Myanmarist pärit San Nan lahkus aasta tagasi Singapuri haiglast. Nüüd töötab kogenud haiglaõde Kitees hooldusabilisena. Kui kõik läheb plaanipäraselt, omandab ta sel aastal Soomes hooldusabilise eriala.

Mul polnud õrna aimugi, mis riik Soome on. Sain YouTube’ist teada, et Soome on maailma kõige õnnelikum riik. Tahtsin teada, miks, räägib naine.

Myanmari naine on hea näide sellest, kuidas Soome lahendab oma haiglaõdede puudust: meelitades Aasia riikidest juba kvalifitseeritud õendustöötajaid ja koolitades neid praktikalepinguga hooldusõdedeks.

Yle uuris Soome hoolekandepiirkondadelt, kui palju nad praegu välismaalt värbamisse investeerivad. Vastuste põhjal saabub lähiaastatel hoolekandepiirkondadesse vähemalt tuhat hooldustöötajat. Sellel oleks juba suur mõju õendusabi olukorrale Soomes.

Kui mõnes hoolekandepiirkonnas on värbamine alles planeerimisel, siis teistes on see juba hoogsalt käimas.

Näiteks Põhja-Karjala hoolekandepiirkond on personaliteenistusega Silkkitie kokku leppinud 90 haiglaõe värbamises igal aastal.

Eesmärk on, et tulevikus tuleks hoolekandepiirkonda ühtlane voog välismaa haiglaõdesid, ütleb Põhja-Karjala hoolekandepiirkonna personalidirektor Pirjo Manninen.

Mannineni sõnul on Põhja-Karjala hoolekandepiirkonnas praegu puudus 400 hooldustöötajast. Järgmise 10 aasta jooksul läheb pensionile 39 protsenti hooldajatest ja 24,5 protsenti haiglaõdedest.

Samal ajal rahvastik vananeb. Valdkonna atraktiivsus on vähenenud ja isegi kui noored kandideerivad õeks, siis sellest ei piisa. Meil on lihtsalt vaja rohkem tööjõudu, ütleb Manninen.

Välismaalt õdede värbamine kõlab kiire lahendusena Soome õdede puudusele. Sellega on aga mitmeid probleeme.

Suur hulk hoolekandepiirkondi on tööjõu hankimise allhanke korras andnud rahvusvahelisele värbamisele spetsialiseerunud ettevõtetele.

Yle uuringu põhjal maksavad hoolekandepiirkonnad personalifirmale ühe filipiinlasest õe värbamise eest 5000–10 000 eurot. Igal aastal tuhande õe värbamine läheks hoolekandepiirkondadele seega maksma miljoneid eurosid.

Summa on murdosa hoolekandepiirkondade sadadesse miljonitesse ulatuvatest aastaeelarvetest. Teisest küljest on see järjekordne kuluartikkel ja hoolekandepiirkonnad on juba praegu rahalistes raskustes.

Miks hoolekandepiirkonnad ise värbamisega ei tegele?

Meil ​​ei ole sisulisi teadmisi rahvusvahelisest värbamisest samamoodi nagu teenusepakkujatel, kellel on valmis võrgustikud. Kui seda tehakse kohapeal, maksaks see palju rohkem, põhjendab personalidirektor Manninen.

Raha ei ole ainus välismaalt värbamise kulu.

Väljastpoolt Euroopa Majanduspiirkonda pärit õdede haridus Soomes ei kehti. Praktikas omandavad nad pereõe kvalifikatsiooni töö juures õppides. See seob niigi personalipuuduses olevate hoolekandepiirkondade töötajad juhendamistööga.

Rahvusvaheline värbamine on tohutu äri, mis hõlmab selliseid kuritarvitamisi nagu inimkaubandus ja väljapressimine.

Värbamisahelad võivad olla pikad ja probleemid päritoluriigis ei pruugi Soome tööandja kõrvu jõuda.

Samuti värvatakse õdesid piirkondadest, kus õdede puudus on oluliselt suurem kui Soomes. Satakunta hoolekandepiirkond on hiljuti värvanud 49 õde Sambiast, kus õdedest on suur puudus.

Võrdluseks: Soomes on Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel umbes 210 õde 10 000 elaniku kohta, Sambias on vastav näitaja umbes 17.

WHO peab „keelatud nimekirja” riikidest, kust sotsiaalkindlustuse valdkonna töötajaid ei tohiks värvata. Sambia lisati hiljuti nimekirja. Ka Soome sotsiaal- ja terviseministeeriumi enda soovituses on öeldud, et tööjõudu ei tohiks värvata sellistest riikidest nagu Sambia.

Satakunta hoolekandepiirkond põhjendab sambialaste värbamist sellega, et kuigi Sambias on õdesid liiga vähe, jääb suur osa neist pärast kooli lõpetamist riigi tervishoiusektori rahapuuduse tõttu töötuks.

Osa Soome saabunud ja saabuvatest inimestest on olnud töötud või töötanud vabatahtlikuna tervishoiuvaldkonna ametikohtadel, ütleb Satakunta hoolekandepiirkonna personalijuht Kaisa Harjunpää.

Sambiast aga Harjunpää sõnul enam ei värvata.

Rahvusvahelise värbamise eetika ning juhiste ja soovituste järgimine on Satakunta hoolekandepiirkonna jaoks ülioluline. On selge, et Sambias sarnast projekti praegu ette ei võetaks.

Ja kas suure vaevaga värvatud õed jäävad Soome küladesse ja linnadesse või üldse Soome elama?

Muu hulgas on uue valitsuse eesmärk muuta alalise elamisloa ja kodakondsuse saamine praegusest keerulisemaks. Sellised asjad võivad olla olulised õendustöötajatele, kes mõtlevad, millistesse riikidesse tööle pürgida.

Paljudes riikides on vajadus õdede järele. Tõenäoliselt mõtlevad töötajad ka sellele, kuhu on lihtne kolida, ütleb Myanmarist pärit naine.

Lisaks võib soome keele õppimine ja õe kvalifikatsiooni omandamine kesta aastaid. Protsessi aeglus võib meelehärmi tekitada kogenud õdedele, kes alustavad oma karjääri Soomes õdede abilisena.

Näiteks on San Nan aastakümneid töötanud õena Myanmaris ja Singapuris. Soomes ei tohi ta esialgu isegi eakatele nende ravimeid jagada. See aga naist ei häiri. Esiteks on hea keelt ja tervishoiusüsteemi tundma õppida, ütleb ta.

Olen rahulik, mõtlen positiivselt. Plaan on lõpuks õeks saada, räägib ta.

Muidugi on Soomel ka oma head küljed. Myanmari naise jaoks on eriti oluline Soome suhteliselt stressivaba elustiil. Inimestel on siin palju vaba aega. Kitee on rahulik koht, minu jaoks imeline, märgib ta.