Sõja venides väheneb ukrainlaste entusiasm riigi eest sõdida. Üha rohkem inimesi sunnitakse vägisi rindele minema ja üha rohkem inimesi väldib sõjaväeteenistust.

Sõja esimestel kuudel ei olnud Ukrainal puudust inimestest, kes olid valmis relva kandma. Pigem oli võimudel väljakutse pakkuda kõigile soovijatele vähemalt mingit väljaõpet.

18 kuud kestnud võitlus Venemaa täiemahulise agressiooni vastu on kahandanud vabatahtlike sõdurite arvu. Ukraina aga peab välja vahetama kümned tuhanded langenud ja sõjast väsinud võitlejad.

Paljud ei taha sõdida. Tuhanded on riigist põgenenud. Mõned annavad ametnikele altkäemaksu ja osa läheb peitu.

Väidetavalt lähevad värbajad üha karmimaks. Teisalt sekkub riik raske käega ka sõjaväekomissariaatides lokkavasse korruptsiooni.

Briti ringhääling BBC intervjueeris sõda vältivaid Ukraina mehi.

Jehori isa osales Afganistani sõjas ja kannatas elu lõpuni vaimse tervise probleemide käes. Sellepärast ei taha Jehor sõdida.

Süsteem on aegunud, enne sõda oli ukrainlastel võimalus valida tsiviilteenistusele sarnane variant, näiteks töö põllumajanduses või sotsiaalteenistuses. Sõjaseisukorraga kadus tsiviilteenistuse võimalus.

Igaühe olukord on individuaalne. Seadus, mis kohustab kõiki meeskodanikke sõdima, ei vasta tänapäeva väärtustele, ütleb Jehor.

Politsei peatas hiljuti tänaval Jehori ja süüdistas teda ajateenistusest kõrvalehoidmises. Ta saadeti sõjakomissariaati, so kohalikku värbamiskeskusse.

Jehor pääses seljaprobleemidele viidates lõpuks koju, kuid kardab, et järgmisel korral tal enam nii hästi ei lähe.

Sõjas peaks olema lubatud osaleda kõigil, kuni tema olukorda arvestatakse. Mul on kahju eesliinil olevatest inimestest, kuid minu jaoks ei ole patsifistlikku varianti, ütleb Jehor.

On ka juriidilisi erandeid. Teatud ametirühmad, üksikvanemad ja kolme lapse isad on ajateenistusest automaatselt vabastatud. Põhjuseks on ka halb tervis või haavatavas olukorras oleva inimese eest hoolitsemine.

Sõjaväeteenistust saab seega õige arstitõendiga vältida ning Ukrainas pole raske leida arsti, kes raha eest sobiva tõendi välja kirjutaks.

Ukraina piirid on suletud 18–60-aastastele meestele, kui ei ole riigist lahkumiseks eriluba. Tuhanded ületavad endiselt ebaseaduslikult riigi piire, peamiselt Moldovasse või üle Karpaatide Rumeeniasse. Mägisel piirialal on hukkunud kümneid desertööre.

Tabatud isikuid ähvardab 10-aastane vanglakaristus. Ukraina piirivalve vahistab iga päev kümneid mehi.

Inimkaubandus on endiselt tulus äri. Moldova võimude sõnul on inimesed riigist väljasõidu eest maksnud kuni 15 000 dollarit.

Ukrainasse jääjad saavad abi Telegrami kanalitest, mis jagavad tähelepanekuid relvajõudude värbamisgruppide liikumise kohta. Kanalid on piirkondlikud ja neil on kokku üle miljoni jälgija.

22-aastane Anton mõistab neid, kes ei sõdi. Kui sõda algas, ei olnud ma valmis minema. Nüüd valmistun lähiajal sõtta minema.

Anton on oma otsuse teinud ja ta on tulnud Kiievi lähistele suvelaagrisse, et sõjalisi oskusi eelnevalt õppida.

Kõik on hirmul, aga kui olukord hullemaks läheb, ei jää ma kindlasti Kiievisse passima, räägib ta.

Ukraina võimud töötavad selle nimel, et taastada usaldus riigi süsteemi vastu. President Volodõmõr Zelenski vallandas uue korruptsioonivastase kampaania raames kõigi sõjaväekomissariaatide juhid.

Käimasoleval protsessil süüdistatakse Odessa sõjaväekomissariaadi juhti pistiseraha kasutamises kinnisvara omandamiseks Hispaania päikeserannikul.

Ukraina kaitseministeerium viib läbi uut teabekampaaniat „karta on okei”.

Reklaamid ütlevad, et julge on tunnistada oma hirmu ja sõjavägi vajab julgeid inimesi. Kampaania tõmbab paralleele lapsepõlve hirmude ja tänapäeva murede vahel.

Kuid need, kes põgenevad riigist või põgenevad riigis sees, seisavad silmitsi moraalse dilemmaga. Kas on õige, et mina jooksin minema, samal ajal kui teised jäid?

Paljud lahkunud võitlevad kogu ülejäänud elu süütunde ja häbiga.

Ka Ukraina ühiskond on lõhestunud. Sotsiaalmeedias levib vihkamine ja nördimus põgenike vastu. Surmaotsused jagatakse neile, kes on oma otsusest avalikult rääkinud.

Mis saab siis, kui sõda kunagi lõpeb? Kuidas suhtute neisse, kes raskel ajal kodumaalt lahkusid, kui palju viha pinnale tõuseb?

Neid küsimusi peavad ukrainlased jätkuvalt üksteiselt küsima.