Pidev teenistus, vaid 10-15 päeva puhkust aastas ja suur kaotuste tase – Ukraina 24. mehhaniseeritud brigaadi võitlejate jaoks pole elu rindel kaugeltki lihtne ja BBC korrespondendid nägid seda oma silmaga.

„Mul vedas… minu meelest sõda kas armastab inimest või ei armasta,” ütleb aastaid teenistuses olnud Ukraina ohvitser, hüüdnimega „Jimmy”.

Tema sõdurid usuvad, et tõsiasi, et Jimmy on vaatamata arvukatele haavadele endiselt koos nendega, on tõeline ime.

Ukraina 24. mehhaniseeritud brigaad on pika ajalooga ja kuulub regulaararmeesse, mis on võidelnud venelaste vastu 2014. aastast. Kuid pärast 2022. aasta veebruari sissetungi kasvas armee suurus enam kui kolmekordseks, rahvas mobiliseerus ja Jimmy üksus muutus tundmatuseni.

BBC ajakirjanikud veetsid nendega kaks nädalat Donbassis ja käisid ka Lvivi oblastis, kus brigaad enne sõda asus ja kus praegu elavad nende pered.

Jimmy on juhtinud kompaniid (tavaliselt umbes 120 sõdurit) alates eelmisest aastast. Üks ohvitser ütles, et ükski 15 kompaniiülemast, kes seal sõja alguses olid, ei ole enam sellel ametikohal – kõik nad on ülendatud või surnud.

Täiemahulise sissetungi eelõhtul kuulus 24. brigaadi koosseisu veidi üle 2000 inimese ja kolm selle pataljoni läksid perioodiliselt rotatsioonile Ida-Ukraina rindejoonele.

Kuigi Ukraina armee kommenteerib oma sõjaväelist arvu harva, on allikad BBC-le öelnud, et see brigaad on praeguseks kasvanud enam kui 7000-ni ning kokku kuulub sinna viis jalaväepataljoni, neli suurtükiväepataljoni, tankipataljon ja palju muid toetusüksusi.

Kui mobilisatsioon algas, liitus vanade kaadrisõduritega tuhandeid vabatahtlikke ja ajateenijaid. Üks neist on 20ndates eluaastates Kiievist pärit investor Juri.

Alguses anti talle vintpüss ja saadeti rindele, kuid mõne kuu pärast viidi Juri üle sõjaväe „startupi” – 24. brigaadi ründedroonide kompaniisse. Rindejoone lähedal mänguväljakul laua taga istudes näitas ta uusi droone ja nendega kaasas olevaid lõhkeaineid.

Juri ütleb, et tema ema oli alguses skeptiline, et ta sõjaväkke läks, kuid „siis mõtles ümber” ja on tema üle uhke.

Lepingu tingimuste kohaselt ei tohi vabatahtlikud, nagu ka ajateenijad sõjaväest lahkuda ja peavad teenima kuni sõja lõpuni. Samal ajal on neil õigus ainult 10-15 päevale puhkusele aastas.

Juri paistab teiste 24. brigaadi sõdurite seas silma selle poolest, et igakuiselt sõjas teenitav ligikaudu 3000 dollarit (millest 80 protsenti moodustavad „lahingupreemiad”) on väiksem kui tsiviilelus teenitud summa.

Ta ütleb, et nad peavad olema leidlikumad kui venelased, sest vaenlasel on palju rohkem droone.

Üks ohvitseridest ütles BBC-le, et kuigi Juri on lihtne reamees, juhib ta tegelikult seda üksust. Tavapärase hierarhia ümbermõtestamine on üks peamisi erinevusi 2022. aastal loodud Ukraina armee ja praegu venelastega võitleva armee vahel.

Teine on valmisolek ignoreerida vanust ja muid tegureid, mis võisid takistada vabatahtlikel 2022. aastal sõjaväkke astumast. Kohtusime seersandiga hüüdnimega „Grib” („Seen”), kes oli määratud juhtima iseliikuvaid haubitsaid.

Ta on 52-aastane ja teenis sõjaväes rohkem kui 30 aastat tagasi. Mida ta teab tänapäevasest sõjapidamisest?

Fakt on see, et 152-millimeetrised haubitsad „Akatsija” on nii vanad, et 1990ndate aastate alguses Nõukogude armees Ida-Saksamaal teenides töötas ta samadega.

Nende tulistatud mürsud valmistati 40 aastat tagasi ja meeskond nimetab haubitsat „vanaemaks”. Kes tunneb vana naise veidrusi paremini kui vanaisa Grib?

