Norra uurimislaev Viking Reach on jõudnud õnnetuspaika, kus 1994. aasta septembris uppus Eesti autoparvlaev M/S Estonia, viies endaga kaasa 852 inimese elu.
Eesti, Rootsi ja Soome koordineeritud rahvusvaheline uurimisrühm jõudis sündmuskohale kolmapäeva hilisõhtul kella 23.15 paiku, ütles Rootsi õnnetuste uurimiskeskuse (SHK) peadirektori asetäitja Jonas Bäckstrand Iltalehtile.
Alguses oli minutilise leinaseisakuga õnnetuses hukkunute mälestamine. Pärast seda algas uurimistöö, mida on plaanis jätkata umbes nädal. Töö käib ööpäevaringselt.
Umbes 80 meetri sügavusel lebavat vrakki soovitakse uurida mehitamata allveelaevade abil.
Tööde fookuses on endiselt seni teadmata kahjustus vraki paremal küljel, mis on saanud nähtavaks, kuna laev on aastatega 13-14 kraadi pööranud, ütleb Bäckstrand.
Lisaks on eesmärk kaardistada merepõhja seisund. Proovid võetakse ka laeva lähedal asuvast aluspõhja kivimist.
Arvatakse, et see on graniit, kuid me tahaksime seda kinnitada, avab Bäckstrand.
Ees ootab ka operatsioon, kus Estonia vööriramp peaks väidetavalt veest välja tõstetama, et seda edasisteks uuringuteks Eestisse transportida.
Uuringud on näidanud, et vööriramp ei ole enam kere küljes kinni. Varem rippus see neljast hingest kahe küljes, ütleb peadirektori asetäitja.
Seetõttu oleme otsustanud, et tahame pildistada ka autoteki sisemust ja tõsta üles vööriramp edasiseks uurimiseks.
Ligi 30 aastat tagasi juhtunud õnnetuse ümber on endiselt palju küsimärke.
Õnnetus oli riiklik trauma, eriti Rootsi ja Eesti jaoks, ning 90ndate katastroofi käsitlemine, eriti poliitiliselt oleks võinud olla parem. Bäckstrand ütleb, et eelmise uuringu suhtes on olnud üsna vähe usaldust.
Laeva vöörivisiir tõsteti üles vahetult pärast uppumist 1994. aastal. Selle taga asuv vööriramp jäeti aga merepõhja ja uuringud külmutati pikaks ajaks.
Lõpuks, 2020. aastal leiti vraki küljelt tundmatu rebend, mille tõttu otsustati uurimist uuesti alustada. 2021. ja 2022. aasta suvel pildistati laeva väljast ja võeti põhjast proove.
Seni meie kaasaegsema tehnoloogiaga tehtud uuringud toetavad paljusid eelmise uuringu järeldusi. Laeva merekõlblikkusele oleme aga andnud varasemast uurimisest erineva hinnangu, ütleb Bäckstrand.
Nüüd taasalustatud uurimise eesmärk on muu hulgas selgitada, milline oli sündmuste ahel enne laeva uppumist. Üldist ettekujutust õnnetusest uurimine siiski eeldatavasti ei muuda.
Senised uuringud näitavad, et laeva parema parda kahjustus tekkis siis, kui laev põrkas vastu merepõhja ega mõjutanud seetõttu õnnetust ega uppumist, ütleb Bäckrstrand.
Rahvusvahelise uurimiskomisjoni 1997. aastal esitatud järelduste kohaselt uppus laev, kui laine rebis küljest selle vöörivisiiri. Rebenemisel rebis visiir koos sellega ka rambi ehk auto kaldtee, mille tulemusena valgus autotekile suur hulk vett.
Bäckstrandi sõnul poleks seda aga tohtinud juhtuda, sest autokaldtee pidi kaitsma alust vee sissepääsu eest. On spekuleeritud, et kaldtee võib olla veel pooleli jäänud pusle oluline osa.
Läbi aastate on ellujäänud, lähedased ja teised asjaosalised nõudnud, et laeva uppumise kiiret kulgu tuleks uurida põhjalikumalt kui seni. 2023. aasta aprillis teatas Rootsi valitsus kavatsusest tõsta Estonia vööriramp merepõhjast üles.
Uuringutel on aga ka teisi eesmärke. Üks neist on välja selgitada, kuidas võis vesi autotekile sattuda. Uurimisasutuse teatel uuritakse seda muu hulgas vraki uksi ja ventilatsioonisüsteeme pildistades.
Lisaks plaanivad teadlased võtta proove ka 2020. aasta Estonia dokumentaalfilmis näidatud aukude lähedusest. Mõnede teooriate kohaselt võisid aukude juures olevad tumedamad alad tekkida laeval toimunud plahvatuste tõttu.
Bäckstrandi hinnangul on tumedad alad siiski suurema tõenäosusega põhjustatud roostest elavatest bakteritest kui plahvatusest.
Samal ajal kui vraki kallal uuringuid tehakse, püüavad teadlased austada koos laevaga merepõhja jäänud 700 inimese säilmeid.
Õnnetuste uurijatena me tavaliselt inimjäänuseid ei otsi, see on politsei ülesanne. Sel juhul on see ka seadusega ja rahvusvahelise hauarahu lepinguga keelatud, ütleb Bäckstrand.
Väldime säilmete häirimist, kui näeme neid uurimise ajal. Püüame teha oma tööd nii, et ohvreid saaks võimalikult palju austada.
Kuid seaduse järgi ei riku sukeldumistegevus iseenesest Estonia vrakile seatud hauarahu, mille kohta Soome, Rootsi ja Eesti sõlmisid lepingu 1995. aastal. 2021. aasta juulis kinnitati seadusemuudatus, mille kohaselt on vrakile teaduslikud sukeldumised lubatud 2024. aasta lõpuni.
Bäckstrandi sõnul on kolmapäeval alanud uuringud kulgenud positiivselt ning uurimisnädala ilmateade paistab päris hea.
„Projektimeeskonna vaim on hea, kuigi oleme alles alustanud ja see on keeruline töö, kus osaliselt halb nähtavus merepõhjas lisab väljakutseid,” ütleb Bäckstrand.
Just põhja halva nähtavuse tõttu on võimude hinnangul uuringud oodatust paar päeva kauem aega võtnud – maksimaalselt aga umbes 10 päeva.
Rootsi õnnetuste uurimiskeskus loodab uuringu tulemused avaldada 2023. aasta sügise jooksul.
