Kui Ukraina armee ohvitser ja parameedik Alina Mõhailova rääkis, kuidas tema komandöri tapmine tema üksuse „orvuks jättis”, oli tema valu tuntav.
„Kui kaotasin selle mehe, keda ma nii väga armastasin ja kellega olin nii palju jaganud, mõistsin, et me oleme pataljonis nüüd kõik orvud,” ütles ta pisaraid pühkides, samal ajal kui tema kõrval olevad inimesed nägid vaeva, et enda pisaraid tagasi hoida, vahendab Telegraph.
Sünge meeleolu oli terav kontrast võrreldes eelmise, 2022. aasta Jalta Euroopa strateegia konverentsiga, kus osalesid piirkondlikud riigipead ja valitsusjuhid kõrgendatud meeleolus.
Eelmise aasta kogunemise ajal oli Ukraina armee just alustanud oma esimest vastupealetungi, vabastades suure territooriumi ja jätkates Vene vägede vastu rünnakut, mis oli kõiki üllatanud.
Öeldi tooste „Slava Ukraini” (Au Ukrainale), kuna esimest korda sõjas Ukraina edenes ja Vene väed taganesid.
Aasta hiljem Ukraina armee endiselt edeneb, kuid valusalt aeglasest vastu hästi kindlustatud vaenlast, mida kaitsevad miiniväljad, mis mõnikord võivad olla üle 5 kilomeetri sügavad. Eelmisel aastal võrdles üks inimene lahinguid El Alameiniga, Teise maailmasõja lõpu algusega. Tänavu on seda võrreldud hoopis Esimese maailmasõja veriste lahingutega.
„Võib-olla on suurim erinevus 2022. aastaga võrreldes see, et nii palju inimesi on nüüdseks surnud,” ütles konverentsil osalenud Ukraina parlamendisaadik Dmõtro Nataluhha. „Iga teine inimene teab nüüd kedagi, kes on lahingutes hukkunud. Olen kaotanud arvepidamise oma sõprade üle, kelle olen kaotanud.”
Üks ebaharilikult rääkinud ohvitser rääkis ohvritest, mille oli tema seltskonnale toonud rünnak üle miiniväljade hästi kindlustatud kaitsjate vastu ilma õhukatteta. Ta lisas, et langenuid asendavatel meestel puudus samal tasemel treenitus ja motivatsioon. Ja kui sõda venib veel üheks või kaheks aastaks, võib pinge Ukraina piiratud inimressursside üle muutuda tohutuks.
Kuid hoolimata kõigist surmadest ja kannatustest, mida Ukraina on talunud, peab ta endiselt vastu.
„Põhjus, miks ma võitlen, on kättemaks,” ütles Masi Neyyem, sõdur, kelle näol on siiani säilinud eelmise aasta juunis toimunud miiniplahvatusest saadud armid. „Ma tahan kätte maksta kõige kohutavamal viisil, mida rahvusvahelised konventsioonid lubavad. Mida rohkem venelasi sureb, seda parem on. Võitlejana on mul endiselt õigus venelasi tappa. Ja see on see, mida ma kõige rohkem tahan.”
Kuid isegi kui võit tuleb – ukrainlased konverentsil selles ei kahelnud – on see kibe-magus hetk riigi jaoks, mis on juba kaotanud tuhandeid inimesi ja valmistub kaotama palju-palju rohkem.
„Minu jaoks ei ole kunagi võitu ilma inimesteta, kelle oleme kaotanud,” ütles Mõhailova. „See on kurb reaalsus. Seda võitu, mida ma ihkasin, ei tule kunagi. Meil ei ole kellegagi seda tähistada. Võit läheb väga kalliks maksma, sest võitu mõõdetakse inimeste eludega; inimestega, kellest saab iga päev nekroloogidest lugeda.”
