Seda ei tohi valjusti öelda, kuid Ida-Euroopa hoiakud Ukraina sõja suhtes hakkavad pöörduma Venemaa kasuks või vähemalt Ukrainast eemalduma.
Tundub mõistusevastane, kuid kui piiluda eesriide taga Venemaa endises mõjusfääris viibijate hoiakuid ja suundumusi ning esile kerkivad jahmatavad tõed, vahendab Daily Express.
Üks Eurobaromeetri 2022. aasta küsitlus näitas juba, et kogu Kesk- ja Ida-Euroopas kõigub Venemaa-vastaste sanktsioonide toetamise üldine tase 57 protsendist Poolas ja 55 protsendist Eestis madalaima tasemeni 35 protsenti Slovakkias, 30 protsenti Ungaris ja 20 protsenti Bulgaarias (https://europa.eu/eurobarometer/surveys/detail/2693).
Samal ajal leiti Slovakkia valitsusvälise organisatsiooni GLOBSEC eelmise aasta andmetest, et kuigi väike enamus Tšehhi Vabariigis, Eestis, Leedus ja Poolas sooviks, et nende riik kuuluks „läände”, oli see Bulgaaria, Ungari, Läti, Rumeenia ja Slovakkia elanike puhul siiski alla poole.
Hiljutisest Tšehhi Vabariigis läbiviidud uuringust selgus, et 48 protsenti tšehhidest on oma vaadetes Ukraina sõjale kas „ebakindlad”, „desinformeeritud” või „tugevalt venemeelsed”. Veelgi silmatorkavam on see, et agentuuride MNFORCE ja Seesame ning Slovakkia Teaduste Akadeemia uuring näitas, et enam kui pooled slovakkidest pooldavad Venemaa võitu.
Slovakkia on eriti tähelepanuväärne, kuna eelseisvatel valimistel selles riigis võib tekkida rohkem venemeelne koalitsioon.
Suure tõenäosusega taas Slovakkia peaministriks saav Robert Fico on öelnud, et „peatab relvade tarnimise Ukrainale”.
Vahepeal, sündmuste dramaatilise pöörde käigus teatas Poola – Ukraina suurim piirkondlik liitlane –, et ei varusta enam oma naabrit relvadega, keskendudes nüüd enda kaitsmisele. Selle põhjuseks on teraviljavaidlus, aga ka oktoobris toimuvad valimised, kus konservatiivse rahvusliku parteiga Seadus ja Õiglus võiks liituda veelgi euroskeptilisem ja konservatiivsem „Konföderatsioon” ning Konföderatsiooni toetus Kiievile on küsitav.
Teravilja osas keelavad Ungari, Poola ja Slovakkia Ukraina põllumajandustoodete impordi ning Ukraina kavatseb pöörduda Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) poole. Eelmisel teisipäeval kinnitas ka Horvaatia, et Ukrainast enam teravilja ei impordita.
Selle põhjuseks on asjaolu, et EL sõitis teerulliga üle Ida-Euroopa riikide muredest ja lõpetas Ukrainast pärit teravilja impordi varasema osalise keelu, mis lubas Bulgaarial, Ungaril, Poolal, Rumeenial ja Slovakkial keelata Ukraina teravilja impordi, võimaldades samal ajal transiiti.
Pole kahtlust, et Poola ja Slovakkia valitsused mõtlevad valimistele, sest kardetakse, et põllumehed – mõlema riigi valitsevate parteide peamised toetajad – võivad suhtuda negatiivselt. EL omalt poolt usaldab Ukraina head tahet ja eeldab, et turumoonutused on möödas.
Kui aga isegi Poola põllumajandusminister hoiatab, et Ukraina põllumajandus kujutab EL-i põllumeestele „ohtu”, tundub Ukraina blokiga liitumise võimalus veelgi väiksem. Võib-olla järgivad Poola ja Slovakkia pärast valimispäeva Bulgaaria eeskuju ja tühistavad toiduhindade langetamise keelu. Kuid selleks ajaks võib kahju olla sündinud.
Loomulikult ei kavatse Poola iseenesest Venemaa poole pöörata. Kui aga Ukraina suurimal regionaalsel liitlasel on suur vaidlus Kiieviga, ei luba see viimasele midagi head, pannes nii Brüsselis kui ka Washingtonis häirekellad helisema, et toetus hakkab vähenema.
Hiljutiste avastuste juures on rabav ka see, et venemeelsed sümpaatiad ei tõuse esile mitte ainult Kagu-Euroopa riikides – õigeusklikes ja traditsiooniliselt Venemaale sümpaatsemates riikides, sealhulgas Euroopa Liitu mittekuuluvas Serbias –, vaid ka ajalooliselt katoliiklikes lääneslaavi riikides nagu Tšehhi ja Slovakkia. Ja võib-olla Horvaatia, kus Horvaatia president Zoran Milanović on varem kritiseerinud lääneriike Ukraina varustamise eest. Seda enne, kui jõuame lähedalasuvasse Ungarisse.
Tasub meeles pidada, et kultuuriline raudne eesriie jagab ELi ja Euroopa liberaalse lääne ja konservatiivse ida vahel. Nii raske kui see läänes vastuvõetav ka ei tunduks, kujutab Moskva paljudele Kesk- ja Ida-Euroopas kindlust selle vastu, mida paljud näevad jumalatu ja kõikelubava läänemaailma vastu. Kas hästi või halvasti, mõjutab see tõenäoliselt suhtumist sõjasse.
Loomulikult on ka Ukraina osa sellest idakonservatiivsest blokist ja sõdib Venemaaga. Kahtlemata tuntakse Ukraina vastu piirkondlikult sümpaatiat, kuid seda leevendab ka üldine ettevaatlikkus lääne liberalismi suhtes. Kuidas see välja näeb, võib igaüks arvata.
Lõppkokkuvõttes tunnevad piirkonna inimesed – konflikti lävel – tõenäoliselt, et tuleb leida võimalik lahendus. Nad peavad elama koos Venemaaga kui domineeriva võimuga oma tagahoovis ja enamik mõistab, et lagunenud või kaoses olev Venemaa võib tekitada hulga tuumaprobleemiga mikroriike, mis tekitavad Ida-Euroopa inimestele sada uut probleemi.
Kuid see on kultuuriline lõhe, mis tõenäoliselt mõjutab praegu suhtumist. Relvad või mitte, kui südamed ja mõtted hakkavad Ida-Euroopas tõsiselt nihkuma, võivad sõja tuuled hakata puhuma Ukraina vastu.
