Kuigi meedias tavatsetakse rääkida Ukraina võitudest, näitab analüüs, et Venemaa on tänavuse, 2023. aasta jooksul Ukrainas hõivanud 550 ruutkilomeetrit maad, samas kui Ukraina on suutnud tagasi vallutada vaid 250 ruutkilomeetrit.

Mõlemad pooled alustasid aastat suurte ambitsioonidega: Venemaa soovis vallutada idapoolse Donbassi piirkonna, samas kui Ukraina eesmärgiks oli Venemaa vägede lõhestamine rünnakuga lõunas, vahendab New York Times.

Kumbki pool pole õnnestunud. Vaatamata veristele lahingutele on rindejoon püsinud praktiliselt muutumatu.

New York Timesi poolt sõjauuringute instituudi (Institute for the Study of War) andmete analüüsi kohaselt vahetas augustis omanikku vähem territooriumi kui ühelgi teisel sõjakuul. Kui Ukraina tegi lõunas väikese kasvu, siis Venemaa võttis üldiselt veidi rohkem maad, peamiselt kirdes.

Üle rindejoone on iga territooriumi kilomeeter olnud jahvatav sõda, kus pole korratud kiiret läbimurret, mis Kiievil õnnestus eelmise aasta septembris Harkivi oblastis, kui Venemaa kaitse pärast ootamatut Ukraina vasturünnakut kokku varises.

Venemaa ja Ukraina on sel aastal silmitsi sarnaste väljakutsetega. Mõlemad pooled võitlevad positsioonide eest, mis on mõnel pool Ukraina idaosas püsinud juba kuid või isegi aastaid kinnistunud. Varem sõjas hukkunud kogenud võitlejad ja komandörid on asendatud uutega, kellel sageli puudub piisav väljaõpe.

Ukraina vastupealetungil on olnud raskusi lõunapoolsetel laiaulatuslikel põldudel edasiliikumisel. Seda ootavad ees ulatuslikud miiniväljad ja sadade kilomeetrite pikkused kindlustused – kaevikud, tankitõrjekraavid ja betoontõkked –, mille Venemaa ehitas eelmisel talvel, et aeglustada Ukraina sõidukeid ja sundida neid positsioonidele, kus neid oleks kergem sihtida.

Kui mõlema poole edu kokku liita, on Venemaa käes Ukrainas aasta algusega võrreldes ligi 200 ruutkilomeetrit rohkem territooriumi.

Londoni King’s College’i sõjauuringute järeldoktorandi Marina Mironi sõnul näib Venemaa sõjaväelastel olevat mugav hoida oma kontrollitavat territooriumi selle asemel, et taotleda kiiret edu. „Nad ei kaota midagi, kui ei liigu edasi,” ütles ta.

Venemaa võitlejaid on lahinguväljal rohkem kui Ukraina omasid ning kuna elanikkonda on rohkem, et oma ridu täiendada, võib Venemaa näha oma huvides pikaajalist kaitset.

„Venemaa strateegia Ukrainas seisneb selles, et venelased lasevad ukrainlastel nendele kaitsemehhanismidele vastu joosta, tappa nii palju kui võimalik ja hävitada nii palju Lääne varustust kui võimalik,” lisas ta.

Venemaa kontrollib umbes 18 protsenti Ukrainast, mis on suurem kui Šveits. See hõlmab Krimmi ja osa Ukraina idaosast, mida ta on okupeerinud alates 2014. aastast.

Sellise rindetegevuse aeglustumisega kaasnevad Ukraina jaoks suured riskid. Kui tundub, et riigi suurte alade tagasivõitmine on ebatõenäoline, võib lääneriikide toetus väheneda kas poliitilise tahte puudumise või soovimatuse tõttu annetada rohkem relvi, eriti arvestades aastatepikkust ootamist asendusvarustuse tarnimiseks.

„Venemaa püüab ära oodata, kuni Lääs selja pöörab,” ütles dr Miron.

Ukraina jätkab võitlust Venemaa kaitsega lõunas. Eelmisel kuul vallutati edukalt Robotõne küla ja viimastel päevadel liigutati soomusmasinaid mööda Venemaa peamistest tankitõrjetest Verbove lähedal, umbes 12 kilomeetrit Robotõnest läänes.

Kuid Ukraina vasturünnak tiksub, et saavutada olulisi territoriaalseid edusamme. Järgmisel kuul on oodata tugevat vihma ja mudane maastik võib takistada raskeveokite, näiteks äsja saabunud USA Abramsi tankide ja Suurbritannia tarnitud Challengeri tankide kasutamist. „Kui on muda ja teil on 75-tonnine Challenger, siis see lihtsalt upub,” ütles dr Miron.