USA sõdib Venemaaga ilma sõda ametlikult välja kuulutamata. See on võimalik läbi massiliste õigusrikkumiste, millele aga vaadatakse läbi sõrmede, kirjutab väljaandes Washington Times endine õigusprofessor ja New Jersey osariigi ülemkohtu kohtunik Andrew Napolitano.

Napolitano alustab küsimustega:

Kas president võib pidada iga sõda, mida ta soovib?
Kas Kongress (USA parlament) saab rahastada mis tahes sõda, mille ta valib?
Kas on põhiseaduslikke, juriidilisi ja moraalseid nõudeid, mis tuleb enne sõja algust täita?
Kas president ja kongress saavad avalikkust petta?

Need küsimused peaksid olema kesksel kohal arutelus USA osaluse üle Ukraina sõjas.

Millises arutelus? Meedia räägib sellest, mida CIA neile räägib, ja ainult mõned veebisaidid ja taskuhäälingusaated – minu enda oma, YouTube’i „Judging Freedom” (nende hulgas) – esitavad väljakutse valitsuse hoolimatule, ebamoraalsele, ebaseaduslikule ja põhiseaduse vastasele sõjale.

Kogu võim föderaalvalitsuses tuleneb põhiseadusest ja mitte ühestki muust allikast. Kongressil on aga õnnestunud siseriiklikult laiendada oma haaret põhiseaduse piiridest väljapoole, kulutades raha valdkondades, mida ta ei saa reguleerida, ja ostes osariikidelt altkäemaksuga toetust.

Selle näideteks on minimaalne alkoholisisalduse näitaja veres, mis võimaldab vahistamist, ja maksimaalsed kiiruspiirangud.

Igal juhul pakkus Kongress osariikidele raha kiirteede sillutamiseks, tingimusel et need vähendavad mõlemat numbrit, ja rahapuuduses vaevlevad osariigid võtsid raha vastu koos Kongressi hoobadega.

Need on altkäemaksud kriminaalsete tagajärgede eest, millest Kongress on end vabastanud.

Sama toimub ka välispoliitikas. Kongress ei saa Venemaale seaduslikult sõda kuulutada, kuna selleks pole sõjaliselt põhjendatud põhjust.

Venemaa ei kujuta ohtu Ameerika riiklikule julgeolekule. Pealegi pole USA-l Ukrainaga lepingut, mis võimaldaks käivitada Ameerika sõjalise kaitse.

Kuid Kongress kulutab Ukraina sõjale raha sellegipoolest.

Põhiseaduse kohaselt võib sõda kuulutada ainult Kongress. Viimane kord, kui ta seda tegi, oli Ameerika osalemine Teises maailmasõjas.

Kuid Kongress on andnud presidentidele piiratud volitused ja lubanud neil pidada väljakuulutamata sõdu. Selle näiteks on president George W. Bushi kuritegelikud sissetungid Afganistani ja Iraaki – kas ta leidis kunagi massihävitusrelvi? — ja sõjajõudude 1973. aasta resolutsioon.

Kongress mitte ainult ei ole Venemaale sõda kuulutanud; ta ei ole lubanud Ameerika sõjalisi jõude selle vastu kasutada. Ometi on antud president Bidenile 113 miljardit dollarit ja volitatud teda kulutama seda Ukraina sõjavarustusele, nagu ta õigeks peab.

Ta on lubanud jätkata Ukrainale kõige vajaliku andmist „nii kaua kui vaja”.

Nii kaua kui vaja mille tegemiseks? Ta ei saa sellele küsimusele vastata, kuna tal pole selget sõjalist eesmärki.

Venemaa vägede välja ajamine Ukrainast ja Krimmist või Venemaa presidendi Vladimir Putini ametist kõrvaldamine ei ole USA reaalsed sõjalised eesmärgid.

Kongress on lubanud Ukrainasse saata ainult relvi ja raha, kuid Biden on saatnud ka sõdurid.

