoleva, 2023. aasta veebruarist lõpetas Joonas koolis käimise. Pere otsustas, et kõige kindlam on põhikool kodus lõpetada.

Joonase puhul on lahendus tavapärane: koolikiusatu peab taanduma. Kooli asemel vastutab nüüd õppimise eest pere ja see on muutnud poisi haridustee raskemaks.

Koju jäämine oli Joonase arvates aga ainuvõimalik lahendus järelejäänud võimalustest. Ainsad kohad, kus kiusamist ei olnud, olid Joonase mõne lemmikaine tunnid.

Ometi oli seal enamasti väga raske. Igal pool oli tunda väga tugevat negatiivsust, räägib Joonas.

Riina ütleb, et kümned noored ja lapsevanemad on tulnud nende koju oma tegude pärast vabandust paluma. Mõned vanemad on oma lapse tegusid tõsiselt võtnud.

Kui kiusajatelt on küsitud, miks nad kiusavad, on nad vastanud, et kardavad. Kui te ise ei kiusa, muutute ohvriks, ütleb Riina.

On ka lapsevanemaid, kellega koostöö pole sujunud. Üks vanematest ütles, et ta usub oma lapse versiooni juhtunust, kus seltskond noori oli tulnud Joonase ukse taha „asju uurima”. Suhtlemine juhtunu kohta lõppes halvasti. Üks vanematest teatas Riinale sõnumis, et tema hinnangul ei teinud pere postkasti kallal käinud noored midagi keelatut.

Riina ütleb, et väldib kiusajatega otse rääkimist, sest nende kasvatamine on kiusajate vanemate ülesanne. Mõnikord ei ole olnud võimalik olukordi vältida.

Kord helistas mu laps kiusamise pärast ja palus mul tulla ja öelda kiusajatele, et see tuleb lõpetada. Läksin sinna ja proovisin nendega rääkida. Nad sõitsid ratastel minema ja karjusid, et tapa ennast ära, sa kuradi hoor, räägib ema.

Ahistamine on jätkunud. Muu hulgas on valvekaamera videole jäädvustatud noorte karjumine pere maja juures.

Riina on kiusajate tegude kohta teinud mitmeid kuriteoteateid, kuid neist pole abi olnud.

Pasila politseist helistati, et kuivõrd neid juhtumeid on nii palju, siis tuleb neid hakata lõpetama. Kõige lihtsam on politsei väitel see, kui ema teatab, et võtab karistuse nõuded tagasi, kui karistada pole võimalik. Seda seetõttu, et noori ei ole tuvastatud või nad on alla 15-aastased, ütleb Riina.

Alla 15-aastaseid lapsi veel kriminaalvastutusele ei võeta. See tähendab, et politsei teostab kahtlustatava kuriteo eeluurimist üliharva. Kui kuriteoteade tekitab muret noore heaolu pärast, saab politsei suunata juhtumi sotsiaalasutustele.

Politseis töötab noorte kuritegusid ennetav Ankkuri meeskond, kes võib olla abiks kiusamisjuhtumite lahendamisel. Tegevus on aga vabatahtlik. Kui ei soovita tegevuses osaleda, on ka politsei jõuetu.

Kui kiusava nooruki tegevust pole suudetud peatada, võib 15-aastaselt tulla üllatusena, et tema enda tegu on karistatav.

Näiteks mõistis Kesk-Soome kohus 2021. aastal tegude toimepanemise ajal 15- ja 16-aastastele noorukitele laimamise eest rahatrahvid. Noored olid oma ohvri läheduses korduvalt karjunud, öelnud „kao põrgu” ja kasutanud muid halvustavaid väljendeid. Ringkonnakohus kinnitas kohtuotsuse.

Mais 2023 möödus majast keset päeva seltskond noori. Üks neist hüüdis Joonasele tere, mis on salvestatud videolindile. Joonas, me veame kihla, et tuled lõpetamiseks kooli! hüüdis üks nooruk maja poole.

Video pani Joonase ema ärevusest oksendama.

Selgub, et kooli kevadpeol osalemiseks peaks Joonas tulema kevadpeo proovidele ja olema koos oma kiusajatega. Joonas otsustas taotleda koolilt tunnistust ilma ühise tähistamiseta.

See lugu näitab ainult kiusavate noorte tegusid ja nende mõju Joonasele ja tema perele – mitte seda, kuidas kiusavad noored ise olukorda näevad, millises elusituatsioonis nad elavad ja kas nad ise vajavad mõnes eluvaldkonnas abi.

Kool on aga olukorra lahendamisel jõuetu, politsei samuti. Jääb üle vaid lastekaitse.

Helsingi linna lastekaitse sotsiaaltöö juhi Riitta Vartio sõnul on lastekaitsel mitu võimalust, kuidas kiusavaid lapsi aidata. Lastekaitse saab pakkuda vanematele abi päevase või isegi ööpäevaringse rehabilitatsiooni puhul.

Aga kui laps käitub vägivaldselt ja tekitab oma ümbruses hirmu ning vanemad pole olukorra lahendamisel abiks? Sel juhul saab lapse paigutada lastekaitse asutusse täpsemaks hindamiseks, kuid äravõtmist või kodust väljapoole paigutamist välditakse kuni lõpuni.

Ema Riina ütleb, et on teinud kiusajate kohta ka lastekaitsele teateid, kuid info nende tõhususe kohta on loomulikult mõistatus. Siiski on selge, et ühestki juba kasutatud tegevusest ei ole piisanud olukorra lahendamiseks.

Riina tunneb, et on teinud kõik oma laste turvalisuse nimel. Eelmisel talvel esitas ta isegi omaenda laste kohta lastekaitseteateid, et abi ja tuge saada. Kool esitas paar nädalat hiljem samuti mureavalduse perekonna pärast.

Tunnen, et toetust on saadud, aga õiglust mitte, ütleb Riina.

Suvevaheajal veetis pere palju aega kodust eemal. Juunis sai Joonas teada, et pääses õppima enda valitud gümnaasiumi. See asub kodust kaugel.

Tulevik paistab hea. Vaatamata kõigele juhtunule püüab Joonas leida sisemist rahu.

Ma olen millegipärast alati uskunud sellesse inimlikkusse, mis on kiusajatel siiski olemas. Jah, viha on, aga ma üritan seda suhtumist parandada. Eriti selle suve jooksul loodan, et ma ei vihka neist enam kedagi, märgib Joonas.