Juuni lõpus Brüsselis viietärnihotellis Amigo toimunud hommikusöögi ajal alustasid Euroopa Liidu võimsaimate riikide juhid tõsimeeli arutelusid selle üle, kuidas Ukraina klubisse tuua.

ELi kümne rahvaarvult suurima riigi, sealhulgas Prantsusmaa, Saksamaa, Poola ja Rumeenia valitsusjuhid vaatasid läbi lugematul hulgal viise, kuidas selline oluline samm blokki dramaatiliselt ümber kujundaks, vahendab Financial Times.

Kogunemisega kursis olevate inimeste sõnul tegid mitteametlikud kõnelused selgeks, kui palju erinevaid küsimusi on kaalul – ja kui radikaalselt peaks liit kohanema, et selline ajalooline laienemine vastu võtta.

Rattad pandi liikuma. Kohal olnud juhid leppisid kokku tulevaste kõneluste jaoks tööprotsessi loomises ja pärast seda alustasid riikide valitsusametnikud positsioonide kooskõlastamise rasket ülesannet. „Tahtsime näha, kas suudame luua piisava poliitilise toetuse, et edasi minna,” ütleb üks teavitatud inimestest. „See on nii suur väljakutse. . . Eesmärk oli näha erinevaid vaateid.”

Kohtumine tegi ühe asja selgeks: see kinnitas, et ideesid, mis võisid isegi 18 kuud tagasi tunduda jaburad, võetakse nüüd tõsiselt.

Sõda Ukrainas muutis kalkulatsioone radikaalselt. Rõhutades jõhkralt ohtu, et riigid jäävad geopoliitilisse nn halli tsooni, nii väljaspool Venemaad kui ka Lääne sfääri, kutsus Moskva sissetung ELi laienemispoliitikas esile põhjaliku nihke passiivsusest proaktiivsele strateegiale.

Eelmise, 2022. aasta veebruarile järgnenud kuudel muutis EL Ukraina, Moldova ning Bosnia ja Hertsegoviina kandidaatriikideks ning alustas ühinemisläbirääkimisi Albaaniaga. Samuti on tihenenud koostöö nelja teise ametliku kandidaadiga – Montenegro, Põhja-Makedoonia, Serbia ja Türgiga.

Samal ajal kui ELi juhid räägivad Ukraina „teest” liikmesuse poole, seavad paljud liikmesriikide ametnikud ja diplomaadid eraviisiliselt kahtluse alla, kas see üldse kunagi juhtub.

Ukraina ei ole mitte ainult sõjariik, vaid see oleks konfliktieelse rahvaarvu järgi bloki suuruselt viies liige ja kaugelt vaeseim, mis mõjutab eelarvete ümberjagamist. Kuid ka Kiievi taotlus on asi, mis on rohkem kui ükski teine tekitanud sügavaid küsimusi kogu Euroopa projekti tuleviku kohta.

„Oleme pidanud oma mõtteviisi tohutult muutma pärast sõja algust Ukrainas. Nüüd näeme laienemist kui midagi, mis on muutunud vältimatuks, millekski, mida on vaja meie kontinendi stabiliseerimiseks,” räägib hommikusöögi koosolekuga kursis olev isik. „Niisiis, olles sellest aru saanud, peame kiiresti välja mõtlema, kuidas me seda kõike teeme ja millised on tohutud tagajärjed meie liidule rahanduse ja otsuste tegemise osas.”

Sõda võis küll poliitilisi tuuli muuta, kuid see ei ole muutnud muutumatuid väljakutseid, mis on seotud ELi laienemisvõimega. Brüsselis ja teistes liidu pealinnades ei küsi ametnikud mitte ainult seda, kas Ukraina suudab sõja lõppedes ellu viia ELiga liitumiseks vajalike reformide pikka nimekirja, vaid ka seda, kas blokk suudab ennast piisavalt reformida, et lisaks Ukrainale endaga liita hulga potentsiaalseid uusi liikmeid.

Kuna Ukraina president Volodõmõr Zelenski pingutab jõuliselt selle nimel, et ühinemisläbirääkimiste alustamine detsembriks toimuks, on üha aktuaalsem tunne, et ELi suutlikkust uusi liikmesriike vastu võtta ei saa lihtsalt eirata hoides sissepääsu ust suletuna.

„ELi juhid on valmis neid laienemise küsimusi tõsiselt võtma – nad mõistavad, et sellel on oma hind ja nad mõistavad ka seda, et laienemine mõjutab oluliselt ELi sisemist toimimist,” ütleb Brüsseli Geopoliitika Instituudi asutaja Luuk van Middelaar.

