Soome Yle on intervjueerinud Eestist pärit koduhooldajat Merili Rammot, kes räägib, et tööd on palju ja võttis end lausa töölt lahti, kuna oli väga kurnatud.

Töötuks jäi Merili eelmise, 2022. aasta oktoobris. Siis lõpetas 45-aastane Merili läbipõlemise tõttu koduhooldusõena üksukute tööotste tegemise. Õdede nappuse tõttu töötas ta pikki vahetusi Uusimaa piirkonnas koduhoolduses ja eakate hooldekodudes.

Ta töötas hommikul seitsmest õhtul kaheteistkümneni. Töötus oli lõpuks kergendus. Alguses tundsin end väga süüdi, et töötuks jäin. Seevastu oli mul koht, kus peeglisse vaadata, ütleb naine.

Merili paranes ja naasis märtsis tööle. Tööväsimus jättis aga oma jälje. Ta kaalub endiselt võimalust paluda Valviral oma ametiõigused ära võtta.

Ma tean päris paljusid, kes on seda kaalunud ja ka teinud. Kui aus olla, siis mõtlen sellele nüüd iga päev. Töö ei vasta enam minu väärtusmaailmale, räägib ta.

Merili pole ainus õde, keda töötus on tabanud. Soomes on praegu eriti palju töötuid müüjate, toitlustustöötajate, ehitajate, koristajate ja hooldajate hulgas. Hooldajate puhul on see üllatav, sest neist on teiselt poolt suur puudus.

Augustis oli hooldajatele avatud ligikaudu 5700 töökohta, kuid ometi oli nende hulgas ligi 5000 tööotsijat.

Töö- ja majandusministeeriumi (TEM) erieksperdi Liisa Larja sõnul on hooldajaid töötute hulgas palju, sest neid on arvuliselt palju. Soomes töötab üle 78 000 hooldaja.

Larja sõnul on pärast koroonaviirust teatud ametite töötuse probleem süvenenud. Seda on näha eelkõige majutus- ja toitlustussektoris ning mingil määral logistikas ja ehituses.

Pikad koroonasulud muutsid mõnel inimesel pärast seda tööturule naasmise keerulisemaks, samas kui sotsiaal- ja IT-sektor pidasid koroonale üsna hästi vastu.

Tööjõu tasakaalustamatuse probleem tähendab olukordi, kus nõudlus on suur, st palju on avatud töökohti, kuid samal ajal on töötuse määr kõrge.

Millegipärast ei saa töökohad ja töötud kokku. Vabu kohti on, aga siis neid ei täideta ja töötus võib samal ajal püsida, räägib Larja.

Soome kodu- ja haiglahooldusõdede ametiühingu (Super) juht Silja Paavola ütleb, et koduhooldajate töötuse taga on ennekõike tervislikud põhjused. Tööandjal ei ole alati pakkuda töötaja töövõimele vastavat tööd. Hooldajal võib olla näiteks luu- ja lihaskonna haigus või vaimse tervise häired.

Meie arvates on nii, et kui kõik on 100% tööl, siis võib see probleem olla, märgib Paavola.

Lisaks tööjõu puudusele on Soomes piirkondi, kus töötuse probleem esineb ka hooldajate seas. Seda esineb seal, kus hajaasustusega piirkonda tööle sõit on pikk või nõuab tööandja hooldajalt töösõitudeks oma autot.

Paljudel tööandjatel on auto, kuid paljud koduhoolduse tööandjad nõuavad oma autot ja see on ebamõistlik nõue, selgitab Paavola.

Koduhooldustöötajad töötavad lisaks sotsiaalvaldkonnale ka lasteaedades ja noorsootöö alal.

Paavola sõnul saabub hooldajate suurim töötus hiliskevadel, mil lasteaiad ja koolid sulgevad uksed. Siis jäävad töötuks lasteaedades osalise tööajaga töötavad lapsehoidjad ja koolides töötavad abilised.

Tervikuna on sotsiaalvaldkonnas ja lasteaedades avalikus ja erasektoris umbes 20 protsenti töötajatest ajutised.

Praeguses majandusolukorras, kui meil on absurdne töötajate puudus nii sotsiaalsfääris kui ka lasteaedades, muudaks iga tööandja nüüd püsivaks kõik, keda saab püsivaks muuta ega pakuks ühtäkki vaid kolmeks kuuks vaba kohta, märgib Paavola.