USA osalemine Vietnamis algas samamoodi: sõda ei kuulutatud, kuid Ameerika sõjaväelaste järkjärguline sisenemine nõunike ja instruktoritena ning seejärel Kongressi toetatud sõda, mis põhineb väljamõeldud teadetel rünnakust Ameerika laevale Tonkini lahes – sinna saadeti pool miljonit Ameerika sõdurit, kellest 10% tulid koju laibakottides.

Me ei tea, kui palju Ameerika sõdureid Ukrainas on, kuna neil pole vormiriietust ja nende asukoht on salastatud.

Me teame, et nad osalevad sõjategevuses, kuna suur osa Bideni saadetud relvastusest nõuab toimimiseks ja hooldamiseks Ameerika oskusteavet. Ja mõnda relva kasutavad Ameerika sõjaväelased, kes tegelikult sihivad Vene vägesid ja vajutavad päästikuid.

Kas USA sõdurid tapavad Vene sõdureid? Jah. Kongress ei ole seda lubanud, kuid Kongress on pannud inimesed selle eest maksma.

Nüüd tagasi põhiseaduse juurde. Sõjajõudude resolutsioon, mis lubab piiratud presidendisõdu, kuid nõuab presidendilt Kongressi teavitamist Ameerika sõjalise jõu kasutamisest, on põhiseadusega vastuolus, kuna see seisneb selles, et Kongress annab ära ühe oma põhifunktsioonidest – sõja väljakuulutamise.

Ülemkohus on pidanud sellist põhifunktsioonide delegeerimist põhiseadusega vastuolus olevaks.

Sellest hoolimata ei ole Biden Kongressi teavitanud oma kavatsusest kasutada USA vägesid sõjas. Ometi on ta kasutanud Saksamaa ründamiseks mereväge ja CIA-d – see on sõjakuritegu ja NATO lepingu rikkumine – ning tal on Ukrainas sõdurid ilma mundrita, et põlistada pettust, et sõjaväelasi pole kohal.

Ärge imestage, kui Biden teatab sõjavolitustest kaheksaliikmelisele nn Gang of Eight.

Mis see on? Gang of Eight on Kongress Kongressi sees. See koosneb esindajatekoja ja senati luurekomisjonide esimeestest ja liikmetest ning esindajatekoja ja senati vabariiklaste ja demokraatide juhtidest, kellega president jagab saladusi.

Nii nagu Kongress ei saa delegeerida oma sõjapidamise volitusi presidendile, ei saa ta neid delegeerida ka Gang of Eight’ile. Gang of Eight kontseptsioon on demokraatlike väärtuste vastane. Neid teavitatakse kõigest vägivaldsest, mida president kavatseb teha, salajase vande all.

Milline demokraatia tegutseb ja tapab salaja?

Lepingud, milles USA on osaline, piiravad tema sõdasid sellega, mis on vajalik, kaitsev ja proportsionaalne. Seega, kui võõrvõim ründab – nagu 11. septembril, kui valitsus selle maha magas –, võib president esimesena löögi anda.

Kui otsene rünnak välja arvata peab sõja alus olema reaalne, vastase sõjaline oht tõsine ja käegakatsutav, sõja eesmärk peab olema selge ja saavutatav ning vahendid peavad olema proportsionaalsed ohuga.

Kas Venemaa on USA-d ähvardanud? Ei. Milliseid tõsiseid tegusid on Venemaa sõjavägi USA vastu toime pannud? Mitte ühtegi. Mis on Bideni eesmärk? Ta ei ütle.

Kas Kongress järgib põhiseadust? Aga president? Vastused on ilmsed. Oleme andnud põhiseaduse hoidmiseks ebaausate poliitiliste tegelaste kätte, kes seda ignoreerivad.

Tagajärjeks on süütute inimeste surm, lõputud võlad ja massiline isikuvabaduste kaotus.