Van Middelaari sõnul käsitletakse Brüsselis arutelu kui „vastuvõtmisvõimet” – see kõlab nagu teaduslik kontseptsioon ELi laienemisvõime kohta. „Kuid tegelikult see pole nii,” jätkab ta. „See on väga poliitiline arusaam, mis on mähitud bürokraatlikku kangasse.”

Arutelu selle üle, kuidas laienemine võib ELi muuta, on suures osas peetud eraviisiliselt, kuna poliitikud püüavad vältida avalikku arutelu millegi üle, mis potentsiaalselt lõhesid tekitab ja jääb kaugeks võimaluseks.

Näiteks paljud liikmesriigid näevad vaeva, et leida lahendusi, mis väldiksid ELi aluslepingute ümbertegemist. See oleks pikk ja poliitiliselt pingeline protsess, mis nõuaks paljudes riikides rahvahääletusi, pakkudes euroskeptiliste kampaaniate jaoks siseriiklikke tulipunkte.

Kuid otsus võtta ELi 27 juhi osalusel tänavu oktoobris Granadas toimuvate arutelude päevakorda „vastuvõtuvõime” peegeldab tõdemust, et seda teemat ei saa enam vaka all hoida.

„See seisneb probleemide tuvastamises, mida peame enne riikide ühinemist lahendama,” ütleb üks ELi diplomaat. „Peame läbi mõtlema, mida see tähendab. . . kuidas me tagame liidu toimimise?”

Praeguses etapis on arutelud pigem seotud küsimuste väljaselgitamisega, mida laienemine ELi jaoks tõstatab, mitte aga poliitiliste otsusteni jõudmisega. See on mõistetav, arvestades, kui ebakindlad need laienemise väljavaated tegelikult on.

Kui raudse eesriide langemine ja soov integreerida endised idabloki riigid nagu Poola lääne demokraatia ja kapitalismi aitasid tugevalt toetada 2004. aasta suure paugu ühinemisvooru, kui blokiga ühines 10 riiki, siis seekord on praeguse kandidaatide vastuvõtmine vähem selge.

See vastuvõtmisvõime küsimus taandub kahele põhiteemale. Esiteks, kuidas reformib EL oma eelarvet uute liikmetega, kes saavad tõenäoliselt ELi rahastamisest kasu? Kuidas reageerivad vähem jõukad liikmesriigid ideele muutuda netomaksjaks?

Teine küsimus on: millised institutsionaalsed reformid oleksid vajalikud tagamaks, et EL suudab tagada sujuvad otsustusprotsessid, kui liidul on praeguse 27 pealinna asemel koguni 35 pealinna. Protseduuride ümberkorraldamata jätmine võib ELile valmistada peavalu, eriti poliitika valdkondades, mis nõuavad üksmeelt.

Ukraina liikmestaatus mõjutab kõige rohkem ELi rahandust. Nagu Financial Timesi poolt nähtud ELi nõukogu sisedokument rõhutab, on ELi eelarve kaks suurimat valdkonda ühine põllumajanduspoliitika (CAP) ja ühtekuuluvus ehk piirkondlikud kulutused, mis kokku moodustavad ligikaudu 62 protsenti ELi seitsme aasta eelarvest ehk umbes 370 miljardit eurot.

Ukraina põllumaa suurus ületab Itaalia territooriumi ja sealne põllumajandussektor, mis annab tööd 14 protsendile elanikkonnast, muudaks olukorda. Sellest järeldub, et Ukrainast saaks suurim CAPi rahastamise saaja, millest suurem osa moodustavad otsetoetused põllumajandustootjatele või sissetulekutoetus.

Tagajärjed oleksid rasked: teised liidu põllumehed peaksid leppima palju väiksemate toetustega või EL peaks kokku leppima oma põllumajanduseelarve olulises suurendamises.

Prantsusmaal, kus põllumajandussektoril on tohutu mõju, oleksid poliitilised tagajärjed hirmutavad. Sama kehtib nende riikide kohta, mis on olnud Ukraina ühinemise silmapaistvad toetajad. Näiteks Poola, mille president Andrzej Duda kutsus 2022. aastal Ukrainat kiirendatud korras liitu vastu võtma, keelas aasta hiljem osa Ukraina põllumajandustoodete impordi. Varssavi asus tegutsema pärast seda, kui odava teravilja üleküllus kutsus esile riigi põllumeeste häälekad protestid, ja nõudis, et Euroopa Komisjon laiendaks sel suvel need keelud teistele Ukraina toodetele.