Hooldaja teenib keskmiselt 2200–2650 eurot kuus olenevalt sellest, kas ta töötab lasteaias, vanurite hoolekandes, era- või avalikus sektoris. Küll aga on üksikute tööotstega võimalik rohkem teenida.

Merili Rammo teenib tööotsa-tööga laias laastus 2000 eurot kuus. Tema hinnangul on seda vähe, aga siiski rohkem kui ajutisel või püsival töökohal.

Ma mõtlen oma rahaasjadele iga päev. Kas ma saan arved makstud? Mul on emana nii palju kohustusi, et pean minema täpselt sinna, kus saan parema tehingu, räägib naine.

Merilil on kolm poega. Eelmisel aastal läks töötempo nii pingeliseks, et lapsi nägi ta vahel vaid videokõnede vahendusel.

On vale, et töötava hooldusõe elu on iga päev selline võitlus ja hakkamasaamine. Pean elama iga päev stressi all ja mõtlema elatise teenimisele. See sööb inimest, räägib ta.

Ta tunneb paljusid koduhooldajaid, kes peavad Kelast toetust taotlema, kuna ei saa hooldajapalgaga hakkama.

Tööotsa-töö sobib mulle paremini, sest saan ise valida, mida ja kui palju teen. Saan ka oma eraelu ise korraldada, räägib naine.

Merili õppis hooldusõeks aastal 2009. Tal on ka hambaõe ja hambahügienisti diplom ning ta on asunud õppima haiglaõeks.

Kui aastate jooksul lõppevad haiglaõe õpingud, võiksin minna tööle Norrasse, kus õdede ja hooldajate palgad on teises kategoorias kui Soomes, räägib ta.

Kiireloomulisus on Merili töös näha kohe, kui ta hommikul kontorisse läheb. Tavaliselt on mõni hooldaja puudu. Pika vahetuse jooksul võib kliendikülastusi olla kuni kolmkümmend. Näiteks kui kliendiga on kodus midagi juhtunud, lähevad graafikud veelgi tihedamaks.

Merili peab šokeerivaks seda, mida ta on pidanud eakatekodus nägema. Kui kurb on, et meie oma vanurid on hüljatud. Mulle tundub, et inimesed isegi ei tea, mida see tegelikult tähendab, sõnab ta.

Merili räägib, et sageli on mäluprobleemidega klientide jaoks koduhooldusteenuse osutaja ainuke, keda nad päeva või nädala jooksul näevad.

Tagame toitmise, arstiabi ja jookseme järgmise kliendi juurde. Töö on pidev kiirustamine. Vanainimene lihtsalt ootab järgmist visiiti, räägib naine.

Õdede nappus on Merili hinnangul tinginud selle, et klientide kohtlemine pole enam inimlik.

Kuidagi on nad ühiskonnast kõrvale tõrjutud. Nad ei saa seda, mille eest nad maksid. Me ei jõua maha istuda ja küsida, kuidas nad end tunnevad, selgitab ta.

Merili räägib oma kogemusest, sest see on oluline tegur tööl läbipõlemise taga. Ta ei saa töötada nii, nagu ta tahaks. Aega ei jätku.

Tihti võib juhtuda, et meil pole isegi tualetipause ja sageli pole isegi söögipause. See peegeldub taas tervises ja vastupidavuses. Tuleb haigusleht, räägib ta.

Merili kritiseerib teravalt valitsuse plaane vähendada töötu- ja sotsiaaltoetusi ning seda, et edaspidi pole töölt lahtilaskmiseks vaja mõjuvat põhjust.

Ma ei nõustu valitsusega. Rohkem õdesid jätab töö ja vahetab valdkonda, räägib ta.

Merili armastab oma hooldajatööd, kuid ta ei käi tööl selleks, et end uuesti ära kurnata. Tema hinnangul on koduhooldaja töö alahinnatud elukutse.

Nüüd otsustasin, et enam ma end ära ei kurna. Pigem olen täiesti töötu, kui kaotan oma tervise. See on väärtuslik töö ja ilma selleta ei saa me selles ühiskonnas hakkama, märgib ta.