Elukalliduse tõus on toonud Soomes toiduabi järjekorda uusi soovijaid, kuid toidukotid on õhukesed ja organisatsioonide olukord pingeline, rääkisid toiduabi korraldavad organisatsioonid Iltalehtile.
Kesk-Uusimaal on tehtud üllatav tähelepanek: leivajärjekorda on kallite autodega ilmunud jõukad inimesed, et vaestele mõeldud tasuta toitu saada, vahendab Keski-Uusimaa.
Jah, siin on inimesi, kes tulevad oluliselt paremate autodega kui see, millega ise sõidan, ütleb Iltalehtile toidujagamist korraldava ühenduse Yksinäiset yhteen (tõlkes: Üksikud kokku) tegevjuht Hanna Tienhaara.
Teisi soovijaid võib üllatada, kui tulete otse peolt, ülikond seljas, ühes käes sülearvuti.
Jõukad toiduabi saajad pole aga tegelik probleem, ütleb Tienhaara. Ilma toidukotita ei jää keegi ja ühenduse eesmärk on raisatud toit ringlusse saada ja kõigile võrdselt laiali jagada.
Pealegi ei pruugi inimese elusituatsiooni väljastpoolt näha, märgib Tienhaara. Ka kallis auto võib olla võlgu, mis omakorda võib viidata hoolimatust elukorraldusest tekkinud probleemidele.
Põhjus, miks ma pole seda enam välja toonud, on see, et me ei tea tegelikult inimeste olukorda. Paljud inimesed tulevad ka lähedaste abi järele. Me isegi ei tea seda, lisab Tienhaara.
Varem on probleeme olnud pettustega, kuid see on välja juuritud, muutes korralduse nii palju keerulisemaks, et toidu järele tulevad vaid need, kes seda tõesti vajavad.
Suurimad probleemid on olnud toiduabi jagamisel vastastikune ülbus ja tänamatus, ütleb Tienhaara.
Veel eelmisel suvel said inimesed oma kotti asju ise valida, kui Yksinäiset yhteen kaupa jagas. Siis läks aga päris kakluseks. See oli täiesti kohutav ja see tuli peatada, räägib Tienhaara..
Pärast probleemide ilmnemist otsustati toit laiali jagada eelpakendatud kottidesse. Ilmnes aga uus probleem.
Kui inimesed ei saa teatud tüüpi kotti, saavad nad vihaseks ja hakkavad kuulujutte levitama ning laimama. See on olnud päris suur probleem. See on paras tsirkus, mida ma siin praegu juhin, märgib Tienhaara.
Tienhaara arvates on arusaamatu, kui valivad ja toitumisest võõrandunud inimesed tänapäeval on.
Kuulen kogu aeg, et „ma ei söö kaeraleiba, väkk, oleks vaja teatud kindlat leiba”. Sellepärast need jäätmed tekivadki, sest valikus peab olema sada miljonit erinevat sorti leiba ja siis ostame ikka sama leiba. Samas oleme võõrdunud sellest, mis on hea ja mis on halb. Näiteks sibulaid on meil palju ja mõnel on varred närtsinud, aga sibul ise on hea. Keegi ei võta neid, sest nad ei näe ilusad välja, räägib Tienhaara.
Viimastel nädalatel on Yksinäiset yhteen naasnud praktika juurde, kus toiduabi taotlejad võivad võtta, mida tahavad. Rüselusi pole suudetud vältida.
Loomulikult ei puuduta probleemid kõiki toiduabi saajaid, märgib Tienhaara. Mõned inimesed teavad, kuidas käituda ja olla tänulikud.
Turus tegutseva Operaatio Ruokakassi (tõlkes: Operatsioon Toidukott) tegevjuhi Julia Lastuneni sõnul pole toidujagamine ise tekitanud selliseid probleeme, mis Kesk-Uusimaal. Muret tekitavad hoopis suurema ulatusega väljakutsed, nagu madala sissetulekuga inimeste positsioon ning organisatsioonide rahastamine ja püsimajäämine.
Praegu saame tegelikult mõelda kaks kuud ette, et näha, kas raha jätkub. Toidust on teave vaid paar nädalat ette. Vahel tundub, et toitu on väga vähe, aga siis tulevad jälle paremad ajad. Seda on kohutavalt raske prognoosida, mis teeb planeerimise keeruliseks, märgib Lastunen.
Muret tekitavad Petteri Orpo valitsuse kavandatavad kärped, mis on suunatud niigi madala sissetulekuga inimestele. Teisest küljest on uues valitsusprogrammis punkt toiduabi rahastamise kohta.
See on nüüd päris tugev ootamismäng, et näha, mis sellest välja tuleb, märgib Lastunen.
Lisaks organisatsioonidele pakuvad toiduabi kogudused. Tampere koguduste toiduabi ekspert Marja Palkonen pole eelpool kirjeldatuga sarnaseid probleeme märganud. Ta usub, et inimesed taotlevad toiduabi tõelise vajaduse korral.
Tihti on abikotid väga kerged ja järjekorrad pikad. Ma arvan, et kellelgi pole niisama aega selle päevavanuse leiva või valmistoidukarbi järgi tulla, märgib Palkonen.
Kiriku toidujagamine erineb veidi ka organisatsioonide korraldatavast toiduabist. Järjekorras olevaid inimesi küsitletakse ja nii tehakse kindlaks, kas neid saaks aidata ka muul viisil kui toiduabi näol. Samal ajal saab jälgida ka väärkohtlemist.
Palkonenile teeb muret elukalliduse tõus, mis on toonud leiva järele ka keskmise sissetulekuga inimesed. Siiski pole ta viimasel ajal täheldanud soovijate arvu järsku hüpet. Muidugi on kurb, et numbrid üldse ei lange, vaid püsivad nii kõrgel, märgib ta.