„Ukraina pole veel isegi EL-i astunud ja juba on ühisturg kahjustatud,” märgib teine ​​EL-i diplomaat.

Kui rääkida piirkondlikust rahastamisest, siis Brüsseli Geopoliitika Instituudi mõttekoja poolt tippkohtumise-eelse hommikusöögi koosoleku jaoks koostatud teade esitas suure väljakutse. Enamiku praeguste liikmekandidaatide, sealhulgas Ukraina SKT elaniku kohta jääb ostujõu pariteediga mõõdetuna alla ELi madalaima sissetulekuga liikmesriigile Bulgaariale.

„Ühtekuuluvuspoliitika loogika on see, et vahendid tuleb suunata liidu uutele liikmetele, mis on praeguste kasusaajate kahjuks, välja arvatud juhul, kui ELi tulusid kogutakse rohkem,” märgitakse poliitika dokumendis. Teisisõnu: „Kas pirukas kasvab, või saab igaüks väiksema viilu.”

Lääne pealinnad soovivad koostada konkreetseid finantsmõju uuringuid oktoobri tippkohtumiseks, et nad saaksid kõigile liikmesriikidele selgeks teha käegakatsutava mõju nende praegusele eelarvele.

Arvestades ebakindlust sõjajärgse majanduse olukorra osas pärast konflikti lõppu, on võimatu täpselt välja arvutada, millised on Ukraina vajadused. Kuid kui Ukraina ühendataks praeguse ühtekuuluvuseelarvega aastateks 2021–27, hüppaks see abisaajate edetabeli tippu, jäädes alla vaid Poola 77 miljardi euro suurusele eraldisele, arvutab Bruegeli mõttekoja analüütik Zsolt Darvas.

Teine EL-i nõukogu koostatud mitteametlik hinnang viitab sellele, et Ukraina liitumine muudaks Prantsusmaa CAPi netomaksjaks ja Poola muutuks suurimast EL-i vahendite netosaajast üldiseks netomaksjaks.

„Kui olete komisjoni eesotsas, võite ELi eelarvet kahekordistada või panna kõiki ohvreid alla neelama,” ütleb teine ​​diplomaat ja lisab, et ELi enda uuringud, kui need avalikustatakse, on kainestav lugemine ja rõhutavad, kui valusad on eesseisvad otsused.

Mõned Brüsseli ametnikud väidavad, et rahast veelgi suurem probleem on see, kuidas EL tagab oma toimimise jätkamise.

Välis- või maksupoliitika osas ühehäälse otsustamise juurde jäämine muutuks laienenud ELis keerulisemaks, arvestades võimalust, et üks riik võib kasutada vetoõigust ja blokeerida kõik ettepanekud, mis talle ei meeldi – seda võimu kasutab sageli Ungari.

Lisaks oleks suurriikidel, kes on harjunud blokeerivaid vähemusi hõlpsasti hääletamisel üle trumpama – kus EL-i reeglid lubavad nn kvalifitseeritud häälteenamusega otsuseid langetada –, keerulisem kokku saada piisavalt suuri sarnaselt mõtlevatest liikmesriikidest koosnevaid koalitsioone.

Mõte EL-i otsustusprotsessi põhjapanevatest reformidest tõstatab väljavaate, kas laienenud liikmeskonnaga arvestamiseks on vaja lepingut muuta. Kuid diplomaadid tajuvad enamikus pealinnades vähe toetust lepingu reformimisele, kuna kardetakse, et see avaks Pandora laeka täiendavate nõudmistega.

„Enamikus liikmesriikides puudub isu reforme läbi viia lepingumuudatuste kaudu. Ja tegelikult on võimalik päris palju saavutada, ilma et oleks vaja mingeid lepingumuudatusi,” ütleb van Middelaar.

Brüsseli Geopoliitika Instituut väidab, et olemasolev ELi leping pakub juba võimalusi olulisteks muutusteks valitsemises. Näiteks ei oleks vaja mingeid muudatusi, et vähendada volinike arvu praeguselt ühelt iga liikme kohta kahele kolmandikule. Niinimetatud passerelle klausel võimaldab mõnel juhul vetost mööda minna.

Prantsusmaa suhtub vajalikesse muudatustesse pooldavalt väites, et EL tegi vea, jättes 10 uue liikme vastuvõtmisel menetlused sujuvamaks muutmata. Euroopa minister Laurence Boone ütles, et Pariis soovib võimalike valikute üle laiaulatuslikku arutelu. „Oleme avatud režiimis,” lisab ta.

