Jaanuaris 2007 ületas Lääne-Soome naine jalgsi teed, kui talle sõitis otsa auto. Naise jalg oli kahest kohast katki ja ta lõi puusa vastu kapotti. Naise pea põrkas vastu auto esiklaasi.
Kindlustus maksis naisele töövõimetuse tõttu saamata jäänud töötasu hüvitist kuni 2010. aasta lõpuni, vahendab Iltalehti.
Detsembris 2012 tõstatas eriarst kahtluse, et õnnetus põhjustas kerge ajutrauma ning see võib aja jooksul süveneda raskemaks ajutraumaks.
Neuroloogiline kahjustus avaldus naise sõnul oluliste mälu-, väljendus- ja tasakaaluraskustena, samuti kõndimisel vasakule kaldumisena.
Õnnetuses vigastada saanud jala vigastused aga põhjustasid naise lonkamist, säärelihaste nõrkust, lihaste atroofiat, sensoorseid puudujääke reie- ja sääreosas ning vedelikuringluse puudumist sääreosas. Sümptomite tõttu ei suutnud naine pikka aega paigal istuda, samuti ei saanud ta teha istuvat tööd.
Naine pidas end püsivalt töövõimetuks. Tal oli püsiv jalavigastus ja raske ajutrauma.
Naine nõudis Espoo kohtus, et kindlustus hüvitaks talle 26 520 euro ulatuses püsivad vigastused. Lisaks nõudis ta kuni 65-aastaseks saamiseni saamata jäänud töötasu hüvitamist 4766 eurot kuus.
Kindlustusfirma lükkas naise nõuded tagasi. Ettevõtte teatel ajutraumat ei olnud ja jalavigastused ei olnud naisele pärast 2009. aasta septembrit töövõimetust põhjustanud. Naine sai tööd teha.
Helsingi ringkonnakohus juhtis tähelepanu sellele, et naise vaimses võimekuses pärast õnnetust muutusi ei olnud. Samuti ei olnud naine välja toonud ajutraumale viitavaid sümptomeid, kuigi oli pärast õnnetust mitu korda jala pärast arsti juures käinud.
Ringkonnakohus märkis, et väide ajukahjustusest kui progresseeruvast haigusest ei ole meditsiinis üldtunnustatud. Kui kaks eksperti välja arvata, ütlesid kohtus üle kuulatud arstid, et ajutrauma sümptomid ilmnevad kohe ja lähevad aja jooksul paremaks.
Jalavigastuse kohta ütles juhtumis üle kuulatud arst, et sääreluu murd on paranenud. Iseenesest ei põhjustanud see muud püsivat kahju ega töövõimetust peale raske füüsilise töö.
Arst ütles kohtus, et patsientidel on üldjuhul subjektiivne ettekujutus puudest. Erinevus arsti vaatega on tema sõnul seletatav sellega, et pärast aastast haiguslehte langeb sageli motivatsioon tööd teha.
Kõnealune arst juhtis tähelepanu ka asjaolule, et naise suutlikkus teha pikki, 20-30-kilomeetriseid matku ebatasasel maastikul oli vastuolus muu materjali ja eriti teatatud valuaistinguga.
Samale asjale juhtis tähelepanu ka teine kohtus tunnistusi andnud arst.
Ringkonnakohus asus seisukohale, et õnnetus ei põhjustanud naisele püsiva kahjuna hüvitatavat ajukahjustust. Samuti ei olnud alust tõsta püsiva ortopeedilise puude hüvitise puudekategooriat.
Ringkonnakohus asus sarnaselt Espoo kohtule seisukohale, et naise liiklusõnnetuse puhul teovõimetust ei tõendatud. Sellest tulenevalt ei olnud naisel õigust saada suuremat hüvitist saamata jäänud töötasu eest, kui kindlustusselts oli talle juba 2010. aasta lõpuks maksnud.
Ringkonnakohus mõistis naiselt välja kindlustusseltsi õigusabikulud kokku 92 818 eurot koos intressidega.
Naisel kogunes enda kohtukulusid 101 366 eurot. Need said lõpuks järgmiseks vaidluspunktiks.
Naine leidis, et teda esindanud advokaadibüroo teenindus oli hoolimatu, ebakorrektne ja arved ebamõistlikud.
Naise sõnul oli büroo esindaja talle öelnud, et tema enda kulud katab õiguskaitsekindlustus ning teise poole hüvitisrisk jääb mõnekümne tuhande suurusjärku.
Talle oli lubatud ka kindlat võitu.
Naine nõudis kohtus õigusabikulude vähendamist või tasaarveldamist.
Õigusbüroo teatel ei antud juhtumi õnnestumise kohta garantiisid. Tegemist oli viis aastat kestnud abistamisülesandega, mille puhul kogunes 395,85 töötundi.
Kohus leidis, et naine ei esitanud konkreetseid tõendeid kokkulepitud asjade kohta. Samuti ei toonud ta välja, et talle lubati teenust kindla hinnaga või anti hinnakalkulatsioon.
Kohtu arvates on võimatu hinnata, kas asja teisiti ajades oleks jõutud teistsugusele tulemusele. Samuti ei toodud asjas välja advokaadi kohustuste selget eiramist, mida võiks pidada hooletuks või ebaprofessionaalseks.
Kohus leidis, et naine teadis teenuse tunnitasust vähemalt 2015. aasta oktoobrist ning ta ei olnud selle üle kurtnud.
Kohus jättis naise nõudmised advokaaditasu vähendamiseks rahuldamata.
Naine kaebas kohtuotsuse edasi ringkonnakohtusse, mis edasiseks menetlemiseks luba ei andnud. Varasem kohtu otsus jääb kehtima.
Vaidluse tulemusena pidi naine maksma kinni teda kindlustusvaidluses esindanud advokaadibüroo õigusabikulud 18 589 eurot pluss intress.
