Uuringujuht Pirjo Nikander imestab, kui vähe aega on inimene töö jaoks õiges vanuses: esiteks on liiga vähe vanust ja kogemusi ning hiljem liiga palju, et teda edutada või tööle võtta.
Kuidas sa ikkagi saad sellise liikuva tööga hakkama? Soome meest Petrit üllatas see tööintervjuul küsitud küsimus – oli ta ju sarnast tööd teinud ligi 15 aastat, vahendab Yle.
Pidasin end professionaaliks, kuid minu kogemustele ja oskustele ei pööratud tähelepanu. Esimestel töötuna elatud kuudel võtsin alla 25 kilo ja tundsin end kui noor vars. Siiski peeti mind tööd otsides nõrgaks ja õppimisvõimetuks, räägib Petri.
Kui Petri 2020. aasta veebruaris 51-aastaselt töötuks jäi, kujutas ta ette, et leiab kergesti uue töökoha. Pidevalt korrutatakse, et tööd on küllaga neile, kes tööd teha tahavad, ja seda ta uskus esialgu ise ka. Varem oli kõik alati õnnestunud.
Petri arvutab, et kahe ja poole aastaga on ta kandideerinud umbes 360 töökohale. Ta saatis avaldusi, vastas töökuulutustele, otsis tööd oma tuttavate ja personalifirmade kaudu Soome eri paigust ja erinevatest valdkondadest.
Tavaliselt nurjus see protsess juba alguses ja mees ei jõudnudki intervjuule.
Kui ma jälgisin, mis ametikohtadega juhtus, siis märkasin, et sinna valiti vaid 30-35-aastased. Ma poleks arvanud, et minu vanus võiks takistuseks saada, räägib ta.
Petri arvab, et valik toimub automaatselt vanuse alusel, ilma et keegi oleks avaldust lugenudki. Kui intervjuule pääses, siis eriti paistis silma nooremate värbajate suhtumine üle viiekümnestesse, kuigi vanust otseselt takistusena ei mainitud.
Jah, see sõi meest nagu rott. See tekitab päris tühja tunde, et taotlustele ei saagi vastuseid, märgib ta.
Petri pole oma probleemiga üksi. Kui Yle küsis aprillis inimeste vanuselise diskrimineerimise kogemuste kohta, vastas küsitlusele mõne päevaga ligi 200 inimest. Paljudes vastustes korduvad lood sellest, kuidas kogenud inimeste taotlustele ei reageerita või antakse koht nooremale.
Samuti on uurimisprojektides märgatud, et üle 50-aastastel on pärast töötuks jäämist eriti raske tööd leida, ütleb uuringujuht Pirjo Nikander Tampere ülikoolist.
Nikanderi sõnul näitab 2019. aasta Eurobaromeetri uuring vanuselise diskrimineerimise ehk ageismi levikut, kus viis protsenti vastanutest ütles, et on eelmisel aastal kogenud vanuselist diskrimineerimist. Soomes on see näitaja veidi kõrgem, seitse protsenti.
Diskrimineerimist võivad kogeda ka kahekümneaastased oma töökarjääri algfaasis, kuid see on enamasti suunatud üle 50-aastastele tööotsijatele ja enamasti lihtsalt töötutele.
On üsna paradoksaalne, kui lühike on ikkagi tööelus „õige vanus”. Esiteks, sa peaksid olema piisavalt vana ja piisavalt kogenud, et saada tööd ja ametikõrgendusi, ja siis oled väga kiiresti liiga vana, et sind edutada või tööle võtta, ütleb Nikander.
Diskrimineerimine on ebaseaduslik ja avaldub sageli viisil, mida on raske kontrollida. Sageli on see peen, kuid mitte alati.
Oleme oma uurimismaterjalis jälginud postifirmast Posti koondatuid. Mõnele on tööintervjuul otse öeldud, et oled liiga vana, me ei saa sind tööle võtta. Kuid seda pole kuskil salvestatud, ütleb Nikander.
Petri tööotsingud kandsid lõpuks vilja möödunud suvel. Kodulinnas leiti lõpuks töökoht masinaehitusfirmas Toijala Works, kus ta teeb oma meisterlikku müügitööd töömasinate varuosadega.
Minu eelkäija vahetas töökohta ja protsess edenes pärast töökuulutusele vastamist kiiresti. Siin hinnati kogemust ja osati vaadata isikupära ja suhtumist. Meil on tööl kirju seltskond erinevas vanuses inimesi, kiidab ta.
Üle 50-aastaseid töötuid tööotsijaid oli märtsis Soome töö- ja majandusministeeriumi andmetel 94 600. Samal ajal on vabu töökohti 200 000 ning tulevane valitsus on võtnud eesmärgiks suurendada hõivatute arvu 100 000 võrra.
Petri usub, et valdav enamus üle 50-aastastest töötutest tahaks töötada. See ei soodusta tööhõivet, kui meeleheitlikult tööd otsivale töötule antakse veidi lisaabi. Üle 50-aastaste inimeste teadmiste kasutamiseks on vaja ka muid poliitilisi otsuseid.