See võib hõlmata uudseid laienemisviise, sealhulgas etapiviisilist protsessi, kuni uued liikmed saavad teatud privileegid, ütles Boone, kes rõhutab, et Prantsusmaa on pühendunud ELi laienemisele ega püüa protsessi edasi lükata. Kuid lisaks Euroopa Liidu detsembris tehtud otsusele alustada ühinemisläbirääkimisi Ukraina ja teiste kandidaatriikidega soovib Pariis, et liit võtaks ka kohustuse reformideks.

See hõlmab Prantsuse vaadet „muutuva geomeetria” taaselustamisele, ideele, et ELi liikmesriikide erinevad grupid peaksid erinevate poliitikatega tihedamalt lõimuma, vältides samal ajal kahetasandilist Euroopat. „Kui mõned riigid ei taha täpselt sama asja, kuidas me sellega toime tuleme?” küsib Boone. Ta näeb, et diferentseerumisprotsess on „väga järkjärguline ja progressiivne”.

Boone’i argument vihjab liikmesriikide murele selle pärast, kuidas EL-i laienemine siseriiklikult kulgeb.

ELi jaoks on halb kogemus Poola ja Ungari, kes on endiselt komisjoniga õigusnormidele vastavuse pärast konfliktis.

Nagu märgib üks ELi diplomaat, nõuavad mõned olemasolevad pealinnad uute liikmesriikidega seoses äärmiselt tugevate kaitsemeetmete võtmist, et kaitsta õigusriigi põhimõtet ja kohtusüsteemi sõltumatust. Samuti oleks vaja astuda samme ühtse turu reeglite jõustamise tugevdamiseks, hoiatab diplomaat.

Täiendavad küsimused on seotud ajakavaga, mille jooksul olemasolevad liikmesriigid nõustuksid avama end uute liikmete liikumisvabadusele. Siis on loomulikult tagajärjed julgeolekule, kui võetakse liikmeks selline riik nagu Ukraina, kus on konflikt Venemaaga, aga ka Balkani riigid, mis on endiselt etniliste pingete koldeks.

„Sellist tagasilangust nägime Poolas ja Ungaris. Ja see tähendab, et me rakendame praegu läbirääkijariikidele palju karmimaid nõudeid, mis puudutavad õigusriiki, kontrolli ja tasakaalu, poliitilist süsteemi, kohtusüsteemi sõltumatust, korruptsioonivastaseid meetmeid ja meediat,” ütleb Euroopa Liidu väärtuste volinik Vera Jourova, lisades, et ühinemiskõnelused on palju raskemad kui varem.

Praegu, isegi kui EL alustab tööd selle kallal, mida selle elluviimiseks võib vaja minna, jääb Ukraina liikmelisus hüpoteetiliseks. Komisjoni president Ursula von der Leyen tunnistas mais Kiievit külastades, et „mõnedele võib tunduda, et vabast ja rahumeelsest Ukrainast Euroopa Liidus on võimatu, ebatõenäoline või liiga kauge rääkida”. Kuid ta lisas: „Euroopa eesmärk on muuta võimatu võimalikuks.”

Mõned diplomaadid ei jaga tema optimismi ja kahtlevad, kas see üldse kunagi teoks saab. Eraviisiliselt viitavad nad väljavaatele pigem kui „kas”, mitte „millal”.

Siiski rõhutavad EL-i ametnikud järjekindlalt Ukraina silmatorkavalt kiireid edusamme president Zelenski ajal, mis tähendab, et paljud näevad üha suuremat tõenäosust, et Ukraina saab enne aasta lõppu ühinemiskõnelusteks rohelise tule. „Nad teevad sõjatingimustes üsna tähelepanuväärset tööd,” ütleb kolmas ELi diplomaat. „Seal on kohutavalt palju sisetööd, et tagada, et meil oleks asjad kodus korras.”

Mõned ametnikud rõhutavad, et reaalsus on see, et ühinemine oleks tõenäoliselt pikaajaline protsess, kus kandidaatidele võimaldatakse aja jooksul järkjärguline valdkondlik integratsioon, mis aitab neid õrnalt liikmelisuse suunas.

Lõppeesmärk on selge. Nüüd on alanud töö marsruudi välja mõtlemiseks. „Ma tean, et see näeb välja nagu hiiglaslik mägi,” ütleb Boone, „aga me üritame pigem lõunapoolset külge võtta heade jalatsite kui põhjapoolset plätudega.”