Tema perekond ei olnud tema vabatahtlikuks mineku üle õnnelik. „Nad nutsid vaikselt,” ütleb Grib. „Nad ütlesid, et armastavad mind ja ootavad mind.”

Ja selliseid Ukraina perekondi on sadu tuhandeid.

Lvivis asuvas sõdurite rehabilitatsioonikeskuses rääkisid sõdurid BBC-le haavatud meeste rasketest vestlustest oma naistega, kui nad ütlevad neile, et tahavad rindele naasta.

„Paljud poisid, kes jäid ellu, kuid kaotasid jäseme, kaotasid ka oma perekonna,” ütles üks Pavlo-nimeline patsient BBC-le.

Sellised probleemid ei möödunud ka temast, ütleb ta nukralt: „Ta arvab, et olen oma kohustuse juba täitnud.”

Veel üks mees, kes sai hiljutise vastupealetungi käigus miiniväljal haavata, ütleb, et Ukraina ühiskond ei ole veel aru saanud, kui palju haavatuid sõjast tagasi tuleb.

Samal ajal oli nende meeste seas, kes olid õppustel riigi lääneosas asuval harjutusväljakul ja teisel rindejoonele lähemal asuval väljakul, paljud üle 40-aastased ja üsna paljud üle 50-aastased. Ohvitserid rääkisid ägedast konkurentsist noorte värvatute pärast erinevates brigaadides.

Vabatahtlikuna rindele minejate hulgas on palju neid, kes on sõjaga kaasnenud majanduskriisi ajal töö kaotanud ja keda tõmbavad rindel kõrged palgad.

Mis puudutab ootusi okupeeritud alade vabastamise osas, siis tundub, et läänes olid need kõrgemad kui 24. brigaadi veteranidel.

„Lihtne läbimurre pole lihtsalt võimalik,” ütles Jimmy BBC-le. „Me valmistume pikaleveninud sõjaks.”

Teine brigaadi ohvitser, ühe pataljoni ülem võrdles praegust sõda Vietnamiga, vihjates, et see võib kesta pikki aastaid.

Ja mida kauem see kestab, seda suuremad on kaotused. Ukrainas on see väga tundlik teema ja seadusega on kahjude arvu avaldamine keelatud. Kuid Pentagon hindas hiljuti, et sõja ajal on hukkunud 70 000 ukrainlast, kellest valdav enamus olid sõjaväelased. Ukraina eitab neid arve ja ütleb, et need on oluliselt väiksemad.

Sotsiaalmeedia ja arhiiviuudiste analüüsi põhjal on tagasihoidlik hinnang, et 24. brigaad kaotas kokku ligikaudu 400 meest. Umbes 120 neist suri sõjategevuse käigus aastatel 2014 kuni 2022. aasta alguseni, ülejäänud pärast täiemahulist Venemaa sissetungi.

Lisaks on kaduma läinud kümneid või isegi sadu mehi. Ühe sõjavangi naine rääkis, et seni on 24. brigaadist naasnud vaid 22 meest ja kõik valitsusasutused, kellele ta kirjutas, ütlesid talle sama asja: „Sa pead ootama.”

Sõjavangide repatrieerimine on vaid üks paljudest küsimustest, mida tuleb arutada, kui relvarahu lõpuks saavutatakse. Kuid kaotused ja avalik nördimus Venemaa tegevuse üle muutsid Ukraina poliitikute jaoks venelastega vaherahu või rahulepingu sõlmimise palju keerulisemaks.

Lvivi äärelinna kalmistul kohtasime Natalia Nežurat, kes tuli venna Andri hauale. „Tegin kõik endast oleneva, et takistada tal eesliinile minekut,” ütleb ta.

Ta nutab, kui ta räägib BBC-le, et ta ei suutnud seda teha. Ta peitis mobilisatsiooni kutse Andri eest ära ja kui see ei õnnestunud, korraldas ta oma sidemete kaudu venna Javorivski lasketiiru laskeinstruktoriks, „kuid lõpuks saadeti enamik poisse rindele.”

Andri hukkus käesoleva, 2023. aasta alguses, kui Bahmuti eest võitlesid 24. brigaadi üksused. Lvivi kalmistul, kus Nataliaga rääkisime, loendasime üle 2 tuhande haua.

Kui küsiti, kuidas sõda peaks lõppema, vastas Natalia: „Ma tahan, et kõik venelased sureksid, ma vihkan neid kogu südamest ja hingest.”

„Kuidas me saame rääkida rahust, kui nad on tapnud nii palju meie inimesi?” lisas ta.